Kahe aasta eest arvasime, et tuleb lihtsalt üks uus aasta.
Aasta tagasi ohkasime, et saab see hull pandeemia-aasta läbi, läheb elu jälle paremaks.
Nüüd on maailm justkui puhta hulluks läinud, pandeemia kõrval kuuleme igal täistunnil sama ärevaid uudiseid kliima- ja ressursikriisidest, adumatutest energiahindadest, halvavatest tarneraskustest ja isegi sõjaohust, ning keegi ei oska enam midagi arvata. Lihtsate uusaastalubadustega siit väljapääsu pole.
Sellises ebaselges maailmas on päris kindel, et teaduspõhisus pole kunagi varem olnud nii oluline kui praegu. Seda ajakirjanumbrit toimetades tundsin heameelt ja kui hakkate siit nüüd järjest lugema, siis tagakaant sulgedes tunnete teie ka, sest te teate, et ülikoolides on olemas palju nii vajalikke lahendusi ja teadmisi, mis ainult ootavad kasutusele võtmist, lisaks ambitsiooni ja algatusi veelgi rohkemate lahenduste leidmiseks.
Kui aga peab uusaastalubadusi andma, siis pakun mõned välja.
Ülikoolina andkem oma maksimaalne panus uutesse teadmistesse ja õigete probleemide parematesse lahendustesse, sest nii osaleme aktiivselt parema tuleviku loomisel. Ja kui me seda hästi teeme, on järgmises detsembris uudised palju paremad.
Mis aga sama tähtis kui tõendatud teadmised, uued lahendused ja paremad tehnoloogiad: suhelgem lähedastega, nautigem loodust, mängigem lastega, hooligem nõrgematest, pidagem lugu teistsugustest, puhakem välja ja pühitsegem ilusaid hetki. Lõpuks on just pühad, kultuur ja emotsioonid see, mis meid masinatest eristab.
Artikkel ilmus Mente et Manu 2021. aasta detsembrinumbri juhtkirjana. Kogu ajakirja saab lugeda siin, artiklid ükshaaval on jagatavad ka siin.