EL-i sanktsioonide mõju on Venemaa finantsturud juba radikaalselt tunda saanud ning Kesk- ja Ida-Euroopa piirkondlikud valuutad nõrgenevad. Milline võiks olla sanktsioonipakettide esialgne mõju piirkonna majandusele?
Venemaa invasioon Ukrainasse on ennekõike humanitaarkatastroof, kus hukkub või saab vigastada süütuid inimesi ja kus miljonid on pidanud oma kodudest põgenema. Selles kontekstis võivad majanduslikud tagajärjed tunduda teisejärgulised. Tuleb aga meeles pidada, et Lääne ühtsuse püsimine ei ole garanteeritud ning tõsised majanduslikud tagasilöögid võivad praeguse, peaaegu üleüldise toetuse Venemaa ja Valgevene-vastastele sanktsioonidele kõikuma lüüa. Sanktsioonid laienevad iga päevaga ning seetõttu on nende tagajärgi Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele raske hinnata. Kõige vahetumad tagajärjed tulenevad tõenäoliselt ekspordipiirangutest, osade Venemaa ja Valgevene pankade väljaheitmisest SWIFTi rahaülekandesüsteemist ning Venemaa oligarhide varade külmutamisest. Eksport Kesk- ja Ida-Euroopast Venemaale on siiski suhteliselt väike, mistõttu on sanktsioonide üldmõju Kesk- ja Ida-Euroopas tõenäoliselt tagasihoidlik. Üksikud ettevõtted ja sektorid, mis on Venemaaga turuga tihedamalt seotud, võivad sattuda probleemidesse, kuid loomulikult otsivad need ettevõtted turgu riikidest, mis ei ole sanktsioonide all. Üks sektor, mis venelaste välisvaluutale juurdepääsu kadumisega kannatab, on turismisektor sellistes linnades nagu Budapest, Praha ja Tallinn, kuid mõju on jällegi väike, kuna Covid-19 pandeemia on turistide voogu juba vähendanud. Sanktsioonid on ebakindlust suurendanud, kuid ilmselt avaldab suuremat mõju sõda ise ning paljudesse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse saabuvate põgenike suur hulk. Suurenenud ebakindlus väljendub aktsiaturgude languses ja vahetuskursi odavnemises, kuid need mõjud on tõenäoliselt ajutised ja võivad muutuda, kui sõda suhteliselt kiiresti lõppeb. Üsna leebe pilt Kesk- ja Ida-Euroopa majanduslangusest muutub muidugi dramaatiliselt, kui sõda peaks kanduma üle Ukraina naaberriikidesse.

Milline on olukord Eestis?
Eestil on küll ühine piir Venemaaga, kuid sellegipoolest ei ole hinnangud sõja ja sanktsioonide mõjule hirmutavad. Eesti kogu ekspordist läheb Venemaale umbes 8% ja 10% kogu impordist tuleb Venemaalt, nii et isegi drastiline kaubavahetuse vähenemine Venemaaga on meile jõukohane. Eesti eksportijad on järsku kaubavahetuse vähenemist Venemaaga kogenud ka varem, 1998. aasta Venemaa finantskriisi ajal ja 2014. aastal pärast Krimmi annekteerimist Venemaale kehtestatud sanktsioonide tõttu. Kuid Eesti energiaga varustatuse kohal ripub küsimärk. Eesti ostab Venemaalt põhiliselt gaasi ja naftat. Naftat saab importida ka mujalt, aga gaasi mitte, kuna puuduvad vastavad gaasitrassid. Arvestades, et suvel on gaasi tarbimine suhteliselt väike, võib gaasiimpordi täielik peatamine olla jõukohane kuni sügiseni, kuid lahendused tuleks leida enne talve. Eesti pankadel on Venemaa klientidega väga vähe kokkupuudet ning keskpank leiab, et pangad peaksid suutma katta reaalselt tekkida võivaid kahjusid.

