Toome allpool ära tervikteksti intervjuust, mis kõlas Vikerraadio eetris 3. jaanuaril, intervjueerija on Huko Aaspõllu.

Alustame päevakajalistest asjadest, värskelt lõhuti Soome lahe põhjas olev Estlink 2 elektrijuhe. Kuidas teie seda asja näete, kas me oleme oma energiajulgeoleku rajanud ebakindlale või valele alusele?

Ma ei tea, kas ma tohin nii ütelda, aga ühtepidi on see ju ka hea, kui me näeme, et varem väga kindlaks peetud lahendused seda alati olla ei saa. Oleme ju ütelnud, et kodumaist tootmist nii palju vaja ei ole ja saame toetuda välistele ühendustele. Nüüd näeme, et ka need välised ühendused võivad minna kas iseeneslikult katki, nagu korra on läinud, või on võimalik neid pahatahtlikult lõhkuda.

Varustuskindluse seisukohalt on see olnud väga õige ideoloogia, aga kui me räägime energiajulgeoleku seisukohalt, mis on alati olnud minu südameasi, siis energiajulgeolekut saame me tagada ainult siis, kui me energiat, mida me tarbime, toodame kohapeal.

Tasuks mõelda ka selles kontekstis, et me räägime alati, et meil on igasugused kokkulepped ja regulatsioonid, kuid piisas koroonakriisist, et varasemad kokkulepped ei pidanud. Meil ei olnud võimalik reisida Soome ega Lätti, rääkimata Ameerikast olukorras, kus iga riik hakkas lähtuma enda huvidest.

Sama lugu on energeetikaga – kui on kriisiolukord, siis varustatakse kõigepealt enda tarbijad ja tööstus ning kui üle jääb, siis jagatakse seda naaberriikidega.

Ma loodan, et see on täna meile hea äratuskell natukese etteteatamisega, et me vaataksime enda senise poliitika üle ning mõtleksime ja otsustaksime, kas ainult välisühendustele loota on hea ja kas on mõistlik nii suurt energiat planeerida impordile.

Kui ma loen Eleringi varustuskindluse raporteid, siis nendes öeldakse, et Estlinki ühendused on justkui garanteeritud varustuskindluse andmiseks, annavad elektrit maksimaalses mahus erinevalt näiteks tuuleparkidest, mida varustuskindluse mõttes arvestatakse pigem nullina. Ehk igal ajahetkel ei saa eeldada, et sealt mingit tootmist tuleb. Kas praeguses vaates tuleks see ümber hinnata, et ka Estlinki ühendused või üldse merealune taristu on pigem selline asi, mille peale ei saa kindel olla, mida ei peaks arvestama?

Ma olen aru saanud, et tänases olukorras hinnatakse seda juba nagunii ümber, aga mida peaks veel hakkama üle vaatama, on tuleviku tarbimismahud ja varustuskindluse prognoosid. Siin on minu arvates kindlasti parandamise ja parendamise võimalusi.

Tuues näitena kas või seda, kui pika perioodi peale on täna juhitavaid võimsusi kuvatud, aga me teame, et ajas seadmed vananevad. Näiteks auto töökindlus, vastupidavus ja remondivajadus on esimesel viiel või kümnel aastal kindlasti midagi muud, kui ta on kahekümne või kolmekümne aasta vanuselt.

Arvan, et Euroopa üldine suur probleem on see, et energiatootmises on loodetud suurt muudatust, et kohe-kohe on taastuvenergeetikasse suured investeeringud tulemas, aga paraku need ei ole tulnud.

Mis tähendab, et otsused, mida oleks tulnud vahepeal lihtsalt riskide maandamiseks teha, juhul kui meie suured soovunelmad nii kiiresti kui vaja ei täitu, et meil oleks alternatiiv B ja C, kust energiat saada. Kuna oleme neid otsuseid edasi lükanud ja üritame olukorda kiiresti parandada, siis räägime me juba ka maagaasi kasutuselevõtust, mis on ju fossiilne kütus ja mis hakkab baseeruma impordil, siis mina energiajulgeoleku kohapealt sellesse väga investeerida ei soovitaks. Aga kui küsida tehnoloogia poole pealt, siis muidugi on see täna kõige kiirem ja odavam lahendus.

Ma näen ka, et kui neid investeeringuid täna teha, siis pole mõtet loota, et investeering on viie või kümne aasta peale – siis meil seda enam vaja ei lähe. Vanad seadmed lihtsalt kukuvad tööst välja ja siis on vaja kasutada gaasil töötavaid jaamasid, aga täna rajatavad gaasijaamad peaksid olema võimalikult ökonoomsed ja säästlikud. Kui me vaatame seda praegu ainult investeeringu maksumuse seisukohalt, siis tarbijatena hakkavad need kiired otsused meile jällegi lisakulu tooma.

Te ütlete, et praegu plaanitavate gaasijaamade elektritootmise ühiku kulu on justkui kõrgem võrreldes mingite teiste gaasijaamadega, mille investeeringu algmaksumus on kõrgem?

