Inimeste inimene Spuul ka on: teadlase ja õppejõuna ning uurimisrühma, instituudi ja fookustippkeskuse juhina on ta saanud ülikoolis ohtralt tunnustusi ja tiitleid – aasta kolleeg, aasta noorteadlane, aasta õppejõud, aasta rohetegu. Hiljuti sai ta ka Eesti Inimesegeneetika Ühingu presidendiks, mida peab samuti suureks tunnustuseks. Ta räägib sama kirglikult nii maos elutsevatest patogeenidest kui ka heast toidust, jätkates innukalt plasti taaskasutusest ja vaimse tervise tähtsusest. 

Kas oled täna pigem teadlane või pigem inimeste juht ja teaduse koordinaator?

Aus vastus on, et põhiaur läheb inimeste juhtimise peale. Samas, südames olen ikka teadlane. 

Mis on nende rollide kõige võluvamad küljed?

Teadlasena avastamisrõõm. Mul on ka missioonitunne – niisama tegemisest ei piisa, tahan uurida nii, et see toob kellelegi mingit reaalset tulemust ja kasu. Seda annab meie uurimisrühma koostöö haiglaga ja viimasel ajal ka põnevad koostööprojektid teiste teadusrühmade ja ettevõtetega.

Juhi rollis meeldib mulle väga suhtlemine. Ja tegelikult näen täna, et ma saan ka teaduse kasulikuks tegemiseks instituudi ja fookustippkeskuse juhina rohkem ära teha kui teadlasena või uurimisrühma juhina. Minu instituudis on 180 inimest ja kui suudan kõiki 24 uurimisrühma koordineeritult edasi aidata, oma teadustulemusi rakendama, turule tooma või näiteks raviks kasutama, siis see on see, mis mind edasi viib. 

Sinust räägitakse kui innustavast juhist. Mida oled enda juhtidelt õppinud?

Täna (intervjuu toimus 13. novembril, mil tähistatakse World Kindness Day’d – toim.) on headuse päev ja just see, kindness, hea tegemine, on ka minu jaoks see, mis väga motiveerib.

Olen õppinud, et hästi oluline on olla inimestele lähedal. Näen, et väärtustamine ja tunnustamine on olulised. Olen hea sõnaga ja tunnustamisega, usaldusega motiveerimise poolt. Usaldus kolleegide seas on ääretult oluline ja on hea juhtimise üks aluseid. Mulle meeldib väga Phil Jacksoni tsitaat: „Mees­konna tugevus peitub igas üksikus liikmes. Iga liikme tugevus peitub meeskonnas.“. Olen näinud ja ka ise tundnud, et karmide reeglitega kedagi ei motiveeri, nii et juhina ei taha ka teistele seda teha.

Mul on olnud hästi erinevaid juhte. Alustasin õpinguid Tartu Ülikoolis, kus minu juhendajateks olid Mart Ustav ja Andres Merits, mõlemad suurepärased teadlased ja mentorid. Doktorikraadi tegin Helsingi Ülikoolis, kus instituudi juhiks oli tol ajal Mart Saarma – hästi innustav juht ja just selline, kes juhib hea sõnaga ja kaasavalt ning koridori peal alati siiralt küsib: „Kuidas sul läheb?“ 

Helsingis kohtasin oma hispaanlasest abikaasat. Kui tema sai tööpakkumise Bordeaux’sse, leidsin ka endale sinna ülikooli järeldoktorantuuri koha. Sealse juhi Elisabeth Genot’ga sain hästi läbi ja mind kõnetas see usaldus ja ausus, mis meie vahel oli. Elisabethilt õppisin seda, et iga alustatud asi tuleb lõpuni viia. Seega tuleb hoolikalt kaaluda, mida üldse alustada. 

Olen õppinud, et ei piisa sellest, et juht on tark, hea juht peab olema ka „inimeste inimene“.

Kui ette valmistatud sa juhi rolliks olid – nüüd, neli aastat hiljem tagasi vaadates?

Oi, üldse ei olnud! Tegelikult enne seda oli ülikoolis juhtide järelkasvu programm, kuhu ka mind oli kaasatud. Olin siis lihtsalt uurimisrühma juht ja mul polnud mingit ambitsiooni juhiks saada. Uurimisrühma juhtimine on veidi teistmoodi – minu uurimisrühm on üsna väike, tudengid, doktorandid, ning suures osas on see projekti(de)juhtimine, teadustöö elluviimine.

