Põlevkivienergeetikas tekib kõrvalproduktina tuhk, mida me senimaani pole tahtnud laiaulatuslikult kasutusse võtta. Kui me seda tõesti ei tahagi kasutada, siis pole mõtet rääkida ka põlevkivi edasisest kasutamisest energeetikas. Kui me saame aga aru, et tuleviku väljakutse on keskkonnasõbralikumate materjalide loomine või keskkonnasõbralikum tootmine üleüldiselt, on kombinatsioon elektri ja materjali tootmisest üks osa ringmajandusest. Alternatiivsete energiatootmisviiside puhul sellist kõrvalprodukti ei teki!

Põlevkivituhka on võimalik kasutada ehitusmaterjalina, täitematerjalina plastides, aga ka väetisena, mulla parandajana, keemiliste elementide toormematerjalina. Kasutati ju põlevkivituhka omal ajal portlandtsemendi ühe koostisosana, seda on ühe komponendina kasutatud näiteks Tallinna teletorni ehitamisel.

Teades, et tsemendi tootmisel tekib 0,6 tonni - 1 tonn CO2 ühe tsemenditonni kohta, peaks olema võimalik vastav hulk heitmeid kas siis elektri või tsemendi tootmisest maha lahutada - see on eelkõige ju poliitilise otsuse küsimus. Aga nii vaadatuna saaks elektrienergia tootmise keskkonnamõju olla märkimisväärselt väiksem - heitmete mõttes jõuaksime isegi nulli kanti. Kuid mitte selles pole küsimus - tuhka toorainena kasutades näeksime paremini kogu väärtusahelat ja saaksime ressursi maksimaalselt ära kasutada.

Kui aga põlevkivile ei soovita või ei taheta selles võtmes läheneda või tahetakse veelgi väiksemat CO2 emissiooni, siis on olemas ka kaasaegsed tehnoloogiad CO2 püüdmiseks. Neid rakendatakse erinevates tööstustes ka praegu. Põhjus, miks need väga laialdast kasutust ei leia, on eelkõige selle tehnoloogia kõrgem maksumus. Ehk mida iganes me tahame paremaks muuta, tähendab see lisakulutusi, investeeringuid. Kui tahame ambitsioonikaid heitmenorme täita, tuleb teha ka suuremaid väljaminekuid. Aga CO2 püüdmine on võimalik: oleme seda uuringut valideerinud ka Tallinna Tehnikaülikoolis asuval unikaalsel CFB katsestendil.

Hoopis teine, aga samuti põlevkivienergeetikaga otseselt seotud on energiajulgeolek. Kui sellest eesmärgist loobume, on meil muidugi valikuid enam, aga ka riske palju rohkem. Teatavasti imporditakse 57 protsenti Euroopa Liidus tarbitavast primaarenergiast kolmandatest riikidest. Teisisõnu on Euroopa Liit väga suures energiasõltuvuses. Kui riigi sees on seda sõltuvust võimalik vähendada, tuleb seda teha. See on kulukas, aga samas otstarbekas. Vastasel korral võib juhtuda, et kui meil energiat vaja on, pole seda võtta. Seda kinnitab asjaolu, et kui tekib suur nõudlus, läheb ka hind üles. Põlevkivi hind see-eest praegu maailmaturu hindadest ei sõltu.

Kui me soovime muutusi, tuleb teha otsuseid. Muidu oleme mingil hetkel probleemi ees, et uued lahendused, mida soovisime, ei ole valmis, aga vanad seadmed end enam ei õigusta, on vananenud, pole töökindlad. Seetõttu võiksime mõelda uute tootmisvõimsuste rajamise peale Narvas. Senise tolmpõletamise asemel saame kasutada keevkihttehnoloogiat. Energeetika mõttes neil kahel vahet pole, aga keskkonna mõttes on vahe tuhandeid kordi. Heitmete hulk seeläbi langeks 1,3-lt 0,8-0,9 tonnile CO2 saadava elektrienergia megavatt-tunni kohta. See kehtib ainult põlevkivi kasutamise kohta. Kui võtta kõrvalkütusena kasutusele biomass, on võimalik saavutada 0,4-0,5 tonni CO2 heitmeid megavatt-tunni kohta. Uue ploki saaks ehitada viie aastaga, maksumus 300-megavatise ploki puhul jääks 0,6-1 miljardi euro vahele.

Nüüd veel vastus küsimusele, kas taastuvenergia on odav. Jah, kui me läheneme sellele, nagu täna seda tehakse, siis ta tundubki odav. Kui energeetilises süsteemis oleksid aga vaid päike ja tuul, tuleks selle energia hind väga kõrge, sest see vajaks palju ressursse: vaja on suuremahulist investeeringut ülekandesse, lisaks salvestus- ja reguleervõimekust jpm. Et see selgeks saaks, tuleks ausalt rääkida süsteemi toimimiseks vajalikest komponentidest ja nendega kaasnevatest võrgutasudest. Ning mitte liikuda äärmusest äärmusse, vaid leida optimaalseid lahendusi.

Jah, meie seatud kliimaeesmärkide täitmiseks tuleb midagi ette võtta. Aga puude istutamine on üks osa võrrandist. Selle kõrval on tähtis panustada oma riigi energiajulgeolekusse - tootmisvõimekusse, samuti tuleb valmistada tooteid ja toota energiat sellise keskkonnajäljega, nagu meie jaoks on aktsepteeritav. Oma mõttemaailm tuleb uuesti häälestada, mõelda, kas toota vaid energiat või selle kõrval ka igapäevaelus vaja minevaid materjale.

Prof. Alar Konisti artikkel ilmus 17. veebruaril 2023 ajalehes "Postimees".