Milliseid majanduspoliitilisi muutusi võivad need mõjud vallandada Kesk- ja Ida-Euroopa regioonis ning Eestis?
Kõige otsesempoliitikamuudatus on arvukate sanktsioonide kehtestamine Venemaale ja Valgevenele. Enamik neist otsustatakse ELi tasandil, kuid muudatused peavad kehtestama ja nende järgimise tagama riikide valitsused. Venemaa on juba alustanud vastusanktsioonide kehtestamist ja neid on kindlasti veel tulemas. ELil ja liikmesriikide valitsustel võib tekkida vajadus võtta kasutusele meetmeid, et leevendada sanktsioonide ja vastusanktsioonide mõju. Lühiajalises perspektiivis eelarvepoliitika tõenäoliselt lõdveneb. Suurendatakse kulutusi Ukrainale antavale abile, et majutada suurt hulka põgenikke ning hüvitada sanktsioonidest ja vastusanktsioonidest eriti mõjutatud sektoreid. Täiendavad avaliku sektori kulutused on vajalikud ka siis, kui majandus sattub sügavasse langusesse. Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike saab teatud lisakuludega hakkama, kuna nende riikide rahandus on paremas seisus kui paljudes teistes ELi riikides. Pikemas perspektiivis on see aga eelarvepoliitika jaoks väljakutse. Kaitsekulutusi tõstetakse arvestades muutunud julgeolekuolukorda Euroopas. Sama oluline on see, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peavad vähendama oma sõltuvust Venemaa energiast ning see on keeruline ja kulukas protsess. Tuleb leida uusi energiaallikaid, mistõttu on vaja suuri investeeringuid tuuleturbiinidesse, päikesepaneelidesse ja biogaasi. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid peavad samuti tihedamalt lõimuma Euroopa energiavõrkudesse, seega tuleb laiendada elektrivõrke ning ehitada uusi gaasi- ja naftatrasse. Suurema energiasõltumatuse saavutamise protsess on Eestis ja teistes Balti riikides eriti keeruline, kuna need riigid olid varem täielikult integreeritud Nõukogude Liidu energiasüsteemi ning asuvad Euroopa geograafilises perifeerias. Sõda on alanud niigi  kõrge inflatsiooni tingimustes ja konflikt lisab täiendavat survet niigi kõrgetele energiakaupade, põllumajandustoodete (nt nisu, mais) ja sisendite (nt väetised) ning toorainete (nt alumiiniumi, vase, haruldaste metallide, jne) hindadele. Ebakindlus Venemaa tooraineostu osas võib häirida ülemaailmseid tarneahelaid, mis ei ole toiminud tõrgeteta.

Kui sügava majanduskriisi võib see piirkonnas põhjustada? Millist rolli saab piirkond nendes muutuvates majandussuhetes mängida?
Sissetung Ukrainasse on juba toonud kaasa toormehindade, sealhulgas energia ja paljude põllumajandustoodete hindade järsu tõusu. Tulevaste hindade dünaamikat on raske prognoosida, kuid sõja ägenemise korral ei saa välistada edasist hinnatõusu. Naftahinna suur tõus aastatel 1973-74 ja uuesti aastatel 1979-80 tõi Euroopas ja USA-s kaasa sügava majanduslanguse ja kõrge inflatsiooni ning välistada ei saa ka praegu midagi sarnast. Tõenäoliselt on risk väiksem kui 1970. aastatel. Euroopa ja Põhja-Ameerika majandus sõltuvad tänapäeval palju vähem naftast ja gaasist kui 1970. aastatel. Seda seetõttu, et teenindussektori roll majanduses on palju suurem, aga ka seetõttu, et reguleerimine on vähendanud energiatarbimist tööstuses ja transpordis. Pealegi on Kesk- ja Ida-Euroopa majandused näidanud, et nad on paindlikud ja suudavad muutuvate oludega kohaneda. Seda on viimati demonstreerinud Covid-19 pandeemia aeg, mille üldine mõju on olnud suhteliselt väike.

