Loodusmuuseumis valmistatakse ette uut ekspositsiooni, mis kannab nime “Tulevikenäitus”. Lööd eksperdina selle loomises kaasa. Näitus avatakse 2027. aastal ning see kutsub inimesi mõtlema meie majanduse, ühiskonna ja looduse tulevikustsenaariumidele ning sellele, milline on igaühe roll nende tulevike kujundamisel. Seejuures räägib näitus tulevikest mitmuses – milline on siis meie roll tulevike mõtestamisel?

Me peame kuidagi harjuma elama mitme tulevikuvariandiga korraga. Ei ole nii, et on üks arusaadav tee, mille jaoks plaani teeme ja siis rahus ellu viime. Vaja on küll ühist suunda ja visiooni, aga selle poole liikumisel paindlikku suhtumist, et kui läheb nii, teeme nii; kui läheb naa, teeme naa. Teisisõnu on vaja pidevalt omada ja mõnes mõttes ka ellu viia mitut plaani. See on raske, sest see on harjumatu, nõuab rohkem tööd ja ka tunnistamist, et ei ole enam vaid üks selge teerada.

Teine oluline aspekt, on perspektiivide ajaline vaade. Kui jääme kinni lühiperspektiivi ja muretseme ainult pidevalt homse pärast, siis see sööb ära võime pikka vaadet hoida. Tuleb leida viise hoida mitut plaani ja mitut perspektiivi korraga, otsides tasakaalupunkti.

Kui sa ütled “mitu plaani korraga” – kuidas see praktikas välja näeks?

Selle asemel, et mõelda stiilis “meil on üks plaan, mis peab õnnestuma”, tuleb enda jaoks läbi mõelda erinevad võimalikud stsenaariumid ja tulevikud, nii pikas kui lühikeses vaates, ning mõelda et kas meie plaanitavad tegevused hoiavad meid erinevate võimalike tulevike realiseerumisel edukatena. Et mis me teeme, kui majandus läheb nii; mis me teeme, kui julgeolek läheb naa; mis me teeme, kui tehnoloogia teeb hüppe, ja nii edasi. See nõuab ka ausust selles osas, et on võimalikud erinevad tulevikud – ei saa garanteerida, et kindlasti läheb nii või teisiti. Planeerimine on mõtlemise selgeks kirjutamine, plaanide elluviimine on mõtete pidev kohendamine reaalsusega.

See on palju keerulisem kui senises, nö reeglitekeskses maailmas, kus oli mingi enam-vähem stabiilne toimimise raamistik. Praegu see raam kõigub, geopoliitilised arengud on segased ja kahtlased, tehnoloogia areneb uuel kiirusel ja uues paradigmas, keskkonna- ja kliimamuutused on keerulisemad kui siiani arvatud. Mitu plaani ja mitu perspektiivi võtavad rohkem aega ja on tüütumad, aga alternatiiv on see, et teeme ikka ühe plaani ja siis imestame, miks “plaan A” jälle ei töötanud.

Vanu reegleid justkui enam ei ole ja uued sünnivad jõupositsioonilt. Kuidas väikeriigid sellises maailmas toimetada saavad?

Kui vanad reeglid lagunevad ja teised tahavad uusi reegleid kirjutada nii, et väiksemaid riike väga kuulata ei taheta, siis ongi keerulisem. Varem oli loogika see, et sa leiad vanade stabiilsete reeglite sees oma niši ja toimetad selle sees võimalikult edukalt. Uute reeglite kirjutamist teeb hirmuäratavamaks see, et meil on palju lühiajalisi, eksistentsiaalseid väljakutseid.

See panebki kõik kaitseasendisse ja muretsema homse pärast, mis on loogiline reaktsioon – lühikeses perspektiivis. Mure on ainult selles, et ebakindlal ajal kipuvad lühikesed lood ja reaktsioonid olema pigem negatiivsed. Ehitame tänaseid süsteemse homse suhtes kindlamaks – ehitame sõjaväge, üleujutuste vastu laiemaid kraave, digipettuste vastu kõrgemaid tulemüüre. Ja samal ajal, kui sa ei suuda rääkida ka pikemat lugu — milleks me seda kõike teeme ja näha positiivsemaid tulevikke ja arenguvõimalusi pikemas perspektiivis, siis ongi tunne, et kontroll kaob käest ja tegeleme ainult murede ja probleemidega. Ses mõttes on väikeriikidel nagu Eesti tarvis hoida pika vaatega pragmaatilist positiivsust.

