Tõnis Liibek | Fotod raamatust

Alates 19. sajandi keskpaigast leidus ka Maarjamaal andekaid ja ettevõtlikke noori, kes värskelt asutatud tehnikakõrgkoolidesse haridust omandama siirdusid. Pea eranditult olid nad jõukatest peredest pärit baltisakslased. Õpiti nii Saksamaal kui ka kaugemal, kõige sagedamini aga lähedasemates Peterburi tehnikakõrgkoolides või Riia Polütehnikumis. Eeskätt Peterburis ja Riias õppinud insenerid ja arhitektid andsid Eestis tooni kuni teise maailmasõjani.

Veel 1860. aastail oli kõrgharidusega eestlasi kokku üksnes kolmekümne ringis ning keegi neist polnud lõpetanud tehnikakõrgkooli. Ka järgmise kümnendi lõpus oli inseneriharidusega vaid mõni üksik eestlane. Olukord hakkas muutuma alles 1880. aastatel ja enne esimest maailmasõda omandas tehnika­alase kõrghariduse sadakond eestlast, kõik mehed, neist ligi pooled Peterburis, 40% Riias ja kümnendik Saksamaal.

Pärast esimest ilmasõda muutus tehnilise kõrghariduse omandamine Eesti noorte seas veelgi populaarsemaks, ühtlasi aga keerulisemaks. Venemaa revolutsioonide ja Vabadussõja järgselt polnud enam võimalik minna õppima Peterburi tehnikakõrgkoolidesse, samuti muutus pärast Läti iseseisvumist keeruliseks õppimine lätikeelseks muutunud Riia tehnikakõrgkoolis.

Oma tehnikaülikooli asutamine ja arendamine Eestis võttis paraku aega. Nõnda oli kuni 1930. aastate teise pooleni inseneriks või arhitektiks saada soovivatel Eesti noortel sageli esimeseks valikuks minna kõrgharidust omandama Euroopasse. 1932. aastal tõdeti kohalikus ajakirjanduses: „Paljud tehnikahuvilised noored on siirdunud samuti välismaale kustutama teaduse janu, tahes sammu pidada kahekümnenda sajandi tehnika imedega. Neile on selle sammu ette kirjutanud see tõsiasi, et omal kodumaal puudub tehniline õppeasutis, milline suudaks pakkuda küllaldaselt ettevalmistust inseneri laialdasele tööväljale.“

Nõnda võis 1930. aastatel pea kõigis suuremates Euroopa tehnikakõrgkoolides kohata mõnda eestlasest üliõpilast, olgu siis Prahas või Viinis, Varssavis või Berliinis, Budapestis või Pariisis. Eriti populaarseteks kujunesid saksakeelsed tehnikakõrgkoolid Danzigis (Gdańsk) ja Brnos (Brünn), järgnesid Berliin, Darmstadt ja Karlsruhe. Harvemini õpiti Dresdenis, Braunschweigis, Münchenis, Grazis, Zürichis, Helsingis jm.

Ilmunud teoses on sadadest enne teist maailmasõda välismaa tehnikakõrgkoolides hariduse omandanud Eesti inseneridest ja arhitektidest ära nimetatud ligi pool tuhat ning esile toodud nende olulisemad tegevused ja saavutused. Kõrvale jättes nende muljet avaldava panuse Eesti linnapildi kujunemisse, tööstuse ja taristu arendamisse, on neil olnud ulatuslik mõju ka Tallinna Tehnikaülikooli arengule.

Ülikooli eelkäija – Tallinna Tehnikumi – asutasid Riias ja Peterburis õppinud tehnikateadlased. Ainuüksi Tallinna Tehnikumi ja Tallinna Tehnikaülikooli direktoritest/rektoritest oli Karl Ipsberg Riia Tehnikakõrgkooli kasvandik ja Hermann Voldemar Reier lõpetanud Strelitzi tehnikumi Saksamaal, Tallinna Tehnikaülikooli esimene rektor Paul Kogerman kaitses oma väitekirja Zürichis. Pärastsõjaaegne rektor Albrecht Altma väitles doktoriks Müncheni tehnikakõrgkoolis ning Agu Aarna oli lõpetanud Dresdeni tehnikakõrgkooli. Kui vaadata ringi ülikooli akadeemikute alleel, siis rohkem kui pooled auväärsetest on omandanud kõrghariduse või doktorikraadi välismaa tehnikakõrgkoolides.