On eri lahendusi. Kui vaadata hanke alusdokumente ja tingimusi, siis sinna mahuvad väga hästi gaasimootorid, mis on väikse ühikvõimsusega ja kombineeritakse kokku näiteks 50 või 100 megavati peale. Tema energiaefektiivsus, kasutegur on kusagil 40–43 protsenti.

Kui me võtame kombineeritud tsükliga gaasiturbiini, siis seal on võimsused muidugi suuremad, räägime ikkagi 500-st ja 1000-st megavatist, aga kasutegurid on natuke alla 60 protsendi, ütleme 50+ protsenti.

Energiaühiku hind hakkab pärast olema märkimisväärselt soodsam ja pakub meile tegelikult ka süsteemiteenuseid. Täna on lootus, et meil neid gaasijaamasid väga tihti vaja pole, lülitame neid sisse-välja. Kui täna sageduse jaoks ikkagi nii palju sünkroonkompensaatoreid ei rajata, ja arvan, et seda pole ka mõistlik suures mahus teha, kui sul on olemas töötav jaam, mis pakub sagedust lisateenusena, siis oleks mõistlik vaadata võrgutasude hinnastamine üle ja pakkuda ka nendele tootjatele lisatasu, kes täna süsteemiteenuseid pakuvad. On kuulda, et sellega on juba hakatud vaikselt tegelema ja see on igati tänuväärne.

Raadiokuulajal ei olegi teada fakt, et kui me räägime kallist gaasienergiast, siis selle gaasienergia hinna sees on ka süsteemiteenused – ta on juhitav, pakub sagedust ja on sõna otseses mõttes varustuskindluse oluline komponent.

Kui võtame juhitamatud või juhuelektritootjad, siis seal süsteemiteenuseid sees pole, sinna on vaja juurde investeerida: salvestusse, sageduse hoidmisse. Ning võrgud on vaja sellest lähtuvalt ümber ehitada.

Täna on vaja vaadata ja otsustada, milline lahendus on meie jaoks tulevikus optimaalsem. Pikk jutt lühidalt kokku võetuna – meil on otsustamine olnud keeruline seepärast, et tihti vaadatakse toodetud energia hinna seisukohalt, aga tarbijatena peame me nõudma, et otsustataks tarbijahinna seisukohalt. Ehk see energia, mis teil on lõpuks kodus, mida te saate kasutada valgustuses või mingisuguste seadmete juhtimises, ehk mis on teil elektripistiku pesas või elektrikilbis. Sellest peaksime me lähtuma ja otsustama, milline investeering, milline tootmislahendus oleks meie jaoks kõige optimaalsem, et ta oleks ka energiajulgeoleku aspektist vastuvõetav.

Te ütlete, et need eksivad, kes räägivad, et tuuleelekter on kõige odavam?

Energiatehnoloogina ei ole mul mingisuguseid eelarvamusi, et üks tehnoloogia on hea või halb. Me lähtume alati põhimõttest, millised on vastavad olud, kus on energiatootmist vaja, ja sellest, milliseid ressursse on meil kasutada, milline on lubatud keskkonnamõju ja milline on ühiskonna valmisolek mingisuguste tehnoloogiate rakendamiseks.

Tuuleenergiat kasutati ka kiviajal ja keskajal – see ei ole ju midagi uut. Aga mis on siiamaani lahendamata, on see, kuidas teha see meie tarbijale soodsalt kasutatavaks. Mitte tuuliku rajamine ei ole küsimus, vaid kuidas tuuleenergiat kasutada siis, kui tuult parasjagu ei ole. Meid mõjutab ja puudutab see kõige rohkem.

Tuleb aru saada ka kontekstist, et Lõuna-Euroopa on lõuna pool ning seal on soojemad klimaatilised tingimused ja teistsugused tuuleolud. Et kui mõni teine riik teeb teistsuguseid otsuseid, tuleb seda ka mõista.

Aga jah, tuuleenergia genereerimine iseenesest on odavam, kuid selleks, et ta oleks meil lõpuks kodus tarbitav, on sinna juurde vaja sageduse hoidmist ja salvestamist, täna ka juhitavaid jaamasid, sest ei ole salvestusvõimalusi, kus sellist kogust energiat salvestada, et võtta energiat nendel tundidel, päevadel ja nädalatel, kus päikest pole ja tuul ei puhu.

Kas te üldse näete, et tehnoloogia võiks areneda sinna suunda, kus me saaksime kogu oma energiavajaduse kantud tuule- ja päikeseenergiast, seda vajadusel isegi nädalaks või kuudeks salvestada?

Mina hetkel sellist lahendust ei tea, sellist suurt ja kiiret tööstuslikku lahendust ei ole. Millele me saaksime mõelda ja mida mõnes riigis kasutatakse, on hüdropumpakumulatsioonijaamad. Aga me peame aru saama, et siin on ka eri lahendusi – üks on maapealne, mis tähendab, et ta hakkab elanikkonda ja mingisugust piirkonda mõjutama ning teine on maa-alune. Aga needki on täiendavad kulud ja tuleb arvesse võtta, milline on nende jalajälg.

