Möödunud aastal ilmunud Euroopa Komisjoni tellitud analüüs näitas, et veesektor on digilahendustele üleminekus pigem teiste järel sörkija, mitte eeskuju. Innovaatiliste lahenduste rakendamiseks on vaja arvestada nii tehnoloogiliste, sotsiaalsete kui ka keskkonna piirangute ja võimalustega. Eestis hakkasid tehnikaülikooli teadlased koos keskkonnaministeeriumi ja teiste huvipooltega ülemineku kiirendamiseks lahendusi otsima 2022. aasta sügisest.

Aeg on küps

Vajadus digipöörde järele tuleneb Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri professori Ivar Annuse sõnul kahest samaaegsest arengust. Esiteks on nii Eesti kui ka Euroopa veesektoris toimumas põlvkondade vahetus. "Värsked projekteerijad või veetöötlusjaama operaatorid on varmamad digilahendusi oma igapäeva tööprotsessides kasutama. See ei tähenda alati kohest efektiivsuse kasvu võrreldes praeguse olukorraga, kuid lahenduste õige rakendamise korral on võimalik kasu silmnähtav," viitas professor.

Taoliste rakenduste näidetena töötasid tehnikaülikooli teadlased koostöös Tallinna Veega välja mudelipõhised otsustustööriistad veesüsteemide toimivuse hindamiseks ja andmepõhise torustike rekonstrueerimisstrateegia veesüsteemide toimivuse tagamiseks. Need võimaldavad tööprotsesse automatiseerida ja analüüsida enne investeerimisotsuseid eri stsenaariume.

Samal ajal on toimunud aga ka pööre süsteemide käsitsemises ja majandamises. Nii joogivee-, sademevee- kui ka reoveekanalisatsioonisüsteemid pole enam lihtsalt torustikud, mille käigushoidmiseks piisab haamri ja mutrivõtmega töömehest, vaid need on muutunud füüsilistest küberfüüsilisteks süsteemideks. "Rohkem on andmepõhist otsustamist, mitmesuguseid andureid ja täiturelemente, mis juhivad süsteeme automaatselt," loetles Annus.

Näiteks suudavad targad torustikud märgata vigu ja muutusi juba eos ning vähendavad suurema üleujutuste ajal võimalust üleujutuste tekkeks. Katseprojekti raames on taolisi torustikke rajatud Eestis Haapsallu ja Rakverre. Laiemalt kulgeb professori sõnul lahenduste juurutamine siiski aeglasemalt kui muudes valdkondades.

Põhiprobleemid

Osapoolte seas läbiviidud küsitlus näitas Ivar Annuse sõnul, et vee-ettevõtete digipädevus on kohalike omavalitsuste omast suurem. Ühtlasi on suurem nende võimekus. Viimane on mõistetav. Kui omavalitsuses tegeldakse väga paljude valdkondadega, ei suudeta alati uuendustega kaasa minna. "Eriti väiksemates omavalitsustes võib seda probleemi selgemalt näha," nentis professor.

Teiste riikide kogemuse põhjal valmistab tõsiseid probleeme standardiseerimine. Teisisõnu võib küll suurel hulgal kokku koguda, kuid kui need on eri formaadis või pole masinloetavad, pole nendega midagi või tähendab see käsitöö tegemist.

Samale laiemale probleemile viitas Euroopa Komisjoni analüüs. Reeglina pole veesektorit reguleerivad standardid sisse viidud muudesse regulatsioonidesse. Isegi kui raamistikud on olemas, pole kohustust neid järgida. Ühtlasi puudub poliitilisel tasandil selge nägemus innovatsiooni elluviimiseks.

Eestit kohustab seadus kohalikke omavalitsusi koostama ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukavasid. Enamasti on need aga staatilised, enam kui paarisajalehelised PDF-dokumendid, mis pole automaatselt loetavad. Annuse sõnul pole seotud arengukavad ka otse avalike andmebaasidega. Nende täitmist on keeruline seirata ja otsuste tegemiseks on need dokumendid üsna kohmakad.