Aga kui direktori KT-ks sain, oli ülikoolis käimas koolitusprogramm uutele direktoritele ja sealt sain kohe alguses hea baasi – ülikoolis viiakse läbi tõesti väga häid algatusi. Lisaks olen ise mitmesuguseid koolitusi juurde võtnud.

Millele sinu teadustöö täpsemalt keskendub? (Kas see on pausil, kui oled direktor?)

Juhin biomeditsiini uurimisrühma, peamiselt uurin baktereid. Doktoritöö tegin viiruste teemal, uurisin, kuidas viirused rakke mõjutavad. Neid rakulisi protsesse uurisin ka järeldoktorantuuris, kus leidsin, et ka bakterid mõjutavad meie rakke sarnaselt. Bakterite ja peremeesrakkude vaheliste interaktsioonidega oleme tegelenud ka biomeditsiini uurimisrühmas.

Uurime inimese maos elavat patogeeni Helicobacter pylori, kes põhjustab maohaavandeid ja gastriiti, mis võib viia ka maovähini. 

Meil on koostöö Lääne-Tallinna keskhaigla gastroenteroloogia osakonnaga, oleme kirjeldanud selle bakteri Eesti tüvesid – kui patogeensed nad on ja millised on nende antibiootikumide resistentsused. Helicobacter pylori on leidnud sada erinevat viisi, kuidas antibiootikumide eest põgeneda, ja meil käib haiglaga vastastikune infovahetus, millisele tüvele sobib milline ravim.

Umbes 1–2% nakatunutel areneb maovähk ja täpselt ei teata, miks. Esiteks sõltub see sellest, kui virulentne bakter inimesel on – helicobacter on kõige varieeruvam bakter üldse, ta muudab oma genoomi väga kiiresti. Põhimõtteliselt võib öelda, et igal inimesel on oma Helicobacter pylori. Bakteris on valke kodeerivad virulentsusgeenid, mis tõstavad vähiriski. Ja me saame seda määrata – kui konkreetse inimese bakteril on teatud virulentsusfaktorid, siis on suurem tõenäosus, et võib areneda vähk. 

Teine mõjutaja on inimese enda geneetiline taust – kui perekonnas on maovähki, siis on suurem tõenäosus, et nakatunud lapsed saavad selle samuti. Ja kolmandaks elustiil – suitsetamine, toiduvalikud jne tõstavad samuti riski, et krooniline gastriit võiks vähiks edasi areneda. Need on teemad, millega tegeleb mu enda uurimisrühm ja millega tegelevad minu doktorandid. 

Kui direktori kohal alustasin, siis lõi see teaduse tegemise mõttes mõneks ajaks jalad alt küll. Eks siiani on raske eri rollide jaoks piisavalt aega leida. Kuid teadustöö on mulle väga oluline ja viimasel ajal olen kaasatud mitmesse põnevasse projekti. Mulle on tähtis ka n-ö järelkasvu koolitamine. Helicobacter’i uurijaid on Eestis väga vähe ning seepärast pean oluliseks ka tudengite kaasamist ja nende koolitamist. 

Kuuleme regulaarselt murelikke jutte sellest, kuidas loodusteadustesse ei tule noori. Kuidas sinu erialal tundub, mis noori meelitab?

Osasid meelitab kindlasti teadus – kui käin noortega rääkimas, siis tundub biomeditsiin ja võimalus ravimeid arendada neile hästi põnev. Näen, et tänapäeva noor ootab ka head palka ja arenguvõimalusi. Kuid oleme näinud sedagi, et inimene teeb keskkooli ajal siin oma uurimistööd ja saab aru, et see pole üldse see, mida ta tahab – hommikust õhtuni hallide seinte vahel laboris olla. Selles mõttes on hea, et nad selle teadmise juba gümnaasiumi ajal saavad, sest tegelikult ei kujutata ju ette, mida see teaduse tegemine täpselt tähendab. Igale inimtüübile see ei sobi.

Võib-olla on juba reklaamimise ajal vaja rohkem rääkida, millised on tulevikus sinu tööpäevad ja mis on selle töö reaalsed väljundid. Tänapäeva noorele on hästi oluline ka see, kas ja kuhu ta siit tööle saab või kas on võimalik õppimise ajal tööl käia – akadeemiline karjäär ei ole samuti ju kõigi jaoks.