Täna peaksime me rääkima hoopiski süsiniku jalajäljest, aga selleni me veel tegelikult jõudnud ei ole. Kui me ükskord hakkaksime sellest rääkima, siis saaksime me ka palju paremini aru, millised otsused millise keskkonnamõjuga on.

Kui teie peaksite planeerima või välja mõtlema, milline oleks Eestis parim energiatootmise mudel või milline peaks olema see segu, millest elektrit toodetakse, siis mida te eelistaksite, mis oleks teie valik?

Ma alustaksin kriteeriumist, et meil peaks olema tootmisvõimsusi suuremas mahus, kui on tarbimine, ja piisava varuga, mis tähendab, et kui energiat on vaja, kuid mõned seadmed on rikkis, siis ei ole ohtu, et me energiat ei saa, mis muudab kindlasti süsteemi kallimaks.

Mina rajaksin tootmise ikkagi kodumaistele ressurssidele. Ressurss, mis meil täna on, on bioressurss. Vaataksin väga suures mahus seda ressurssi, mis viiakse näiteks graanulite kujul teistesse Euroopa elektrijaamadesse. Palju mõistlikum oleks seda siin Eestis kasutada, sellest energiat toota, selle asemel, et see läheb Eestist välja ja sellest toodetakse ikkagi taastuvat energiat.

Teine lahendus peab kindlasti olema päike ja tuul, selle vastu keegi ei ole, aga ta peab olema mõistlikus mahus.

Peaksime korraks teemasse tooma hüdroressursi – Põhjamaade, eriti Norra taastuvenergia osakaal on niivõrd suur tänu nende geograafilisele asukohale, neil on suured mägijõed, mis hüdroenergiat genereerivad. Meil selliseid võimalusi ei ole, Eestis on hüdroenergia potentsiaal juba ammendatud.

Siis jääb veel kodumaine ressurss. Ma saan aru, et see ei ole populaarne, kuigi täna öeldakse jällegi, et väga hea, et meil Narvas need jaamad on – Eesti elektrijaam ja Balti elektrijaam – ja mina näen seal väga suurt potentsiaali. Aga mind ei tohi valesti tõlgendada, nagu peaks jätkama vanaviisi.

Ma lähtun sellest, et ka täna oleme me siin väga ilusas raadiomajas ning kaks põhikomponenti, mis maailmas süsinikuemissioonide koha pealt kolmandal-neljandal kohal on, on ju betoon ja teras. Need materjalid ei kao mitte kuhugi. Põlevkivi kasutamisel on meil seda ressurssi ka mineraalsel kujul, mida on võimalik tahke materjalina kasutusele võtta. Ka televisioonitorn on ju põlevkivituhast, mis tähendab, et meil on olemas teadmised, kuidas seda tsemenditootmisel rakendada.

Jõuan oma mõttega sinnani, et see väärtusahel tuleks täies mahus ära kasutada ja siis jääb ainsaks probleemiks süsinikdioksiidi emissioon, mida on võimalik ju kinni püüda, need tehnoloogiad on olemas, CO2 on kinni püütud juba üle sajandi – see on lihtsalt lisakulu.

Kui vaadata arenguid maailmas, ka Euroopas, siis nähakse CO2 püüdmisel suurt tulevikku juhul, kui kõik arengustsenaariumid käiku lähevad, nagu on prognoositud. Mis tähendab seda, et tsemenditootmisele läheb süsiniku püüdmine nagunii peale ning kui ta läheb ka tavatsemendiahjudele peale, siis muutub meie põlevkivituhk väga konkurentsivõimeliseks. Siis on vaja ka poliitilisi kokkuleppeid. Tegelikult peaks tsemenditootjatel olema kohustus võtta kasutusele materjale, mis on teisesed toormed, ehk ka tekkivaid tuhkasid tuleks tsemenditootmises ära kasutada nii, et me neid primaarsed ressursse kuskil ei pea kasutama. See ongi hea koht, kus öelda, et muidugi ei ole ka põlevkiviressurss lõpmatu, mingil hetkel saab ta kindlasti otsa, kuid see on valikute küsimus, millises mahus ja kui palju me seda kasutame.

Aga tsemenditootmine vajab samuti karjääre, on vaja liiva-, savi- ja killustikukarjääre jne. Ka need ressursid saavad mingis piirkonnas otsa. Nii et ükspuha, mis me ette võtame, sellega kaasnevad keskkonnamõjud.

Meie soov on läbi aegade olnud keskkonnamõju vähendada ja sellega oleme me ju väga suures mahus tegelenud. Kui me ütleme, et me süsiniku püüdmist täna ei rakenda, sest see on liiga suur kulu, siis mis on põlevkivi juures veel üks suur pluss, on see, et tänu uuele tehnoloogiale, keevkihttehnoloogiale, on seal võimalik kasutada ka teisi sisendkütuseid, on võimalik kasutada ka bioressurssi.

