Lugupeetud rektor, professorid, kolleegid, head tudengid, külalised ja sõbrad!

Eesti Vabariigi 108. sünnipäeval tähistame riiki, mis on püsinud mitte oma suuruse, vaid oma visaduse ja tarkuse najal. Meie ajalugu on olnud keeruline, kuid me oleme alati leidnud tee edasi. Mitte juhuse läbi, vaid tänu inimestele, kes on uskunud iseseisvusesse, haridusse, teadusesse ja koostöösse.

Mina seisan teie ees geeniteadlasena, mikrobioloogina. Keemia ja biotehnoloogia instituudi juhina. Tervise- ja toidutehnoloogiate fookustippkeskuse kaasjuhina. Abikaasa ja emana. Aga eelkõige inimesena, kes usub Eesti tulevikku.

Ma olen pärit Haapsalust. Minu ema on meditsiiniõde. Lapsena nägin ma kõrvalt, mida tähendab päriselt hoolida. Mida tähendab olla valves siis, kui teised puhkavad. Mida tähendab teha head vaikselt ja järjepidevalt. Eesti meditsiinisüsteem ei olnud tol ajal hiilgav, aga ta oli pühendunud. Ja oma ema jälgides nägin seal palju inimlikkust. Minu isa on kuldsete kätega mees – inimene, kes suudab kokku panna ükskõik millise masina ning leida lahenduse ka siis, kui teised on käega löönud.

Just sellest pinnasest kasvas minu tee teadusesse. Tahtsin panustada tulevikutehnoloogiasse – geenitehnoloogiasse. Nii seda tol ajal reklaamiti. Minu kaks armsat tädi lahkusid meie seast liiga vara vähi ja bakteriaalse nakkuse tõttu. Just seetõttu soovisin neid teemasid lähemalt uurida. Täna juhin uurimisrühma, mille eesmärgiks on viia nakkushaiguste diagnostika uuele tasemele – sealhulgas patogeenidest põhjustatud vähi varajane avastamine ja ennetamine.

Aga minu teadlaseks kasvamine ei toimunud ainult Eestis. Olin kaksteist aastat ära – Soomes ja Prantsusmaal. Lisaks teadusele õppisin tundma erinevaid ühiskondi. Nägin, kuidas toimivad sealsed ülikoolid, kuidas sünnib teaduspoliitika, kuidas ehitatakse üles uurimisrühmi ja kasvatatakse rahvusvahelist koostööd. Soomes kogesin süsteemsust ja rahulikku järjepidevust. Prantsusmaal nägin aga akadeemilist traditsiooni ja intellektuaalset kirge, mis on sajandite jooksul vormunud teadusliku mõtlemise selgrooks.

Ma nägin, kui oluline on rahvusvahelisus. Teadus ei kuulu ühele riigile, vaid teadmised ja koostöö liiguvad üle piiride. Kuid mõistsin, et eestlasena tahan tulla tagasi kodumaale. Tahan panustada siin uute teadmiste ja välismaal kogetuga. Olla koos oma perega oma kodumaal. Et minu lapsed saaksid kasvada Eestis selle kultuuri keskel, mis on omane mulle, minu vanematele ja vanavanematele.

Usun, et väljas oldud aastad rikastasid mind nii inimese kui ka teadlasena. Muutusin kindlasti tolerantsemaks ja minu silmaring avardus suuresti. Soovitan kõigile kogeda Eestist eemalolekut mõnda aega, teadlasele on see tegelikult hädavajalik. Eemalt vaadates saavad asjad tihtipeale teise väärtuse, hakkame hindama seda, mida muidu peame enesestmõistetavaks. Kiluvõileib vabariigi aastapäeval võib eemal olles tunduda luksusena.

Olen nüüd olnud TalTechis kümme aastat. Need aastad on näidanud, et meie ülikool on erakordselt avatud. Mul on olnud võimalus olla teadlane, projektijuht, direktor ja õppejõud. Hea süsteem toetab kasvamist. Loodusteadlasena tean, et terve ökosüsteem ei suru alla mitmekesisust – ta kasutab seda arenemiseks ja tugevuseks.