Turu ebakindlus avaldab eurotsooniväliste Ida-Euroopa väiksemate riikide valuutadele devalveerimissurvet. Oodatav odavnemine soodustab inflatsiooni edasist kasvu ja suurendab meie võlareitingu riski, muutes riigi jaoks laenu võtmise kallimaks. Milliseid rahapoliitilisi muudatusi võib selline olukord kaasa tuua?
Sõda Ukrainas ning sellest põhjustatud energia-, tooraine- ja toiduhindade tõus toovad tõenäoliselt kaasa inflatsiooni tõusu Kesk- ja Ida-Euroopas ning see lisandub juba tekkinud inflatsioonisurvele, mis tekkis 2021. aasta lõpus. Kuni sõja alguseni eeldati, et kõrged inflatsioonimäärad on ajutised ja langevad 2022. aastal, kuid enam see nii ei ole. Selline Kesk- ja Ida-Euroopa väljavaade on piirkonna majanduspoliitika ja eriti rahapoliitika jaoks erakordselt keeruline. Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kes on euroala liikmed või on oma valuuta euroga sidunud, peavad ära ootama Euroopa Keskpanga (EKP) otsused. Neljapäeval, 10. märtsil tehtud otsus viitab aga sellele, et EKP rahapoliitiline hoiak jääb keskenduma 2-protsendilisele inflatsioonieesmärgile. Sõltumatu rahapoliitikaga riigid seisavad silmitsi keerulise tasakaalustamisega. Kõrgetele inflatsioonimääradele järgneks tavaliselt karmim rahapoliitika kõrgemate intressimäärade või muude meetmete näol, kuid hirm sügava majanduslanguse ees ja vajadus säilitada finantsstabiilsus näitavad vastupidist suunda. Otsuste tegemine peab olema paindlik ja kiire, reageerida tuleb kohe, kui uus teave muutub kättesaadavaks.

Lääne kehtestatud sanktsioonid võivad kaasa tuua uusi majandusriske, anda täiendava tõuke Venemaa majandusliku isemajandamise poliitikale, aidates seeläbi kaasa Venemaa isolatsioonile maailmamajandusest ning tugevdades veelgi poliitilisi ja majanduslikke suhteid Venemaa ja Hiina vahel. Kas selline eraldatus võib globaliseerunud maailmas toimida? Kas on võimalik, et selline multipolaarne korraldus annab piirkonnale võimaluse edasiseks arenguks või on majanduslangus vältimatu?
Venemaa majandus sarnaneb paljuski teiste toormeekspordist sõltuvate majandustega. Venemaa kaevandab ja müüb naftat, gaasi ja toorainet ning impordib kõrgtehnoloogilisi masinaid, transpordiseadmeid ja erinevaid tarbekaupu. Selline tööstuse struktuur tähendab, et lühiajaline isoleerimine muu maailma majandusest on keeruline ja kulukas. Tehastel napib varuosi, puudus on lennukitest ja autodest ning lettidelt kaovad lääne tarbekaubad. Kuid negatiivsed tagajärjed Venemaa majandusele ei pruugi olla pikaajalised. Praktikas võib olla võimalik sanktsioonidest mööda hiilida mitmel viisil. Veelgi enam, Venemaa töötlev tööstus on viimastel aastatel kiiresti edasi arenenud tänu impordi asendamise omamaise kauba tootmise poliitikale, mis võeti kasutusele pärast seda, kui lääneriigid kehtestasid Venemaale sanktsioonid Krimmi okupeerimise eest 2014. aastal. Tihedamad majandussuhted Hiinaga võivad olla meetmeks, murdmaks Venemaa sõltuvust Lääne-Euroopast ja USA-st. Nii Hiina kui ka Venemaa on autokraatliku võimuga postkommunistlikud riigid ning nad teevad juba koostööd energeetika ja kõrgtehnoloogia valdkondades, nagu näiteks lennukite projekteerimine, sõjalised süsteemid ja arvutikiibid. Kuid kahe riigi vahelise majandus- ja teaduskoostöö laiendamine võtaks aga aega; Venemaa kaubavahetus Euroopa ja Põhja-Ameerikaga on kolm kuni neli korda suurem kui kaubavahetus Hiinaga.

Artikkel ilmus esmakordselt Ungari disaini- ja elustiiliajakirjas Hype&Hyper 16. märtsil 2022.