Ja kui pool sellest sisendkütusest on bioressurss, siis me saame emissiooni alla tuua ning siis on selle energiaühiku CO2 emissioon samas suurusjärgus nagu maagaasijaamadel. Kui sealt edasi minna, et nüüd paneme püüdmise peale, siis see on ainuke tehnoloogiline variant, mis pakuks meile negatiivseid CO2 emissioone energia tootmisel. Ehk kõik sellised võimalused võiks ja peaks olema laual.

Kui te nüüd küsite minult, miks sellega ei taheta tegeleda, siis kellelgi teisel Euroopas pole põlevkivi ju täna kasutuses. Miks siis peaksid teised riigid selle eest seisma? See ei puuduta ju neid, see puudutab ainult Eestit – see ongi meie, eestlaste, valikuküsimus, mida me selle ressursiga teha tahame.

Kliimaministeerium on öelnud, et aastaks 2035 ei mahu põlevkivienergia mitte kuidagi enam rahalises mõttes turule – süsinikukvoodid, mis on tarvis osta, et põlevkivist elektrit toota, ei tasu selle hinnaga enam ära. Kas kliimaministeerium saab millestki valesti aru? Kas nad ei suuda arvutada?

Kindlasti suudavad, nad lähtuvad lihtsalt tänastest oludest. Tulles tagasi süsteemiteenuste juurde, siis me ei tohiks rääkida ainult toodetud energia hinnast, vaid peame rääkima sellest teisest poolest, ehk selle hinna sees on täna ka ju süsteemiteenused: juhitavus ja sageduse hoidmine. Kui me võtame selle arvesse hinnastamisel, siin me saame aru, et see hind ei ole midagi metsikut, aga mina leian, et see on poliitiliste lepete küsimus.

Tunnen natuke muret selle üle, mis on maailmas toimumas. Ameerika valis omale uue presidendi ning on olnud sõnavõtt, kus ta on väga jõuliselt väljendanud seisukohta, et Euroopa hakkaks veel rohkem kasutama Ameerika gaasi. Mida see peegeldab? Minu jaoks on see natuke ohutegur. Seal oli ka teine fraas "drill, baby, drill" ehk puurime edasi, seega me peame vaatama konteksti laiemalt, et need asjad ei lähe päris nii, nagu me sooviksime.

Toon veel ühe asja välja, mida ma paar kuud tagasi avastasin, kui pidin tegema ettekande. Tegin ettekande just selles võtmes, et vaadata, mis võiks hakata maailma energeetikas juhtuma, kui Ameerika presidendivalimistel ei valita demokraati. Suur oli mu üllatus, et George W. Bushi ajal oli Ameerikas õlitootmine väga madal, tema järglane Barack Obama suurendas õlitootmist oluliselt, pärast seda suurendas seda veel Donald Trump ja siis ma arvasin, et küllap Joe Bideni ajal õlitootmise mahud vähenesid, aga nad kasvasid veelgi.

Mis tähendab seda, et Ameerikas on fossiilkütuste tootmine järjest kasvanud. See on minu jaoks huvitav äratuskell. Ehk on retoorika, et me oleme väga palju oma tootmisportfelli muutnud, aga tegelikult ei ole.

Vaatasin sealjuures teist asja veel, seda, palju tehakse investeeringuid taastuvenergeetikasse ja palju fossiilkütustesse kogu maailmas. Investeeringumahud fossiilkütuste tootmisesse ja kasutamisse on natuke vähenenud, 5–10 protsenti, ja taastuvenergia tootmisse muidugi kasvanud. Aga miks on fossiilkütuste investeeringu osakaal tähtis, on see, et investeeringud on tehtud vähemalt 20–30 aastaks, mis tähendab, et maailma energiaprognoosid fossiilkütuste kasutamisel ei ole märkimisväärselt vähenenud.

Ka te tahate öelda, et me peaksime ka fossiilkütuste kasutamist soodustama, sinna rohkem investeerima?

Ma ei mõtle siinjuures päris seda, ma pigem mõtlen, et meile võib tunduda lihtsa lahendusena mingisugusele importfossiilkütusele üleminek, aga siis me võime sattuda olukorda, kus me hakkame kellestki väga palju sõltuma. Kas me seda tahame?

Minu huvi on alati olnud Eesti kodanike, Eestis elavate inimeste heaolu eest seismine. Kui meil on kohapealseid ressursse, siis ma kindlasti toetan nende kasutamist.

Laiendan veel oma mõtet – üks on elektrienergia hind näiteks genereerimisel, on ta biomassist või fossiilsest päritolust, ei oma oma tähtsust. Aga kui ta on toodetud kohapealsest ressursist, siis jääb raha Eestisse ning see loob ka uusi töökohti. Aga kui me hakkame energiat importima, siis seda majandussektorit, seda rahavoogu meil ei ole. Peame ikkagi laiemalt vaatama.

Miks ma Ameerika näite tõin – see on üks väga oluline osa nende majandusest. Miks siis meie ei taha enda majandusele mõelda sellises võtmes, et vaataksime tervikahelat, mitte lõppkaupa, milleks on energia, vaid vaataksime lähteallikat, millest me energia toodame.