Näiteks meie hargettevõtted võtavad siit tudengeid tööle ja noortele meeldivad sellised võimalused, et saab õppimise kõrvalt erialast tööd teha. Kui mina õppisin, siis tööl käimist praktiliselt ei olnud, kõik istusidki hommikust õhtuni laboris.

Oled ka õppejõuna tudengitelt tunnustusi saanud. Kas tänased õppijad on teistsugused kui sina olid?

On õppijaid, kes on sarnased, aga suurem osa on teistsugused. Ma usun, et iga uus generatsioon on veidi erinev ja omanäoline ning see on igati loomulik. 

Tänased tudengid on üles kasvanud nutiseadmete, sotsiaalmeedia ja nüüd viimased aastad ka tehisaru ja vestlusrobotitega. See on vähendanud keskendumisvõimet ja kriitilist mõtlemist. Sotsiaalmeedia lisab survet olla näiliselt parim ja kogu aeg pildis ning see omakorda mõjutab vaimset tervist. 

Õppejõuna näen, et põhiline mure on tähelepanuvõime. Paljud ei suuda enam klassikalist loengut jälgida – oluline on aktiivõpe, et neid köita. Olen märganud, et konspekti tegemine on muutunud tudengitele keeruliseks, slaididel peab olema kogu info ja soovitatavalt samas sõnastuses, nagu hiljem kontrolltöös või eksamil küsitakse. Kui slaidil on ainult pilt või illustratsioon, siis on neil keeruline selle juurde räägitavat juttu kuulata ja märkmeid teha.

Ka rühmatööd on väljakutseks, kuna see nõuab omavahelist suhtlust ja rühmade moodustamist tudengitega, kellega igapäevaselt tihedat suhtlust ei ole. Ikka leidub mõni, kes ei leiagi rühma ja hiilib vaikselt välja. 

Kuidas tehisaru sinu erialal aitab või segadust tekitab?

Oleme täpselt sellises hetkes, kus see tekitab ühelt poolt suurt eufooriat ja samas väga palju segadust. Tehisaru peab olema tööriist, mis meid võimestab, aga mitte vastupidi. Peame oskama seda targalt kasutada, aga kui palju see tegelikult meie kriitilist mõtlemist ära kaotab? Näen seda langust eriti tudengite juures – paljud ei mõtlegi enam ise, nad viskavad küsimuse juturobotile ja vastuseks võib tulla täielik udu, aga nad usaldavad seda pimesi. Kui neilt küsida, et miks sa nii vastasid, siis öeldakse – „internetis oli“. Internetis võis ju olla, aga sina esitad selle töö, enda nime alt! Siin on oluline vastutuse võtmine. 

Öeldakse, et Covid on kõiges süüdi – see aeg, kui kõik istusid kodus arvuti ees. Kuid ilmselt on mõtlemisvõimet vähendanud ikkagi vestlusrobotite tulek. Päris mitu tudengit on mulle öelnud: ma ei tule loengusse, ma annan slaidid robotile ja see teeb kokkuvõtte, mida saan podcast’ina kuulata, see on nii lihtne ja ma saan kõigest aru! Aga kui nad tulevad testi tegema, siis selgub, et nii lihtne ei olegi, ja tulemused on nõrgad. 

Kuid usun, et seegi on muutumises – tehisaru areneb ja pärast esimest vaimustust saavad ka inimesed aru, et peame seda kasutama tööriistana, mitte lootma, et ta teeb mõtlemise meie eest ära.

Ühes minu uues teadusprojektis, mida TalTech koordineerib, Digital Twins for Better Health (Digikaksikud parema tervise heaks), kasutamegi tehisaru tööriistana. Seal on üle-euroopaline konsortsium 26 partneriga, loome digitaalseid tervisekaksikuid erinevatele haigusjuhtumitele. Idee on luua platvorm, kus eri andmetootjad – ülikoolid, haiglad jne – jagavad andmeid nii, et reaalselt neid kusagile ei saadeta, vaid andmesõlmed igas institutsioonis on nii ühendatud, et nad jagavad TI-põhist mudelit. Ehk siis keegi ei anna andmeid enda asutusest välja, aga kõik treenivad ühist mudelit oma andmetega ja mudel läheb kogu aeg paremaks. 