Filmirežissöör ja ühiskonnamõtleja Ilmar Raag on tabavalt märkinud, et me kipume Eestit kirjeldama mineviku kaudu. Justkui otsides „kuldset aega“, mida sooviksime tagasi tuua. Kuid ülikoolis peab meie pilk olema eelkõige suunatud ettepoole. Meie täna tehtud valikud kujundavad homset ühiskonda. Eesti ainsa tehnikaülikoolina on meie missiooni keskmes Eesti kestliku arengu toetamine ja rahva heaolu suurendamine.

Muutuvas keskkonnas peavad meie arengusuunad peegeldama ühiskonna vajadusi. Selle visiooni elluviimiseks on TalTech koondanud oma tugevused fookustippkeskustesse. Sealne potentsiaal peitub koostöös – erinevate teadusrühmade, erialade ja teaduskondade teadmiste ühendamises. Fookustippkeskustes ei ole juhuslikud teemad, vaid valdkonnad, millega seisavad silmitsi meie ülikool, Eesti riik, Euroopa ja kogu maailm.

Üks nendest strateegilistest suundadest on tervis. Minu jaoks on tervis ka isiklik missioon. Mul on au olla tervise- ja toidutehnoloogiate fookustippkeskuse kaasjuht koos professor Jana Holmariga. Meie fookustippkeskus ühendab 41 uurimisrühma kõigist ülikooli teaduskondadest ja vaid koos saame pakkuda lahendusi suurtele väljakutsetele.

Me räägime sageli Eesti tugevusest kaitsevõime, majanduse või digiriigi kontekstis. Kuid oluline on rõhutada ka seda, et tugev Eesti on terve Eesti. Tervis tähendab elujõudu, töövõimet, loovust ja vastupidavust. See tähendab ka võimalust unistada ja tulevikku ehitada.

Ent tervisevaldkond seisab täna silmitsi tõsiste väljakutsetega. Rahvastik vananeb ning koos sellega sagenevad kroonilised haigused. Ravikulud kasvavad, samal ajal seisab tervishoiusüsteem silmitsi tööjõupuudusega. Maailma kasvava rahvastiku vajaduste rahuldamiseks peame minema üle lineaarselt massitarbimiselt ringmajandusele ja jätkusuutlikele toidusüsteemidele. Selle ülemineku keskmes on tõhusad ja teaduspõhised ennetustegevused, mis vähendavad haiguskoormust enne selle tekkimist. Ning nutikad tervise- ja toidutehnoloogiad, mis toetavad inimest tema igapäevastes valikutes.

Tervisest ja tervisedendusest rääkides ei saa me kuidagi mööda tehisarust. Ka see teema on meie ülikoolis koondunud fookustippkeskusesse.
Hiljuti kõnetas mind väga professor Jaak Vilo mõte, et tehisintellekt võib teha tervishoiu inimlikumaks. See on mõnevõrra üllatav vaatenurk. Oleme harjunud kuulma arutelusid tehisaru ohtudest – selle mõjust meie töökohtadele, meie arengule, meie vaimsele tervisele. Tehisintellekti kujutatakse sageli külma ja kalkuleeriva tehnoloogiana, justkui masinliku asendajana.

Ent professor Vilo juhib tähelepanu millelegi väga olulisele. Kui tehisintellekt võtab enda kanda andmemahu analüüsimise, mustrite otsimise ja rutiinse võrdlustöö, siis vabaneb arstidel see kõige kallim ressurss – aeg. Aeg olla patsiendi kõrval. Aeg kuulata. Aeg selgitada. Seega tehisaru ei pea tervishoiust inimlikkust ära võtma. Ta võib selle hoopis tagasi tuua.