Pragmaatilist positiivsust on vast väga tarvis ka noorte jaoks, kelle jaoks on võib tulevik olla eriti ärevust tekitav. Nemad ju peavad selles tulevikus päriselt elama, neil peaks olema sõnaõigus. Kuidas siis noori rohkem tulevikuperspektiivide kujundamise juurde tuua?

Selles küsimuses on tihti „noored“ vs „vanad“ ja põlvkondade vastandamist, aga ehk tasuks seda vaadata pigem „noored“ vs „eksperdid“ poolelt. Kas tänased eksperdid, ehk inimesed kes on kuskil otsustajate ja juhtide tasemele jõudnud, ise võtavad noori oluliste partneritena? Eksperdid pigem optimeerivad praeguseid süsteeme, olgu selleks energia-, toidu- või pensionisüsteem. Need süsteemid ei pruugi järgmise põlvkonna jaoks enam samamoodi töötada. Ka siin on lühikese ja pika perspektiivi erinevuse peale mõtlemine asjakohane.

Noorem põlvkond vaatab võimalikke tulevikke teise perspektiivige, sest nende “aeg, mis on veel ees” on pikem. Kui soov on luua kestlikkust päriselt, või mis tahes muule süsteemsele probleemile lahendust leida, siis tuleb erinevaid vaateid sisse tuua. Vastasel juhul ehitame lahendusi, mis tunduvad täna paberil ja tabelis optimaalselt ilusad, aga reaalselt tööle ei hakka.

Too üks näide, kus see “pikk vaade” ja „lühike vaade“ erinevus välja tuleb.

Väga praktiline teema on näiteks see: mis saab pikas vaates tööelust ja sotsiaalsüsteemist. Tänane ekspert ja otsustaja läheb pensionile pigem 60ndate keskel ning optimeerib süsteeme, ja ennekõike pensionisambaid, selles mõttemaailmas. Aga noorema põlvkonna jaoks on see pilt hoopis teine — pensioniiga tuleb võib-olla 70+, ees on hoopis teistsugune õppe- ja tööelu, kus toimub senisest rohkem karjääriringe ja ümberõppimist. Vaja on läbi mõelda ka senisest palju vanemas eas töötamise karjäärimustrid ning elukaared, mis ei ole aga ainult üksikisiku valikute küsimus, vaid ka süsteemidisaini väljakutse, mida lühike perspektiiv ei mõista.

Ja siis tekibki see küsimus, mida noored vahel üsna otse küsivad: “Okei, miks ma peaksin panustama süsteemi, kui ma ei näe, et minu põlvkonnale midagi antakse ja ma võibolla ei saagi pensionile?” See on ebamugav küsimus, aga seda ei saa ignoreerida, sest suurte probleemide lahendamiseks on vaja eri generatsioonide vaadet.

Millised trendid teadust ja innovatsiooni praegu kõige rohkem kujundavad?

Üks huvitav ja minu jaoks oluline ajalugu kordav trend on see, et on tekkinud väga suured tehnoloogia- ja tööstusgigandid, kellel on oma hüpoteesid ja oma mudelid. Nemad defineerivad ise, millist tehnoloogiat arendada ja mis suunas ühiskond nende tehnoloogia kaudu liigub. Globaalsel tasandil on avalik sektor ja ülikoolid kohati rohkem “järgi jooksvad”, üritavad üldse aru saada, kuidas selles protsessis osaleda, mida peale hakata.

Samas näeme, et riigid üritavad suuri tehnoloogiaettevõtteid ka ohjeldada.

Jah, ja see on huvitav, et näiteks USAs käis veel mõni aeg tagasi arutelu, kas ja kuidas neid üldse tükkideks võtta või piirata. Vahel jõutakse väga konkreetsete mõteteni, stiilis, et nt kas Google peaks Chrome’i maha müüma. Samal ajal Euroopa üritab neid samu gigantide regulatsioonide ja trahvidega ohjata. See näitabki, kui suur on pinge: ühelt poolt tahad innovatsiooni ja kiirust, teiselt poolt saad aru, et kui paar suurt mängijat kontrollivad infrastruktuuri ja reegleid, siis ühiskonnal kaob võime ise arengut suunata. Poliitikakujundamine ongi pidevalt dilemma ees: kuidas reguleerida nii, et ei lämmataks arengut, aga ei annaks ka kogu otsustusõigust ära.

Eestis on valitsuse juures loodud efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda, mis peaks aitama riigi ja majanduse uuele rajale ja seda kiirust juurde andma. Miks meil sellist asja üldse vaja on?

Küünilisem vaade ütleks, et see on ajastu mood, mis annab poliitikule plusspunkte.