Digitaalsed tervisekaksikud simuleerivad viit erinevat haigusjuhtu, näiteks skisofreenia, et ennustada, millisele patsiendile milline ravi sobib. Täna on see probleem, et 50%-le skisofreenia patsientidest ravi ei mõju, samas on neil ravimitel on ka suured kõrvaltoimed. Meie töötame selle nimel, et reaalselt patsientide peal katsetamise asemel – võta kolm kuud seda ravimit ja vaatame, mis juhtub – saame ravimite mõju katsetada esmalt digitaalsel kaksikul ja see­järel määrata personaalse raviplaani. 

Seal projektis ei ole ainult arstid, vaid ka näiteks molekulaarbioloogid, neuroteadlased, juristid, andmeteadlased, programmeerijad, tarkvarateadlased, aga ka kommunikatsioonispetsialistid. See on minu jaoks esimene kogemus, kus nii interdistsiplinaarsed inimesed kokku saavad, ja see on ka väljakutse – kõik need inimesed räägivad eri keelt. Kas või sõna „andmed“ tähendab arsti jaoks üht ja IT-teadlase jaoks teist.

Mida selliseks valdkondadevaheliseks koostööks vaja on?

Ikkagi kontakte, kas siis varasemaid koostöökogemusi või ka isiklikke kontakte – kes on koos õppinud, kes trennis käinud jne. Inimestega rääkides tekivad ägedad ideed. Näiteks seesama digikaksikute projekt jõudis meieni nii, et TalTechi neuroteadlased on teinud palju koostööd Protobiose teadlastega, Helsingi Ülikooli neurobioloogidega ja ka Müncheni LMU kliinikuga. Väikesed koostööprojektid viivad suuremateni. Tasub saada inimestega kokku, tasub teha koostööd!

Lisaks uurimisrühmale ja instituudile juhid tervise- ja toidutehnoloogia fookustippkeskust. Mis on selle suurimad eesmärgid, visioon, ideaalid – kuhu me toiduteadusega võiksime jõuda?

Juhin seda koos Jana Holmariga. Üks eesmärk on tõsta ülikooli sees valdkonda nähtavamale ja et kõik tervise- ja toidutehnoloogiatega tegelevad uurimisrühmad teaksid üksteist. Just see, millest me eelmise küsimuse juures rääkisime – suhtleme inimestega ja teeme koostööd. Võib-olla ma ei pea koostööpartnerit kohe leidma Münchenist, vaid mul on kõrvallaboris vajalik kompetents olemas? Koos saame tuua ära ka suuremaid teadusrahasid.

Teine tähtis pool on kuvada välja seda, et tervis ja toit on üks meie olulisi fookuseid, seda just terviseennetuse poolel – ennetame toiduga, tervislike elu­viisidega, tehnoloogia abil. Meie tunnuslause on „Rohkem tervelt elatud aastaid“. Ja kindlasti soovime leida siin koostööpartnereid ka väljaspool ülikooli.

Mis on täna toiduvaldkonna suurimad väljakutsed? Kas näiteks – kuidas ära toita maakera elanikkond või pigem – kuidas heaoluriikides tagada see, et toidupoes müüdav ei teeks meid haigeks? Kuidas lahendusi otsitakse?

Meie instituudi uurimisrühmadel on lahendamisel mõlemad väljakutsed ja kõik teemad nende vahel ka.

Sinu nimetatud esimese poolega tegeleb näiteks Petri-Jaan Lahtvee, kes arendab rakulist tootmist, kasutades võimalusi toiduressursside ja -jäätmete väärindamiseks. See uurimisgrupp on üsna lai ja interdistsiplinaarne ning sealt on välja kasvanud ka hargettevõte ÄIO. Nad muundavad geneetiliselt pärme ning toodavad õlisid ja rasvasid, mida saab kasutada nii toidutööstuses kui ka kosmeetikatoodetes. Arendusse on kaasatud ka Jaapanist pärit kokk, kes meie köögis katsetab, kuidas sel moel saadud õlid ja rasvad toodetesse sobivad. Tema käe all valmivad väga tervislikud toidud, just ükspäev tõi ta mulle maitsta redist, mis oli kolm kuud mingil moel fermenteerunud.

Kristel Vene projektid tegelevadki aga skaala teise otsaga – toidu reformuleerimine tervislikuks. Kuidas asendada soola, suhkrut ja tervisele mitte­kasulikke komponente kasulikumatega, samas head maitset säilitades? Uuringutest on näha, et toitumine on ka meie vaimse tervisega väga tihedalt seotud – näiteks ärevushäired on seotud meie suhkrutarbimisega. Tahame katsetada, kas fermenteeritud kasulike jookide tarbimine tõmbab stressi maha – see on veel üks projektitaotlus, mis meie instituudil praegu rahastamisotsust ootab.