Juba täna on tehisintellekt viinud näiteks radioloogia uuele tasemele – masinõppemudelid suudavad analüüsida röntgen- ja kompuutertomograafia pilte täpsusega, mis aitab avastada kõrvalekaldeid varajases staadiumis. Tehisaru aitab tuvastada haigusriskide mustreid, leida uusi biomarkereid ning ennustada, kuidas inimese tervis ajas kujuneda võib. Paratamatult mõtlen: kas minu tädid oleksid täna minu kõrval, kui tol ajal oleks olnud tänaseid teadmisi ja tehnoloogiaid?

Sellega tegelevad teadlased nii meie ülikoolis kui ka kogu Euroopas. TalTechi juhitav tervise digikaksikute projekt, mida mul on au koordineerida, ühtlustab terviseandmeid üle Euroopa. Eesmärk on prognoosida haigusriski, hinnata raviefektiivsust ning leida olemasolevatele ravimitele uusi sihtmärke.

Kuid siin on üks oluline AGA – mudel on ainult nii hea, kui head on andmed. Tehisarupõhiste süsteemide puhul on andmete kvaliteet kriitiline. Kui sisend on ebatäpne, kallutatud või lünklik, ei päästa meid ükski algoritm. Tehnoloogia on kui teadusliku kvaliteedi võimendi. Kvaliteedi olulisust rõhutas ka Eesti Teaduste Akadeemia president prof Mart Saarma eelmisel nädalal siinsamas saalis oma kõnes. Ta tõi välja, et peame säilitama kriitilise meele, kuna meid ümbritseb liiga palju müra, mittekvaliteetseid teaduspublikatsioone ja andmeid.

Aja puudumine on kindlasti väga akuutne teema ka ülikoolis, kus juhtidel, teadlastel, õppejõududel, üliõpilastel on aega alati justkui puudu. Kas tuleb tuttav ette? Tempo tõuseb. Projektid lisanduvad. Ootused kasvavad. Mõnikord tundub, nagu oleksime pidevas treeningsaalis, kus üha suurenev töökoormus peaks kasvatama meie vastupidavust. Ja mõnda aega ta kasvatabki. Kuid nagu loodus on määranud – ka kõige treenitum lihas väsib, kui taastumist ei järgne. Ja seda ka positiivse stressi puhul.

Hiljutine Ann Leen Mahhovi arvamusartikkel tuletas kõnekalt meelde, et inimese organismis töötab evolutsiooniliselt kujunenud „võitle või põgene“ mehhanism. Stressiolukorras aktiveerub sümpaatiline närvisüsteem, vabanevad kortisool ja adrenaliin, veri suunatakse lihastesse, hingamine kiireneb. Keha valmistub ohu eest põgenema või sellele vastu astuma. 

See süsteem on loodud lühiajaliseks ohuks. Pärast seda peab käivituma parasümpaatiline närvisüsteem – taastumine, seedimine, puhkus. On ilmne, et nende kahe süsteemi tasakaal on ülioluline. Stressiolukorras kulutatud ressursid peavad taastuma. Taastumiseks vajame kvaliteetset und, täisväärtuslikku toitumist, füüsilist liikumist, aega lähedastega ja aega iseendale! Tasakaal ei ole luksus, see on bioloogiline paratamatus. Ka looduses on puhkeperioodid – talv on vajalik taastumiseks. Sarnaselt vajame ka meie oma „talvehetki“.

Ehk saame siin kasvõi osaliselt kasutada tehisaru kui väsimatut abilist, kes aitab koormust tasakaalustada, analüüsi automatiseerida ja aega vabastada sellele, mis on tõeliselt oluline. Sest nagu ütles president Alar Karis oma aastapäevakõnes: hea töötaja ei ole see, kes lahkub kontorist viimasena. Hea töötaja on see, kellel on tehtud töö kõrval jäänud energiat kvaliteetselt elada.

Oleme muutuste keskel ja endised arusaamad, elurütm, harjumused ehk ei olegi enam täielikult kohaldatavad. Peame pidevalt kohanema. Loodusteadlasena tean, et evolutsioon ei premeeri kõige tugevamat, vaid kõige kohanemisvõimelisemat. Kohanemisvõime on arengubioloogia keskne printsiip. See kehtib liikide, ökosüsteemide ja ka institutsioonide kohta.

