Umbes 20 000 aastat tagasi laius põhjapoolkeral ulatuslik mandriliustike süsteem, mis kattis ka tänapäeva Eesti, Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika alasid. Jääkilpide liikumine ja taandumine kujundasid nendes piirkondades nii maastikke, elustikku kui keskkonda. Tallinna Tehnikaülikooli kvaternaarigeoloogi Leeli Amoni juhitud rahvusvaheline teadlaste töörühm uuris viimase jääaja suurima, Laurentia jääkilbi taandumist ning selle põhjustatud kliima- ja keskkonnamuutuseid. Uuringu keskmes oli Ida-Kanada Apalatši eelmäestikus paiknev väike soo, mille setted säilitasid unikaalse arhiivi minevikusündmustest.

Jääkilbi all olemine mõjus uuritavale piirkonnale kui põhjalik elustiku ja keskkonna "taaskäivitus", kus eelnev ökosüsteem hävines ja asendus järk-järgult uuega. Maastiku ilme uuritud soo ümber muutus tuhandete aastate vältel tundmatuseni – liustikust külmaks jääpaisjärveks, järveks ning viimaks soostudes tänapäevaseks soolapiks. Õietolmu ja taimejäänuste abil rekonstrueeriti tuhandete aastate tagust taimkatet ning kliimatingimusi, surusääskede jäänuste ning biomarkerite kaudu hinnati veekeskkonna ja sademete muutusi. Mineviku maastikupõlengute jälgi otsiti settest leitud söeosakestest.

TalTechi kvaternaarigeoloogide pikaajalised uuringud on andnud ulatuslikke teadmisi minevikus jää all olnud piirkondade maastike ja elurikkuse arengust põhjapoolkeral, ulatudes Siberist Kanadani. Erilise tähelepanu all on olnud jääkilpide taandumise perioodid, mil toimus kliima kiire soojenemine või jahenemine. Nende sündmuste uurimine aitab paremini mõista, kuidas kliimamuutused mõjutavad ökosüsteeme ja keskkonda. Sellised uuringud annavad olulisi vihjeid tulevikustsenaariumide koostamisel ning aitavad hinnata, kuidas praegused kliimamuutused võivad mõjutada meie planeedi keskkonda ja elustikku.

Kui sulle pakuvad antud teemad huvi, ning oled kaalunud loodusteaduskonda õppima tulekut. Loe täpsemalt sisseastumise kohta SIIT.