Tegeleme ka toidu füüsikaliste omadustega, mikrobioom on meil uurimises, uurime toidu säilimist ja baktereid, mis toidu riknema panevad. Pakendite teemal teeme koostööd inseneriteaduskonnaga. Ka taaskasutus käib meil kõikidest teemadest läbi ja see on ka mu isiklik huvi. Just arutasime ükspäev, et peaksime leidma viisi kasutada ära plastijääke, mida meil laborites tekib meeletus koguses, seda on valus vaadata – äkki saab neist 3D-printida midagi uut? 

Mis on sinu enda lemmiktoidud?

Mulle meeldivad väga juurviljad, köögiviljad, puuviljad, marjad ja kõik nendega seonduv. Kodus teeb süüa pigem minu abikaasa ja seepärast söön palju Hispaania toite. Vahemere dieet on väga tervislik – kasutame väga palju köögivilju ja magustoiduks on ikka puuviljad. Kasutame suurel hulgal kikerherneid ja läätsesid, kuid kahjuks peame neid enamasti tarnima Hispaaniast, kuna Eestis olev valik on väga limiteeritud. Püüdsin kikerherneid ka oma aias kasvatada, aga tavalises Eesti suves ei jõua need valmis saada.

Toidu kasvatamise teemal teeme ka instituudis põnevaid uurimusi: meie teadlased Kaarel ja Signe Adamberg olid kaasatud projekti, kus püüti taastada iidset Euroopa üheteranisu. Selles nisus on tervisesõbralikum gluteen, rohkem mikroelemente ja karoteeni. Meie teadlased kasutasid seda leivas, mis oli imemaitsev. See üheteranisu on aga madala saagikusega ja seega vajab veel tööd, et testpõllult edasi saada.

Millised on sinu suurimad eesmärgid teadlasena?

Isiklikus plaanis on mu lähem eesmärk see, et mu doktorandid jõuaksid kaitsmiseni. Minu muude rollide tõttu on see praegu venima jäänud. Mul on juhendamisel kolm ja kaasjuhendamisel üks doktorant. Olen endale lubanud, et uusi ei võta enne, kui vähemalt osa neist lõpetamisele viin.

Ka omaenda teadusartikleid pole piisavalt avaldatud – meil on kõigi nende doktorantide töödega tulnud nii palju tulemusi ja need tuleb kõik ka ära avaldada.

Tahan liikuda selles suunas, et kaasata oma valdkonnas tänapäevaseid tehnoloogiaid. Näiteks taotlesime ühte hästi suurt Euroopa projekti, kus TalTech on koordinaator ja eesmärk on tehisaru paremini kasutada biomeditsiinis. Minu uuritav mao- ja soolevähk on seal haigusjuhuna sees ja ma väga loodan, et saame selle projektiga kiiremini edasi minna, teha rohkem koostööd arstidega ja et laboritööst saaks ka reaalsed rakendused. Uue taotluse eesmärk on luua selline kiirtest, mis tuvastaks varases staadiumis mao-, soole- ja pankreasevähki ja seda mitte- ja väheinvasiivsete markeritega – näiteks hingeõhust või vere- ja väljaheiteproovist, et ei oleks vaja teha endoskoopiaid või rektoskoopiaid. Inimesed lihtsalt ei lähe selliseid analüüse tegema enne, kui on suur häda käes, see on ebameeldiv, kallis ja aeganõudev. Lihtsama testimisvõimalusega saaksime rohkem haigusjuhte varem diagnoosida. Me saame hästi palju andmeid, tehisaru aitab neid analüüsida ja leida varajasi markereid, mille põhjal testi arendada. Ka siin on 27 partnerit üle Euroopa, 2026. aasta alguses tuleb rahastusotsus.

Sul on kahe aasta tagant ka üks patent ja väike kogemus ettevõtlusega. Kuidas sellega läheb?

Patent valmis koostöös, kus olin vaid osaline. Praegu käimasolevates projektides on kaasatud ka ettevõtted, seega täiendan pidevalt oma kogemustepagasit. 