Me teame, et põlevkivi on üsnagi saastav energiaallikas, ta on saastavam kui kivisüsi, kordades saastavam kui maagaas. Te ütlete, et seda annaks kuidagi puhastada. Kui me ehitaksime näiteks mingisuguse uue põlevkivielektrijaama, Auverega on meil iseenesest näide olemas, kuigi Auvere on ehituslike praakidega, aga ütleme, et kasutaksime parimat saadaolevat tehnoloogiat, kas hind oleks siis ka liiga konkurentsivõimeline.
Mulle tundub, et sellest loogikast lähtudes, mis on täna põlevkivielektrijaamadel, kus nad ei taha tulla turule üheks või kolmeks tunniks, nad tahavad tulla vähemalt kahekümne neljaks, neljakümne kaheksaks tunniks, et see kehtiks samamoodi. Mis selle elektri hind tuleks? Kas investeeringud tasuksid ennast üldse ära? Taastuvenergia ehk juhuelektri kõrvale sobib ju kiirelt käivituv gaas, mitte põlevkivi.

Kõigepealt lükkaksin ümber väite, et keevkihttehnoloogial töötavad põlevkivijaamad on kuidagi saastavamad kui kivisöejaamad – seda need uued jaamad kindlasti ei ole.

Aga Euroopas ei ehitata uusi jaamu. Vanu pannakse käima, aga keegi uusi rajamas ei ole.

Viimane uus jaam oli Saksamaal, aga kas ta on käiku lastud või ei, seda ma ei tea. Kuid ma ütlen, et CO2 ei ole ainukene kriteerium, mille järgi hinnata, kas üks jaam on saastavam kui teine.

Uued keevkihttehnoloogial töötavad jaamad on juba väiksema CO2 jalajäljega, kuna on madalamad temperatuurid, väiksem karbonaatide lagunemine ja efektiivsused kateldel on üle üheksakümne protsendi. Kui võtame veel kasutusele poolsisendkütusena biomassi, siis on CO2 voog energiaühiku kohta täpselt sama, mis näiteks maagaasil. Aga see pole see, millest ma praegu tahtsin rääkida.

Pigem on mul see mõte, et kui me rakendame püüdmise, siis koos püüdmisega peaks megavatt-tunni hind tulema kindlasti alla kahesaja euro. Kui me vaatame, palju on maagaasi elektrienergia hind, siis see on täpselt samas suurusjärgus. Energiamajanduse arengukavas prognoositi elektrihinnaks kuskil viisteist senti, minu väide baseerub sellel, et vaadates kõike tervikuna, mitte ainult toodetud energiat, vaid ka süsteemiteenuseid, siis ei ole energiahind kõrgem.

Kuhu ma tahan jõuda, on see, et me ei tohiks täna välistada mitte ühtegi tehnoloogiat. Me ei tohiks ütelda, et me lähtume ainult paarist energiatootmise lahendusest, et see aitab meie energiaküsimused lahendada. Energiatehnoloogina ma seda ei arva. Mu sõnum on see, et CO2 jalajälg põlevkivienergeetikast ei pea kindlasti olema suurem kui maagaasil.

Nagu ma enne ütlesin, ei ole CO2 ainuke parameeter. Kui võtta kivisöejaamad, siis seal on vääveldioksiidi emissioon kakssada milligrammi normaalkuupmeetris. Selleks, et ta selline on, lisatakse sinna näiteks vaba lupja, mille tootmiseks tekib CO2, mis elektrihinna tootmisel arvesse ei ole võetud, samamoodi CO2 jalajälge. Või kasutatakse erinevaid reagente, et vääveldioksiidi emissioonid paika saada. Kui vaadata neid emissioone ja taandada need CO2 ekvivalendile, siis me näeme, et me teeme enda põlevkivienergeetikale liiga, meie põlevkivi keevkihtkateldes on täna CO2 emissioon null kuni kolmkümmend viis milligrammi normaalkuupmeetri kohta, sealjuures ei ole vaja lisapuhastusseadmeid.

See ei ole see koht, kus ma ütlen, et peaksime vanaviisi edasi minema – see pole kunagi minu sõnum olnud, pigem olen ütelnud ka seda, et kui oleksime vanad jaamad juba uute vastu vahetanud, oleks meil põlevkivitööstuses olnud märkimisväärselt väiksem keskkonnajalajälg.

Aga ikkagi ei muuda see fakti, et olukorras, kus me oleme Eestis suures mahus juhuelektrit arendanud ja plaanime seda veelgi teha, ei sobi need jaamad väga hästi aukude katmiseks, mis meil tuulisel või päikselisel päeval lekib.

Kui meil tõesti pole energiat võtta pool päeva või päev, siis ma oleksin teiega nõus, aga kui me räägime perioodidest nagu paar nädalat või kuu, siis ma julgeksin selles kahelda ja ikkagi jõuda sinnani, et energiajulgeolek on see, millele me peame rõhku panema. Ja oluline on süsteem tervikuna, et me ei vaataks ainult toodetavat elektrienergiat, vaid me vaatame, mida kõike on vaja, et energia meie tarbimispunkti jõuab. Näiteks ka võrgu ümberehitus tuleks arvesse võtta, rääkimata sellest, et sageduse hoidmine ja juhitavus on väga-väga olulised komponendid.

