See, et minust sai ülikoolis, kus ise õppisin, hiljem õppejõud, on puhas juhus.
Minu magistriõpingute ajal oli ette nähtud kohustuslik õpetamise praktika. Mulle pakuti suuremas mahus praktika sooritamist, kutsuti järgmiselgi aastal tagasi ja nii siiani. Esimest korda läksin tudengite ette täpselt 20 aastat tagasi. Mäletan, et alguses olid tudengid sama vanad kui mina ja mitmed isegi vanemad, mis oli päris huvitav kogemus.
Kui vanasti kestis klassikaline loeng poolteist tundi, mille raames õppejõud rääkis ning tudengid kirjutasid, siis nüüd on seda tüüpi loenguid vähemaks jäänud. Õpe on interaktiivsem ja paindlikum, kus info antakse edasi, kuid sellele järgneb kohe ka seoste loomise, arutelu ja teadmiste kinnistamise osa. Õppejõu roll on toetada seoste loomist ja saadud info praktikasse panekut. Minu tundides lahendame kaasused läbi reaalsete ettevõtete finantsandmetega.
Kunagise ja tänase õppe erinevus seisneb muidugi ka vajalike õppematerjalide hankimise viisis. Kui mina käisin vanasti peamiselt raamatukogudes paksudest raamatutest mitmeid lehekülgi paljundamas, et nende põhjal hiljem käsitsi uurimistöö kirjutada, siis täna tuleb lihtsalt e-raamatukokku sisse logida ning osata vajalik materjal üles leida.
Õppejõuna on minu jaoks ääretult oluline pidev enesetäiendamine. Ajal, mil maailm automatiseerub ja digitaliseerub, ei tohi inimene maha jääda. Mina ise täiendasin end viimati õpidisainis, kui tegin intervjuusid tudengitega ja uurisin nende õpiharjumuste kohta. Sain teada, et nende jaoks on väga tähtis olla pidevalt kaasatud ja tunnis hõivatud, sest muidu kipub tähelepanu hajuma.
Praegu on õppetöös üha suurem rõhk jooksval hindamisel, kus ühe suure lõpueksami asemel tuleb jooksvalt punkte koguda. Selline õpe tähendab seda, et juba esimesest tunnist alates tuleb kaasas olla ning aru saada. Enam pole võimalik õppimist semestri lõppu edasi lükata.
Tänasel õppejõul on vaja rohkem toetada tudengite eneseväljendusoskust, eriti kirjalikku poolt. Üks asi on messenger’i-keel, teine aga akadeemiline ning professionaalne kirjakeel. Tõsi, mõlemat on vaja osata, kuid neid tuleb osata lahus hoida.
Õpetan peamiselt magistrante. Võtan mütsi maha nende ees, kes samaaegselt täiskohaga töötavad ning õpivad. Tean, et see on paras väljakutse, kuid eks areng toimubki mugavustsoonist väljas