Meie teadlased teevad tipptasemel teadust ja ainult rõõm on näha, kuidas instituudist saavad alguse innovaatilised lahendused, mis leiavad rakendust. Kuid eks see on natuke suunatud ka – rahastusskeemid on praegu väga rakendusuuringute poole kaldu. See on viimastel aastatel nii Eestis kui ka Euroopas väga tugev suund. Minu küsimus on, kust see rakendus tuleb, kui baasi all ei ole. Rakendusi peab muidugi tulema, aga see ei tule ilma baasteaduseta ning raha tuleb suunata mõlemasse. Meie rakenduste laine tuleb praegu suuresti sellest, et meil on enne pikalt baasteadust tehtud. 

Ütlesid, et tahad näha, kuidas sinu leitud teadmised jõuavad inimesteni. Kuis see kõnetab teadlasi su ümber?

Täiesti seinast seina. Ettevõtluspisikut kindlasti kõigil pole. Osal on see hästi tugev – Kristel Vene on supernäide, samuti Petri-Jaan Lahtvee või Jekaterina Mazina-Šinkar, neile kohe sobib see. Aga kõik ei ole sellised ja isegi kui nad leiavad rakenduse, siis nad kunagi ei teeks oma firmat ega läheks oma lahendusega püünele. Selleks on vaja teistsuguseid isikuomadusi. 

Nii et tuleb teha tiimid, kus on vaiksed teadlased, kes eelistavad istuda laboris, ja need, kes võtavad ette. Olen hästi selle poolt, et peame ära kasutama inimeste tugevusi, mitte suruma neid mingitesse raamidesse. Näiteks kui sulle ei sobi suhtlemine, siis ma ei saa panna sind kohta, kus tuleb palju suhelda. Inimeste tugevuste teadmine ja nende õigesti rakendamine on see, mis paneb asjad toimima.

Kui inseneridel on Tudengivormel, siis väljakutsepõhine õpe paneb ka loodusteadustes tudengid tiimina koostööd tegema. Arutelud käivad, milliseid väljakutseid nad saaksid üheskoos lahendada. Näiteks gene editing – hakkad geenist pihta ja leiad, mida saab toota ja kuidas edasi arendada, seal saab ka väga erinevate valdkondade teadlasi kaasata. 

Oled ka ise päris noor ja hoog on sees. Kuhu sa tahaksid oma tööga jõuda, mida ära teha?

Oma teadusvaldkonnas tahaksin kindlasti, et minu nimi oleks aktsepteeritud tippteadlaste hulgas. Soovin, et Eestis tõuseks Helicobacter pylor’iga seotud maovähi teadlikkus, sellealane teadusarendus ikka jätkuks ja muidugi, et maovähi juhtumite arv väheneks. 

Teiseks tahaks Eesti teadust pildile upitada. Mind häirib see pidev Tallinna ja Tartu vastandumine – prooviks ikkagi koos, ühiselt Eesti asja ajada. Teadlaskonda ei ole ju meil nii palju. Üks põhjus on kindlasti raha – kui raha oleks piisavalt, et teha koostööd, mitte ei jaguks ainult ühele, siis me ei peaks selle nimel konkureerima, vaid saaksime sellega konkreetset eriala võimestada. Kindlasti peame otsima lisarahastusvõimalusi väljaspool Eestit. 

Kuidas sa end kõige selle juures laed? 

Mulle väga meeldib kontsertidel ja teatris käia, siis jätkub tükiks ajaks head tunnet. Soojal maal reisida meeldib ka, aga samas on see minu jaoks väga väsitav, nii et pärast on vaja eraldi puhkust, et sellest reisist puhata. Nii et kõige paremini laen ma end ikkagi rahulikult kodus olles, mis tasakaalustab seda meeletut suhtlemist. Mulle väga meeldib oma aias toimetada – see on minu laadimiskoht.

Soovita kolme söödavat asja, mis peaks olema igas aias.

Esiteks ürdid – basiilikud, rosmariinid, tüümianid, pune … Ürdipeenar teeb igale toidule head, tõin isegi talveks rõdule mõned. Söön neid kuivatatult, värskelt ja sügavkülmutatult.

Kui on väike kasvuhoone, siis tomatid, kurgid ja paprikad. Suvikõrvits on ka midagi, mida ma alati kasvatan ja kasutan kõikvõimalikes toitudes.

Ja muidugi marjad. Mu lemmikud on vaarikad, mul on aias neid hästi palju – külmutan, keedan moosi ja kui veel mustikatega segada, siis see on kõige parem asi.

Intervjuu ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.