Minu soov on olnud, et Eestis oleks üks selline energeetika asutus, kes vaataks pilti tervikuna, nii tootja, võrgu kui ka tarbija seisukohalt. Ameerikas on selle jaoks vastav energiaagentuur, kes teebki sõltumatuid analüüse ja vaatab erinevate tootmisviiside plusse ja miinuseid. Ning pakub otsustajatele neutraalset infot. Ma arvan, et otsustajatel on nii keeruline sellepärast, et meil on börsipõhine süsteem. Iga tootja soovib oma tootega turule tulla, aga poliitilised otsustajad peaksid rohkem lähtuma riigi, majanduse ja kodanike huvidest.

Poliitikud on võtnud eesmärgi aastaks 2035 toota sada protsenti Eestis tarbitavast elektrist taastuvatest allikatest. Kas te saate aru, kuidas see reaalsuseks saab? Mis on selle plaani teokssaamise mõjud Eesti elektritootmisele, tarbimisele ja hinnale?

Hakkan oma mõttega tagantpoolt ettepoole tulema. Minu soovitus on see, et kui võetakse tähtajad, võtame kas või eeskujuks Saksamaa – kui Saksamaa seab eesmärgiks näiteks aasta 2038, siis meie võiksime võtta viis aastat hiljem, et näha, kas suured riigid hakkavad tegelikult ka neid samme astuma. Ja kui hakkavad, siis millised mahus. See sada protsenti on statistiliselt võimalik, et me toodame nii palju, kui tarbime, aga siis tuleb tarbijatel aru saada, et tootmine ja tarbimine, need graafikud ei hakka kunagi kattuma, vähemalt täna, kuni meil ei ole salvestuslahendust. Kui salvestuslahendust tuleb, siis on teostatav. Praegusel hetkel on see statistiline ja tähendab, et kevadel, suvel ja sügisel hakkab energiat suures koguses tekkima, aga kõige külmemal perioodil, kus meil on energiat kõige rohkem vaja, on ta kõige kallim ja sellel hetkel ta nendest allikatest ju ei tule.

Tuul ei puhu, päike ei paista, aga kütta on tarvis. Kas see on mõistlik viis, kuhu liikuda?

Lähtuksin põhimõttest, et me peaksime vaatama, et meie elanikkond oleks ostujõuline ja siin ma ütlen küll, et soodne energia hind on kõige alus, kas või uute investorite tulekuks, kes tahavad siia rajada mingisuguse ettevõtte või tööstuse või mida iganes.

Kui meil on väga kõrge energia hind, siis on ka väga suured püsikulud, kas või kommunaalide maksmine on väga suur kulu, ka toidu ja muude asjade valmistamine. Ehk palgaootus on väga suur.

Kui me suudaksime energiahinna alla tuua, siis see on ju sisendhind kõikidele muudele asjadele. See on teema, millega me peaksime tegelema.

Kui me tahame oma majandust liikuma saada, siis me peame aru saama, et energeetika on väga oluline alustugisammas, kus tuleks hinnad allapoole tuua.

Poliitikud olid siin väga rõõmsad, kui nad ütlesid, et meil olid Euroopa Liidu madalamad energiahinnad, kui oli energiakriis, aga mis jäeti ütlemata, oli see, et teised riigid, sealhulgas Saksamaa, toetasid oma ettevõtteid, mis tähendab, et hoolimata sellest, et olid kõrged hinnad, olid igasuguste toodete omahinnad ju madalad ehk tegelikult me ikkagi kaotasime.

Jätkaks veel tuuleparkidega. Valitsus on juba sel aastal lubanud välja tulla eraldi meretuuleparkidele mõeldud vähempakkumise toetusskeemiga, mille alusel võiks Eestisse lisanduda üks uus tuulepark tootmisvõimsusega tuhat megavatti. Kas te mõistate, mille pärast on meil tingimata tarvis eraldi skeemi meretuulepargi rajamiseks. Miks ma ei võiks sama tootmisvõimsust sõltumata tootmisvahendist hankida?

Mõistan küll, sellepärast et meretuuleparkide megavati hind on oluliselt kõrgem kui maismaa tuuleparkidel. Siin ongi nüüd valikute küsimus – kas me tarbijatena tahaksime tootmislahendust, mille energiahind on märkimisväärselt kõrgem? Rääkisin enne ühest oma ettekandest, kus ma vaatasin ka, et meretuulepargi energiahinnaks on täna üle saja euro megavatt-tunni eest, aga maismaa tuuleparkidel räägime me neljakümnest-viiekümnest eurost.

