Märtsikuus käisid Maa süsteemide ja geotehnoloogia tudengid välipraktika reisil Türgis, kus üheksa päeva jooksul nägime oma silmaga rohkem Maad, geoloogiat ja kultuuri, kui ükskõik kui palju teoreetilisi koolitunde koduses klassiruumis suudaks anda. Seitsme magistri- ja bakalaureusetudengi ekspeditsiooni juhendasid lektor Eduard Pukkonen ja professor Siim Veski.
Reisi esimesed viis päeva ööbisime Göynükis, väikeses Türgi linnas, mis oli kahe mäekuru vahel paiknev pisike ajalooline asula. Omapärase arhitektuuri ja mägise maastikuga jättis linnake tasaselt maastikult tulnud Eesti tudengitele kustumatu mulje.
Kuna meie reisi aeg kattus ramadaaniga, saime osa islami kultuurist sügavamalt nii hommikuste palvelaulude kui ka toidulaua näol. Eriti suureks elamuseks olid igapäevased kahuripaugud, mis andsid märku ramadaani algusest ja lõpust. Paaril varahommikul õnnestus kuulda ka traditsioonilist, ent hääbuvat trummimängu, millega kutsuti inimesi enne päikesetõusu hommikusöögile.
Esimestel välitööpäevadel Kabalari piirkonnas matkasime mägedes, uurisime kohalikku geoloogiat ning settekivimite kihte ja struktuure. Erinevalt Eesti paralleelsetest ja peaaegu horisontaalsetest settekivimikihtidest olid Türgi omad tektooniliste protsesside tõttu mitmes suunas kaldu, kurrutatud ning murdunud.
Esimestel päevadel matkasime kokku ligi 30 km, võtsime 1,4 km jagu tõuse ning kõrgeim saavutatud tipp oli 1245 m. Teel tippu rääkis lektor lugusid mõne aasta tagustest põlevkiviuuringutest selles piirkonnas, selgitas piirkonna geoloogilist eripära ja tekkelugu. Matkapäevadel õnnestus meil käsipalasid paljanditelt lahti lõhkuda nii 24-kraadises kuumuses kui ka 7-kraadises külmas, trotsides vihma ja rahet. Sai selgeks, et võrratute vaadete kogemiseks peab tegema ränka tööd ja iga tõusumeetriga muutus vasar kotis aina raskemaks.
Piirkonnas asus mitu karjääri, kus kaevandati pruunsütt ja põlevkivi. Külastasime 130 m sügavust Himmeltogu karjääri, kus kohalik mäetööde juht Osgur viis läbi põhjaliku ekskursiooni. Osgur rääkis huvitava loo, kuidas enne karjääri avamist rajati seal varem voolanud jõele uus säng ning vett sellesse karjääri sisse põhimõtteliselt ei tulegi, seetõttu juhitakse ööpäevas vett ära vaid 60 m3. Veel saime teada, et ligniidi kiht on selles karjääris 6–8 m paksune – 60 tuh/t kasuliku materjali kohta tekib enam kui 90 tuh/t katendit. Varu jagub selles karjääris veel ca 15 aastaks. Isegi paljunäinud lektor sõnas külastuse lõpus: „See ületas kõik minu ootused!“.
Kohalikus uurimisbaasis saime võimaluse tutvuda puursüdamikega, mille täpne kirjeldamine võttis terve hommikupooliku. Kohalikud olid äärmiselt külalislahked ning kostitasid meid korduvalt kohaliku toiduga, mis koosnes mitmest käigust. Mitmel korral toodi lauale ka spetsiaalne köömnetega kaetud ramadaani leib ramazan pidesi.
Pärast mitut päeva Göynükis jätkus meie teekond Zonguldaki suunas – linna, mille ajalugu on tugevalt seotud söekaevandamisega. Teel külastasime mitmeid geoloogiliselt huvitavaid paiku, nagu travertiine, sammasbasalti, fossiilirikkaid tufikihte, kust võeti kaasa mitmeid õrnu kivistisi. Õhtuks vaadati üle Madencioglu Salesi kosk ja kanjon.
Esimene varahommik Zonguldakis algas jalutuskäiguga Varagele tunnelitesse, mis on rajatud kaljudesse enam kui 75 aastat tagasi, et hõlbustada kaevandustööstusega seotud vedusid maismaa ja Musta mere vahel.
Mäenduse tudengite üheks vaieldamatuks lemmikuks sai Türgi ainus mäendusmuuseum, kus veedeti uudistades lausa mitu tundi. Leidus palju äratundmisrõõmu ning oli põnev luua seoseid varem õpituga allmaakaevandamise ja väljamise ainekursustel.
Järgmiseks külastati UNESCO kaitse all olevat 3,3 km pikkust Gökgöli karstikoobast, mis on tekkinud karbonaatkivimitest ja kus voolab maa-alune jõgi. Edasi viis väike jalgsimatk meid vähetuntud, kuid samuti UNESCO kaitse alla võetud Sofulari koopasse, mis oli sügav ja järskude libedate kividega ning siseneda pimedasse koopasse nägi ainult pealambiga. Koopasuu lähedal kohtasime nahkhiiri, kes mõnusasti tukkusid ega lasknud endid noorteadlaste sagimisest segada.
Teel Bursa poole peatusime Cehennemağzı koobastes (Põrgusuu koopad), mis on tekkinud vulkaaniliste kivimite tuffide sisse. Need on looduslikud moodustised, mida inimesed on hiljem laiendanud ja kohandanud kasutamiseks. Legendi kohaselt olevat seal Herakles sisenenud allilma Hadese valvekoera püüdma.
Keset päikeselist pühapäeva kiikasime ka kohalikes palju vastakaid tundeid tekitanud Meyra Madenciliki karjääri, kus kaevandatakse galeniiti ja kalkopüriiti, ning võtsime ühes mõned kalkopüriidi käsipalad. Lõunapausi nautisime looduskauni Iznik Gölü järve ääres, mis on Türgi suuruselt viies järv ning 60 m sügav.
Bursas veetsime kaks ööd ning viimasel matkapäeval külastasime piirkonna kõrgeimat, Uludagi mäge (2543 m). See piirkond on kujunenud batoliidist ehk graniitsest intrusioonist, mis oli ümbritsevat lubjakivi moondanud marmoriks. Huvitav oli mäetipu poole liikudes jälgida looduse kardinaalset muutumist – mäe jalamil kasvavad lehtpuud olid nüüd asendunud aina madalamate okaspuudega.
Tagasiteel Istanbuli peatusime, et ühiselt kallistada üle 600 aasta vanust Inkaya plataanipuud. Istanbulis jõudsime enne kojulendu veel pisut suveniire soetada ja kohalikke maiustusi nautida.
Välipraktika pakkus meile hindamatut kogemust geoloogia vallas ning andis võimaluse tutvuda Türgi looduslike ja kultuuriliste eripäradega. Välipäevik on uutest erialastest terminitest kirju, jalgades mõnus väsimus ja hinges rahu, mida mõistavad vaid need, kes ise kogenud neid lummavaid vaateid. Julgeme öelda, et tegemist on kindlasti meie elu ühe põnevaima reisiga.
Väliekspeditsiooni toetas TalTechi õppearendusfond ning see oli osa probleem- ja projektõppe arendamisest maateaduste õppekava ainetes.
Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.