Tehisaru ei mahu eilsetesse raamidesse. Seda ei saa käsitleda vana loogika järgi ega suruda olemasolevatesse struktuuridesse. Ta muudab keskkonda, milles me mõtleme, õpime ja töötame. Meie ülesanne ei ole sellele vastu seista, vaid õppida leidma uus tasakaal – teha targalt koostööd nii omavahel kui ka uute tehnoloogiatega.

Paraku näeme ühiskonnas tihtipeale vastupidist trendi. Sotsiaalmeedia ja juturobotid loovad meile individuaalseid infomulle, võimendavad vastandumist ja eraldavad inimesi üksteisest. Kui kunagi kujundas turgu pakkumine, siis täna määrab suuna nõudlus. Me ei ole enam pelgalt tarbijad, oleme suunamudijad omaenda valikutega, kujundades seda, mida luuakse, mida arendatakse ja mida meile näidatakse. Algoritmid õpivad meie eelistustest ja tasapisi mõjutavad nad ka seda, kuidas me maailma näeme ja iseennast mõtestame.

Tehisaru seab väljakutse ka haridusele. Kuidas toetada tudengeid keskkonnas, kus nutiseadmed ja kiire infotarbimine killustavad tähelepanu? Kuidas õpetada süvenemist ajastul, mis soosib kiirust? Ka tööturu ootused muutuvad kiiremini kui õppekavad. Seepärast ei ole doktorikraadi suurim väärtus üksnes erialased teadmised, vaid mõtlemise kvaliteet – võime süvitsi analüüsida, näha seoseid ja esitada küsimusi, mis viivad edasi.

Tuleb meeles pidada, et meie suurim supervõime on meie aju. Ja kui me seda ei treeni, ei kasuta kriitilise mõtlemise, empaatia ja loovusega, ega kaitse, siis ei tee seda meie eest ka ükski tehisintellekt. Peame tagama, et tehisaru oleks tööriist, mis võimestab, ja mitte asendaja, mis võtaks üle mõtlemise. Vastutus ja iseseisev otsustusvõime peavad jääma inimesele. Ja ärme unusta päriselt kohtuda. Olla koos. Vestelda ilma ekraanita. Jagada aega pere, sõprade ja kolleegidega.

Avatus ja koostöövalmidus on ka TalTechi üks väärtustest! Valdkondadeülene koostöö on võimestatud just fookustippkeskustes ning interdistsiplinaarne lähenemine on tänapäeval kriitilise tähtsusega keeruliste probleemide lahendamisel. Lisaks on tervisevaldkonnas oluline koostöö haiglate ning farma- ja biomeditsiini ettevõtetega, et viia laboritulemused toodetena või uudsete tehnoloogiatena turule. Samas ei tohi me alaväärtustada baasteadusi, vundamenti, millest võrsuvad innovaatilised rakendused.

Benjamin Franklin on öelnud: “Ütle mulle ja ma unustan, õpeta mind ja ma mäletan, kaasa mind ja ma õpin.“ Kui akadeemilisest ideest kasvab rahvusvahelise haardega hargettevõte, ei kahanda see teadust – see tõestab selle elujõudu. Teaduspõhine innovatsioon loob väärtust siis, kui ta jõuab inimesteni. Tervise- ja toidutehnoloogias tähendab see reaalseid lahendusi, mis muudavad igapäevaelu.

Hea ülikoolipere, täna tähistame Eesti iseseisvust. Kuid me tähistame ka tulevikku, mille me ehitame teaduse, tehnoloogia ja tervise kaudu. Soovin, et ehitaksime Eestit, kus inimesed elavad kauem ja tervemalt, kus vaimset tervist toetatakse ilma häbita, kus teadus ja tehnoloogia muudavad elu paremaks – pakume rohkem tervelt elatud aastaid kõigile.

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti!

Elagu Eesti Vabariik!