Väga oluline on olnud Euroopa tehnikakõrgkoolides hariduse omandanute mõju Tallinna Tehnikaülikooli teadus- ja õppetööle. 1912. aastal lõpetas Darmstadti tehnikakõrgkooli elektrotehnika erialal Otto Reinvald, kellest sai Eesti esimene elektrotehnika professor. Danzigis õppinud Eesti inseneridest oli üks kuulsamaid Oskar Martin, kes pani Tallinna Tehnikaülikoolis aluse autoteede uurimisele. Dresdenis õppis maailmakuulsusega August Komendant, kes luges Tallinnas raudbetoonialaseid kursusi ja õpetas tulevastele inseneridele uuemaid arvutusmeetodeid.

Nimekiri Tallinna Tehnikaülikooli (ja tema eelkäijate) teadlastest ja õppejõududest, kes olid oma hariduse omandanud tollastes maailma parimates tehnikakõrgkoolides, on pikk. Näiteks Dresdeni tehnikakõrgkoolis õppinutest töötasid Tallinna Tehnikaülikooli õppejõududena veel Oskar Kirret, Ants Laur, Egon Leppik ja Eduard Jõgi; Berliinis hariduse omandanutest Oskar Ottas, Johannes Taimsalu, Hans-Roland Wõrk ja Mihkel Bach; Brnos õppinutest Paul Vesilind, Arvo Veski ja Erich Hansen; Karlsruhes õppinutest Eero Muna ja Vladimir Paavel; Darmstadti tehnikakõrgkoolis hariduse omandanutest Kaarel Martin, Elmar Toonekurg, Voldemar Jakobson ja Ado Johanson ning Danzigi tehnikakõrgkooli lõpetanutest Lembit Lätt, Eduard Rose ja Jaan Tammsaar (Ervin Tamman). Õppejõud olid ka Grazis insenerihariduse omandanud Richard Lutsar, Grenoble’is õppinud Leo Tepaks ja Nancy ülikooli lõpetanud Heino Lepikson, nagu ka MIT-is doktorikraadi saanud Leo Jürgenson, Toulouse’i ülikoolis õppinud Helmuth Freymuth ja Zürichi tehnikakõrgkoolis doktorikraadi saanud Jaan Kopvillem. Veelgi arvukamalt oli loomulikult neid Tallinna Tehnikaülikooli õppejõude, kes olid hariduse saanud Peterburis ja Riias. Tarvitseb vaid nimetada selliseid korüfeesid nagu Ottomar Maddison, Aleksander Kink ja Evald Maltenek.

Kõigi nimetatute ja paljude teiste kohta leiab ilmunud teosest põhjalikku teavet ning kujuneb üldpilt Tallinna Tehnikaülikoolist kui Euroopa tehnikakõrgkoolide pärandi kandjast ning uute teadmiste ja oskuste sulatustiigist.

Kokkuvõtvalt võib resümeerida ilmunud raamatut arvustanud akadeemik Jüri Engelbrechti: „Oluline on teadmiste järjepidevus, mis sai alguse suurte traditsioonide ja rahvusvahelise mainega kõrgkoolides ja mida nii nimetatud kui ka paljud teised andsid edasi oma õpilastele. Tugevates tehnikakõrgkoolides hea hariduse saanud insenerid ja arhitektid mõjutasid teisi nii oma praktiliste saavutuste kui ka meelelaadiga, mis väljendus käitumises, korrektsuses või vaimsuses kõige üldisemas mõistes. Need omadused kandusid edasi kolleegidele ja õpilastele nähtamatute mõjujoonte kaudu.“

Raimo Pullat ja Tõnis Liibek
Oma alma mater’it otsimas.
Enne teist maailmasõda Euroopa tehnikakõrgkoolidest võrsunud insenerid ja arhitektid.
Tallinn 2020, 446 lk.

Teose väljaandmist on toetanud Tallinna Tehnikaülikooli Vilistlaskogu. Teos ilmub sel aastal Lublini Katoliku Ülikooli kirjastuses ka poolakeelsena.