Kõrvalistmel olin mina – tehnikatudeng kirjutamas oma magistritööd ülijuhtmagnetitesse elektrienergia viimisest. Georgil oli roolis väga lõbus. Ta on üks vähestest kohapeal töötavatest eestlastest ning teeb seal midagi Google Street View’ sarnast, kuid CERN-i eri tunnelites.

Mõte Euroopa Tuumauuringute Keskusesse aastaks stažeerima minna tekkis mul juba keskkoolis, kuid muutus hoomatavaks reaalsuseks bakalaureuse lõpuaastal, kui meie integreeritud tehnoloogiate õppekava programmijuht Tauno Otto CERN-i uudiskirja tudengitele edasi saatis. Mulle oli 12-kuune tehnikatudengi leping sobivaim, sest selle koha puhul on suur roll on õppimisel ning on võimalik ka lõputööga tegeleda. Samas on see aeg piisav, et olla kasulik organisatsiooni jaoks.

CERN-i kandideerimine õnnestus minu jätkusuutliku energeetika magistriõpingute ajal, selleks hetkeks neljandal korral. See on osaliselt sealse kandideerimisprotsessi tõttu – kohale valitakse see, kes projektile kõige rohkem sobib. Kusjuures kandideerides sa üldjuhul ei tea, mis need projektid on. Tuleb järjekindel olla. Sain pakkumise CERN-i krüolaborilt, kus arendatakse ja katsetatakse uusi madalate temperatuuridega seotud tehnoloogiaid ning tehakse ülikülmas mõõtmisi. Krüogeenika mitmekülgne lähenemine sobis minu integreeritud tehnoloogiate bakalaureuse ja jätkusuutliku energeetika magistriga hästi. Olin tohutult põnevil CERN-i keeruka, üli­spetsiifilise ja vaat et ulmelise keskkonna kogemiseks.

Ja see kõik oli ka tõsi. Olgu, mõned hooned ja koridorid on väsinud, kuid asi on sisus ja CERN on ilmselt kõige suurema ekspertide tihedusega koht Maal. Ainult mõne meiliga on võimalik leida keegi, kes sinu igale tehnilisele küsimusele vastata oskab. Näiteks, minu juhendaja Torsten viis kolmapäeva ennelõunati läbi seminari, mis läbis teemad krüostaatide ja detektorite ehitusest kuni tahkisefüüsikani ning kulmineerus Torsteni lemmikuga – kuidas soojustada oma maja. Krüolabori sektsioon on kahekümne inimesega pigem väike, kuid rahvustelt ja ülesannetelt päris kirju. Lisaks minule oli meil kaks tehnikatudengit, Luis ja Chiara, kes tegelesid HTS lindi külgsuunalise soojusjuhtivuse mõõtmisega ning FCC ühe detektori mehaanilise disainiga. Me kõik kirjutasime oma lõputööd.

Lõputöö kirjutamine oli väga mitmekesine. Esimene samm – modelleerida. Tõlkisin Pythonisse ühe Läti doktorandi MATLAB-is tehtud telgsümmeetrilise vastuvoolulise soojusvaheti mudeli. Lisasin sellele takistusliku kuumenemise, lisasektsioone ning optimeerimiskihi. Modelleerimine oli lõpuks ka protsessi kõige keerukam osa, sest ühte selget ja kindlat teed õige lahenduseni ei olnud, kuid ega areng polegi alati mugav protsess. Lisaks tuli välja selgitada vooluviigu ehitamise protsessi võimalikkus. Keerukaim oli kahe voolukanali lekkekindlustamine, mis nõudis epoksüülvaikude liimiteste. Eksperimentaalselt pidime ka vooluviigu sisu – rullitud vaskvõrgu – radiaalsuunalist soojusjuhtivust mõõtma ning selle katse sain pea algusest lõpuni ise ehitada, Prantsuse tehnikud veidi aitasid. Kahjuks sulas mõõteseade koost, kui krüojahuti heeliumikompressori kõrge rõhu tõttu öösel töö lõpetas ja umbes kilovatil töötav küttekeha sama ei teinud. Jälle õppimiskogemus. Aga lõputöö sai valmis ning rullitud metallvõrgu struktuuril on vooluviigus ehituses potentsiaali! Minu teine juhendaja Patricia soovitab seda hetkel SHiPi spektromeetri magnetile.

Päevatööga paralleelselt olid giidituurid vaieldamatult pa­rim viis CERN-i kohta õppida. Mina tegin ära kõik Meyrini kampuse kuue eri külastuspunkti koolitused, lisaks krüolabori vedela lämmastiku demonstratsioon. Just ekskursioonide käigus keeruliste ideede selgelt seletamine ja küsimustele vastamine oli ka endale kõige arendavam. Oma füüsikaõpetajast emale antiaine tehase tutvustamine ning tema silmasära nägemine juba tänavanimede peale (nt Route Pauli – Route Einsteini ristmik) oli väga, väga eriline.

Mullu tähistas CERN oma 70. sünnipäeva loengusarjade, kontsertide ja näitustega. On väga sobiv, et just sel ajal sai Eesti CERN-i täisliikmeks, mis annab nüüdsest eestlastele veel parema võimaluse organisatsiooni tegevustes osaleda. Saime sel puhul koos kohalike eestlaste ja president Alar Karisega arutada oleviku ja tuleviku üle ning näha, kuidas Eesti lipp Osakeste väljakule heisati, teiste liikmesriikidega võrdsena.

Tööpäevad CERN-is on pigem pikad, kuid selle kõrval jõuab alati palju sotsiaalset teha. Leidsin sealt kirju sõbragrupi, kellega koos avastasime Genfi linna suurepärast moodsa kunsti ning muusika- ja teatriskeenet. Talvel on Alpide parimad suusakuurordid pooleteisetunnise bussisõidu kaugusel ja suvel saab kristallselge veega Genfi järvest algava Rhône’i jõe kallastel istuda ning vaadata elu (ja inimeste, teel tööle või koju) mööda ulpimist. Kogu piirkonnas on rohkem matkaradu kui ühe eluea jooksul on võimalik ära matkata ning mägikülad on vaid meeldiva rongisõidu kaugusel.

Pärast kõike seda oli lahkumine muidugi kurb, kuid ehk jõuan sinna veel tagasi. Minge teie ka! CERN-i külastuskeskus on maailmatasemel. Ja sinna saab minna ka kauemaks – selleks soovin teile suurelt mõtlemist ja unistamist!

Krüolabori tuur perekonnale

ALICE detektori detailid

DELPHI eksperiment LHCb tunnelis

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.