Standardiseeritus, ühine koostööplatvorm ja poliitiline tahe

Ivar Annuse hinnangul võib tulevikus olukord paraneda. Nii algatas keskkonnaministeerium koostöös majandusministeeriumiga projekti, kus vaadatakse üle kõik Eesti keskkonnaalased andmebaasid, nende ühilduvus ja andmekorje loogika. "Eesmärk on, et edaspidi oleks võimalik sealt reaalajas andmeid välja kuvada ja võtta vajalikud alusandmeid otsustuste või analüüside tegemiseks. See on alus, et üldse valdkonda digitaliseerida," sõnas professor.

Osapooled on ka mõistnud, et vaja on ühist koostööplatvormi. "Näiteks nii, et digitaalne ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava on etteantud vorm digitaalses keskkonnas, mida siis konsultant, vee-ettevõtja või ka omavalitsus hakkavad automaatselt lahtrite kaupa täitma," loetles Annus.

Staatilistest arengukavadest praegu olulise osa moodustava kirjeldava osa tähtsus peaks muutuma aga tühiseks. Olemasolevat ja tarvilikku infot saab genereerida erinevatest andmebaasidest automaatselt ja siduda näiteks geoinfosüsteemi andmebaaside külge.

Lisaks paberil plaanide tegemisele kavatsetakse käimasoleva projekti raames luua Jõgeva vee-ettevõtte põhjal andmepõhine digitaalne ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arengukava prototüüp. See pakuks praktilist sisend keskkonnaministeeriumile, kuidas edaspidi muuta seadusandlust, regulatsioone. Samuti ühisveevärgi arengukava juhendit selliselt, et seda hakataks ka päriselt rakendama.

Kehtivate arengukavade lõppemisel on aga vaja Annuse sõnul poliitilist otsust, kuidas ja mis vormis uusi koostama hakatakse. See peaks ühel või teisel kajastuma ka seadusandluses ja erinevates juhendmaterjalides.

Mis on praegused suuremad probleemid?

• Veesektor on killustunud – lahendusi leitakse konkreetsetele üksikutele probleemidele ning igas linnas/regioonis eri moodi, aga laiapõhjalist innovatsiooni rakendamist see ei soodusta. Eraldi tegutsemine on kulukas ja ebaratsionaalne. Üheks põhjuseks ongi andmete vähene standardiseeritus. Samas ei saa nt Berliini lahendust kanda otse üle Tallinnasse või Pariisi, sest eri riikides on regulatsioonid erinevad.
• Torustikud on vanad, paljudes Euroopa linnades pärit Teise maailmasõja järgsest ajast. Suur osa nendest, sh Eesti linnades, hakkab jõudma oma ekspluatatsiooni aja lõppu. Samas ei ole ressursse, et kõiki välja vahetada. Digitaalsed lahendused aitavad seda probleemi lahendada ning rekonstrueerida torustikku just seal, kus kõige rohkem on vaja, et tagada jätkuvalt teenuse kõrge kvaliteet.
• Kliimamuutuste mõju ja linnakeskkonna muutused, millega ei arvestada piisavalt ei uute lahenduste planeerimisel ega olemasolevate rekonstrueerimisel. Süsteemide digitaalsete kaksikute abil on võimalik tulevikustsenaariume enne sekkumist läbi analüüsida.

Kellest tasub eeskuju võtta? Hea näide on Taani, kus Aarhusi linn on läinud veemajanduses üle andmepõhisele otsustamisele. Iga nende planeering algab küsimusest, et kuhu juhitakse veed, kui hakkame planeerima mingit hoonet või kinnistut täis ehitama. Taanlastel on valmis ehitatud ka linnakeskkonna digitaalsed kaksikud, tänu millele saavad nad reaalajas erinevaid stsenaariume läbi mängida, seejärel analüüsida ja parimaid otsuseid teha.