Mina inseneri ja valdkonna spetsialistina arvan, et pigem tuleks ära kasutada potentsiaal, mis meil on maismaal, saades oluliselt väiksema kuluga energiaühiku kätte, kui see, et me investeerime meretuuleparki. Kindlasti on nad toredad ja võiksid olla, aga nii kaua, kuni nendest saadav energia hind on niivõrd palju kõrgem, siis ma ei saa aru, miks peaks sellist lahendust tegema. Võiks ju mõelda, et äkki me oleme mingisugused innovatsiooni tegijaid, uue tööstusvaldkonna rajajad, aga neid meretuuleparke on ju juba pikka aega tehtud ja kasutatud, et seal midagi uut ei ole. See eeldaks ka täiesti uut taristu ülesehitamist, nii et pigem oleks mõistlik maismaatuuleparkide potentsiaali ära kasutada. Kui me näeme, et oleks vaja meretuuleparkide osa juurde tuua, siis me võiksime neid teha.

Kindlasti tekitab see praegu vastakaid arvamusi, aga see on koht, kus mina ütlen, et hind määrab olukorra – kui ühe energia hind on ikkagi niivõrd palju allpool, siis tuleks pigem sellega tegeleda.

Miks siis poliitikud seda ei soovi?

Seda peate te valijatena poliitikute käest küsima.

Tuuleenergeetikud ütlevad, et mere peal on tuult rohkem ja see katab ära meie tarbimisvajaduse perioodidel, kus maa peal tuult nii palju ei tule.

Ega siin ei saa vastu vaielda. Muidugi on meretuuleparkide kasutusprotsent kõrgem. Võib-olla on mul vanad andmed, aga meretuuleparkide kasutustegur võiks olla alla viiekümne, maismaatuuleparkidel natuke üle kolmekümne. Muidugi on siin vahe sees.

Aga kui me vaatame selle investeeringu maksumust, taandame selle energiaühikule, siis seda ei ole võimalik kuidagi alla tuua. Kuni meretuulepargi rajamise maksumus allapoole ei tule, ja täna me näeme, et pigem lähevad hinnad ülespoole, siis ta ei ole ju lihtsalt konkurentsivõimeline.

Peame muidugi vaatama, mis saab edasi. Kui kasutustegur on ühel juhul kõrgem, siis mina investeeriks rohkem salvestusse. On olemas meetmed ka salvestusvõimsuste rajamiseks, kindlasti aitab ta ühtlustada koormusgraafikut. Nii et kui tuuleparkidesse investeeritakse, peaks paralleelselt vaatama salvestusse investeerimist.

Millised on teie vaated seoses tuumaelektrijaamaga? Eestis on inimesed, kes vaatavad selle poole väga jõuliselt, soovivad Eestisse tuumajaama ehitada. Kas see mahuks meie elektrisüsteemi?

Nagu ma ütlesin, me peame vaatama võimalusi, mis siin on, mis tähendab seda, et ükski tehnoloogia ei saa olla välistatud, ka tuumaenergia on üks võimalustest. Siin vaadatakse neljanda põlvkonna moodultuumareaktoreid, aga ma lähtun põhimõttest, mis energeetikas üleüldse on, et aeg-ajalt räägitakse, et teeme väikseid tootmisi, ja kui küsida, miks omal ajal tehti suuri, siis ma ütlen, et see oli üleminek väikestelt suurtele sellepärast, et ainult nii oli võimalik efektiivsust tõsta.

Kui me nüüd räägime, et teeme väikseid jaamasid, siis need pole nii efektiivsed, kui ehitaksime ühe suure või paar suurt tuumajaama. Peaksime vaatama, milline oleks tuumajaama võimsus ja siis jõuame ikka võimsusteni, mis oleksid kuskil tuhat või tuhat viissada megavatti.

Aga seal on teine kriteerium veel – kui me rajame suures mahus tuumajaama, siis ta töötab taastuvenergia vastu, ehk siis peaks tekitama olukorra, et sel hetkel, kui on palju päikest ja tuult, peaks olema võimalus tuumajaam seisma panna, seda on võimalik teha, aga pole mõistlik teha. Kui me tahame tuumajaama rajada, siis peab see olema rajatud nii, et ta töötab 24/7 oma nimivõimsusel, sest nii tuleb sealt saadava energiaühiku hind kõige madalam.

Alles oli algatus Leedu poolt, kes tahab koos Läti ja Eestiga vaadata energeetikaportfelli – missuguseid võimsusi rajama hakata. Mina olen olnud üks nendest, kes on ütelnud, et kui täna on tuumajaamaga kiire, siis kõige kiirem lahendus on selle jaoks Leedu, kus oli Ignalina tuumajaam. Asukoht on olemas, kuhu saaks suure tuumajaama rajada. See ei tähenda, et Eestisse ei oleks võimalik rajada, aga jah, siis ta põrkubki selle seisuga, et kui me Eestisse teeme, tuleb ta väiksem ja tuumajaama ühiku hind hakkab olema kõrgem kui suurtel tuumajaamadel.

Küsiksin, miks me tahame seda siia rajada, kui me hakkame tuumaenergia puhul sõltuma tuumkütuse impordist ja tuumajäätmete äravedamisest, ehk siin on plusse ja miinuseid. Tuuma puhul on varustuskindlus tagatud, aga julgeolek mitte.