Samas, kuna paljud nõukojas tõstatatud teemad on tulnud otse avalikust sektorist endast, mitte erasektorist esile toodud, siis ma positiivsena vaataks seda eelkõige kui katset tõsta need “kinni jäänud asjad” igapäevatöö rägastikust kõrgemale, sinna, kus saab kiireid otsuseid teha – valitsusele ja peaministrile lähemale. Selles mõttes võib see olla kasulik: mitte selleks, et teha veel üks raport, vaid et tuua lauale konkreetsed teemat, mis muidu jäävadki ministeeriumide ja ametkondade vahel venima.

Aga selline asi töötab pigem ajutise lahendusena. Sa ei korista ka sahtlit iga päev, aga aeg-ajalt on vaja sahtel lahti teha, ära sorteerida ja otsused teha – kuidas saaks paremini? Kui aga sellistest nõukodadest saavad püsivad struktuurid, siis nad tõenäoliselt muutuvad ise süsteemi osaks. Siis hakatakse haldama protsessi, mitte lahendama probleemi.

Ajutise lahendusena töötavad sellised nõukojad, võrgustikud vahel päris hästi, aga vajavad väga selget mandaati, et efektiivsuse termini all ei saaks ka lihtsalt dereguleerida ja vastutust vähendada. Selles osas peab ühiskond seda auväärset nõukoda kontrollima ja vastutusel hoidma.

Euroopa Liitu kritiseeritakse tihti, et ta on liiga aeglane – otsused venivad, kompromisse on liiga palju. Kas see “aeglus” on sinu meelest probleem või osa lahendusest?

Sõltub, millega võrrelda ja mis ajahorisondil. Euroopa on tihti aeglane – sest ta on ehitatud kompromissile ja reeglitele. Ja kui maailm ümberringi liigub jõupositsioonilt ja kiiresti, siis see tundub eriti frustreeriv.

Aga teine pool on see, et see aeglus on ka kaitsemehhanism: kui sa pead läbi rääkima, siis ei saa igal nädalal suunda 180 kraadi pöörata. Kui suund lõpuks kokku lepitud saab, on ta Euroopa Liit stabiilsem ja ennustatavam, ning ka jõustab otsuseid. Väikeriigile on see reeglina parem kui maailm, kus reeglid muutuvad üleöö ja tugevam ütleb, kuidas on.

Nii et õige küsimus ei ole “kas Euroopa on aeglane”, vaid “kus me saame olla kiired, ilma et me lõhuksime oma reeglipõhist toimimist”. Ehk: mida on vaja teha kiiremini, ja mida on just mõistlik teha aeglasemalt, just see loob usaldust ja hoiab mänguvälja üldse avatuna.

Lõpetuseks: Eestis räägitakse efektiivsusest, Euroopas konkurentsivõimest ja samal ajal on kiusatus öelda, et “rohepööre” on praegu vähemtähtis. Mis on Sinu soovitus otsustajatele selles valdkonnas?

Pikad päristeemad, nagu kliimakriis ei kao nagunii. Kui need debatist kõrvale tõsta, tulevad nad ikka tagasi, ainult et mitte rahuliku ja ennetava aruteluna, vaid kriisina, näiteks hinnasurvena, tarneahelate häirena või muu ebameeldiva kõrvalmõjuna.

Arvesse tasub ka võtta, et katsete puhul roheteemades oma maalähedast asja ajada tuleb Eesti väiksuse ja ekspordimajanduse loogika kohe vastu. Kui sa oled väike ja ekspordist sõltuv, siis su peamised turud ja partnerid seavad mängureeglid. Nii et isegi kui kodus öeldakse, et “praegu on konkurentsivõime tähtsam ja rohe vähem tähtis”, siis praktikas need kestlikkuse ja säilenõtkuse nõuded ei kao — turgudel ja rahastuses vaatavad need tingimused ikka vastu. Otsuseid tuleb teha nii, et lühike võit ei ehitaks meile pikas plaanis uut miinust ja uusi kriise.

Üks tüüpviga ongi paraku see, et tahame valida ühe suure ja mugava fookuse ja panna ülejäänu justkui pausile. Aga turbulentsetel aegadel, kui kriis on kogu aeg õhus, see ei tööta: mured ei tule ükshaaval, vaid kõik korraga. Pigem tuleb hoida mitut vaadet: teha ära see, mis on täna hädavajalik, ja samal ajal mitte lasta lahti sellest, mis hakkab homset mänguvälja määrama. Tarvis on ka juba enne mainitud pragmaatilist positiivsust ning võimet näha mitmeid võimalikke tulevikke.