Kõige pikemat aega, 16 aastat töötas Tallinna Tehnikaülikooli rektorina Agu Aarna. Agu Aarna alustas 1945. aastal tööd orgaanilise keemia kateedri assistendina ja kohe äratas noor õppejõud tähelepanu kui andekas lektor, viljakas teaduslik töötaja ja hea organisaator. Organisaatorivõime parimaks näiteks said instituudi uued hooned Mustamäel ja spordihoone rajamine.

Pikemalt kajastati Tallinna Polütehnikus Agu Aarna 50. juubeli tähistamist. Endine õpilane L. Mölder avaldas ajalehes oma õpetajale tänu avaliku kirja vormis: „Mulle meenub esimene loeng, mida Teie esituses kuulasin. Hiirvaikselt jälgis kogu auditoorium Teie kõnet ja igaüks tundis, kuidas teda järk-järgult haaras Teie loogika, mõttepinge, erutus. Just nii, nagu haarab vaatajat teatrisaalis draama kulminatsioon. Aga see oli ju ainult kütuste keemia, reaalteadus. Pärast loengu lõppu istusime kõik paar sekundit liikumatult – ja siis tundsime, et tahaks väga aplodeerida. Kahju, et meist sai võitu tavaline tudeng ja me seda ei teinud.“ ^[2]

Huvitava faktina võttis 15 aastat hiljem ülikooli juhtimise üle Agu Aarna poeg Olav Aarna, kes töötas rektorina 9 aastat.

Head organisaatorivõimed ja oskused tunduvadki rektori ametikohal olevat vaat et kõige tähtsamad. Ka Paul Kogermanni 75. sünniaastapäevale pühendatud artiklis kiideti tema organiseerimisvõimet, mille tulemusel sai Tallinna Tehnikumist lühikese aja jooksul kõrgem tehniline õppeasutus – Tallinna Tehnikaülikool. ^[3]

Parandamaks üliõpilaste keeleoskust muudeti direktor Ludvig Schmidti otsusel 1956. aastal võõrkeele õppimine kõigile TPI üliõpilastele kohustuslikuks. ^[4]

Rektor Boris Tamme ajal ehitati arvutuskeskus, VI õppehoone, söökla-tudengiklubi Roheline Konn, uus ühiselamu üliõpilasperedele, keelati suitsetamine ülikooli ruumides, tähistati pidulikult ülikooli 50. aastapäeva. ^{[5] [6]}

Nõukogudeaegsetest Tallinna Polütehniku numbritest rektorivalimiste kohta infot ei leia. Ega siis vist ei toimunudki valimised, vaid pigem määramine või nimetamine. Rektor avaldas ajalehe veergudel kiitust ja laitust, tervitas naistepäeval ülikooli naisperet ja õppeaasta algul värskeid üliõpilasi, utsitas paremini õppima ja käituma, vastas üliõpilaste küsimustele.

Esimesed vabad rektori valimised Tehnikaülikooli ajaloos toimusid 14. märtsil 1995. Kandidaatideks olid toona Olav Aarna ja Andres Keevallik. Valimisprotseduuri juhi sõnul oli Olav Aarna arusaamine rektori ametist OLLA OSAKS ÜHISKONNA TEENIMISEL. Teise kandidaadi Andres Keevalliku põhimõtteks valimiskampaanias sai VAIDLUSTES SÜNNIB TÕDE.

Ülikooli aulas läks lahti tõsine vaimuvõitlus, kus mõlemad kandidaadid esitasid omapoolsed arengukavad ja vastasid nii kirjalikele kui ka suulistele küsimustele. Ülikooli 147-liikmeline laiendatud nõukogu ja teised juuresviibijad said „etendusest“ nauditava elamuse, seda enam, et tegu oli tõesti ajaloolise sündmusega. Rektor Olav Aarna sai sel korral rektoriks edasi, mõlemad „peaosalised“ väärisid kõva käepigistuse. ^[7] Rektorivalimistele oli ka toona pühendatud ülikooli ajalehe erinumber.

Lõpetuseks Andres Keevalliku vastus talle 2000. aasta rektorivalimiste ajal esitatud küsimusele, milline peaks olema Tehnikaülikooli uus rektor: „Rektor ei tohi hetkekski unustada, et tema teenib ülikooli, mitte aga vastupidi. Ta peab olema arenguvõimaluste avaja, edumeelsete uute algatuste toetaja ja akadeemilisele kogukonnale nii vajaliku stabiilsuse garanteerija.“ ^[8]

Kasutatud allikad:

^[1] I. Kaasik ja V. Rajangu, Rektorid 1918–2003. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool, 2003.

^[2] L. Mölder, „Lugupeetav õpetaja“, Tallinna Polütehnik, nr 19, 1965.

^[3] A. Aarna, „75 aastat Paul Kogermani sünnist“, Tallinna Polütehnik, nr 37, 1966.

^[4] L. Schmidt, „Võõrkeele õppimine kohustuslikuks“, Tallinna Polütehnik, nr 2, 1956.

^[5] „Üliõpilaste küsimustele vastasid TPI juhid“, Tallinna Polütehnik, nr 35, 1979.

^[6] K. Hääl, „Aastapäevani vaid aasta“, Tallinna Polütehnik, nr 29, 1985.

^[7] U. Reinde, „Mida veel tähtsaks pidada, kui mitte inimlikkust ja vaimsust“, Tallinna Polütehnik, nr 9, 1995.

^[8] „Vastavad rektorikandidaadid“, Tallinna Polütehnik, nr 2–3, 2000.