Aga kui leppida leedukatega kokku, et rajada Ignalinasse näiteks 1600-megavatine tuumajaam, nagu sinna kakskümmend aastat tagasi plaaniti, siis kas ta üldse mahuks meil enam turule ära, arvestades, kui palju me oleme siia taastuvenergiat juurde ehitanud? Selge on ju, et kui ta kogu aeg toodaks, oleks juba praegu mingil hetkel tunnid, kus elekter kipuks nulli minema.

See küsimus on juba natuke keerukam. Turu seisukohalt võiks jah ütelda, et ei mahu. Aga on ka hoopis teistsuguseid lähenemisi, on võimalik teha otselepinguid, näiteks tööstustel, kel on vaja energiat 365 päeva aastas ja 24 tundi päevas seitsmel päeval nädalas. Siis me taandame jällegi energiaühikuhinna tarbija juures kõiki komponente arvesse võttes, ehk genereeritud energiahind, süsteemiteenused, võrgutasud, ja siis me saame aru, et tegelikult ei ole see energia hind kallis. Peamegi aru saama, et genereerimise hind on üks, aga tarbija juures olev hind on teine.

Mis sellise suure, Ignalina tüüpi tuumaelektrijaama elektrihind tuleks? Millise hinnaga saaks sealt elektrit välja müüa?

Seda hinda ma ei oska öelda, aga ma lähtun ühest uuringust, mis oli paari aasta eest ning seal oli ära toodud energiahind sada viiskümmend viis eurot tuumajaama puhul. Ning see oli kasvanud mingilt summalt.

Aga tuleb arvesse võtta, et hinnastamine on täna levelized cost of energy, mis on tasandatud energiahind (mille järgi hindasid võrreldakse), aga oleks mõistlik kasutada value added cost of energy, mis tähendab seda, et on lisandväärtus, mis süsteemiteenustega kaasneb, kui me paneme kõik need sinna juurde, jõuame me lõpuks eri tehnoloogiate puhul sama ühikuhinnani. Ehk see ongi valikute küsimus ja me peame lähtuma kohalikest vajadustest ja võimalustest. Ja mis kõige tähtsam – lähtuma sellest, mis meil rahakotis on. Kui me ei ole täna võimelised kõiki neid asju võimaldama, peaksime leidma kõige optimaalsema ja taskukohasema lahenduse.

"Vana energiapoliitika" ongi ju sellise lähenemisega olnud, aga täna hind enam nii väga suureks kriteeriumiks ei ole, mis ma leian, ongi viga. Kui vaadata arenguid Euroopas, siis siin on erinevaid muutusi toimunud ja toimumas. Lähtuvalt sellest peaksime me tegema vajalikke korrektuure. Kui lõpuks saab tarbija aru, et kõik need otsused käivad üle jõu, siis nad hääletavad ju järgmistel valimistel kuidagi teistmoodi.

Mida te mõtlete Euroopas toimuvate muutuste all?

No meeldib see meile või ei meeldi, võtame Slovakkia või selle, mis toimub Ungaris – need on sõna otseses mõttes meil oma Euroopa koduõuel. See läheb lahku senisest lähenemisest ja poliitikast. Mina leian, et me peame kokku hoidma.

Siis lähtuvalt sellest rohepöörde eesmärgid ümber vaatama?

Jah, me peame need ümber vaatama lähtuvalt maailmapoliitilisest olukorrast. Siin on olnud päris palju muudatusi, mida võib-olla ei ole nii väga tähele pandud ja millele ei ole tähelepanu pööratud. Näiteks Euroopa autotootjad on olnud suurtes raskustes ja ähvardanud tehased kinni panna, on olnud rahulolematust ka põllumajandussektoris.

Kui varem räägiti, et sisepõlemismootoriga autosid ei tohi kasutada aastast 2035, siis ka see on muutumas. Muutused on toimumas, aga need võtavad natuke aega. Mina mõtlen, et me ei pea ootama, millal lõpuks mingi järgmine määrus saab allkirja, vaid kui me näeme, et muutused on toimumas, peame me ise olema ka proaktiivsed ja igasuguseid võimalikke stsenaariume läbi töötama ning hakkama endale parimaid lahendusi välja kauplema.

Millal lõpeb fossiilkütuste kasutamine Eestis, Euroopas ja maailmas? Kas siis, kui viimane tilk õli on välja pumbatud või kivisütt välja kaevandatud?

Ma ei näe seda, et lähema kümne või viiekümne aasta pärast fossiilkütuseid üldse ei kasutata. Mida ma loodan, on muidugi see, et fossiilkütuse kasutamise osakaal oleks väiksem, aga teades, et maailma rahvastiku arv kasvab, et poliitilised olukorrad on muutumas, siis on siin väga-väga keeruline midagi ennustada.

Intervjuu tekst on esmakordselt avaldatud ERR veebilehel 4.jaanuaril 2025, toimetajad Laura Raudnagel ja Mait Ots.

Vikerraadio saade "Reedene intervjuu" oli eetris 3.jaanuaril 2025, saatejuht Huko Aaspõllu, saadet on võimalik ärelkuulata siin.