Praegune aeg – koroona ja sellest tõukuv arstide ja õdede ülim koormatus – peegeldub vastu ka muus meditsiinis. Suured kliinilised uuringuprogrammid on kas päris kõrvale jäetud või valitseb neis pigem vaikelu. Patsiente, kelle haiguste kulg eriarste väga ja väga huvitab, pole võimalik lihtsalt haiglatesse uuringutele kutsuda.

Samas on uus aeg püstitanud uusi hüpoteese ja küsinud neile tõestust – või siis tõsiasju, mis väited ümber lükkaks. Muu hulgas küsiti, kas hüpertensiooni ehk normaalsest kõrgema arteriaalse vererõhu ravimid või siis südamepuudulikkust leevendavad AKE-inhibiitorid võiksid koroonasse haigestumist soodustada ja haiguse kulgu halvendada. „Ei!“ kõlas teadlaste vastus.

Tegelikult küsiti ka vastupidist: kas mõned südamehaiguste ravimid on COVIDi mõttes positiivse toimega, diabeediravimid aitavad sellest tõvest paranemisele kaasa? Siin on vastus „Ja!“, kuigi seda on leitud ainult osade ravimite kohta.

Uus register sündimas

Õnneks on edusamme ka juba varem ette võetud uurimistöödes. Heitlikule ajale vaatamata on suudetud panna alus perekondliku hüperkolesteroleemia registrile, kuhu on nüüdseks PERHi kõrval haaratud ka teised haiglad. Teemaga tegelesid Tallinna Tehnikaülikooli magistritudengid, aga professor Viigimaal on samas ülikoolis ka doktorant, kes teeb Põhja-Eesti Regionaalhaigla infosüsteemi andmete alusel kõrge ja väga kõrge kolesterooliga patsientide ravitulemuste annalüüsi. Viimase kolme aasta jooksul on ägeda infarktiga haiglasse toodud 151 patsienti, kellel halva ehk LDL-kolesterooli näit on üle 5 mmol/L. Nende käekäiku jälgitakse ka peale ravi lõppu.

Loomulikult ollakse selle kõrval kursis muu maailma kõige uuema teabega – alles mõni aeg tagasi osales Margus Viigimaa koos 70 teise riigi esindajaga telekonverentsil, kus oli kõne all  põletikumarkerite vähendamine infarktijärgses faasis.

Aga milline on neil teemadel otsuste tegemisel vahe arsti ja doktorikraadiga arsti vahel? „Teadusega tegelemine annab kriitilise maailmavaate,“ tõdeb Margus Viigimaa. „Ühelt poolt mõistad, mida üldse saab uurida, mida üks uuring võib põhimõtteliselt näidata, teisalt tõded, et mõnda asja polegi võimalik uurida.“

Soovitused ei sünni lihtsalt

„Kõik edusammud ravis on tulnud läbi teadustöö,“ tõdeb professor Viigimaa. „Euroopast ja Ameerikast pärinevad ravijuhised pole ju lihtsalt suvalised tekstid, nende aluseks on ülitugev ja kriitiline kollegiaalne lähenemine, kõigi plusside ja miinuste läbiarutamine. Kui anname mingime ravimile või meetodile tugeva soovituse, peab sellele eelnema vähemalt kaks randomiseeritud ehk kahe võrreldava rühmaga uuringut, mille tulemused on autoriteetses teadusajakirjas publitseeritud. Kuigi soovime teaduse uusi saavutusi kiiresti kasutusele võtta, on patsiendi ohutus meie jaoks vähemalt sama oluline.“

Muidugi on arstile kui teadlasele väga tähtis, et ta saaks oma uuringud ise disainida. Samas seab Eesti väiksus siin oma piirid. Jah, näiteks patsiendid paranevad ühe ravi puhul väga hästi, aga samas peaks ju võrdluseks olema teine rühm, kes sellist ravi ei saanud.

Insenerid meditsiinile

Margus Viigimaa tuli Tartust Tallinnasse regionaalhaigla kardioloogiakeskust juhatama aastal 2004. Sellest alates on tema töö seotud ka Tallinna Tehnikaülikooliga. Muidugi on see partnerlus ühe meediku puhul pisut tavatu. „Kui ütlen haiglas, et lähen nüüd loengut pidama, siis mõeldakse ikka, et kuidas ma nüüd Tartusse sõidan,“ lausub Viigimaa. Tegelikult sõidab ta aga vaid mõne kilomeetri, mis PERHi Tallinna Tehnikaülikooli linnakust lahutab.

Professor Viigimaa hindab väga tõsiasja, et Tehnikaülikoolis tegutses pikki aastaid Tehnomeedikum, millest 1. jaanuaril 2017 moodustus tervisetehnoloogiate instituut.

Ta tunnustab kõrgelt Tehnikaülikoolis tehtud ja tehtavat uurimistööd ning antavat haridust. Erinevates Eesti haiglates töötavad just siin ettevalmistuse saanud meditsiinitehnika insenerid, praegu aga koolitatakse magistreid rahvusvahelisel e-tervise magistrikaval, kus pooled tudengid Eestis, teine pool aga välismaalt.

„Juba siis, kui ma Tartust tulin, tegeleti Tehnikaülikoolis vererõhu mitteinvasiivse määramise erinevate meetoditega,“ meenutab Viigimaa. „Minu lisandumisega tekkis ülikooli ja PERHi vahel selles vallas intensiivne koostöö. Erinevaid metoodikaid võrreldes ja rakendades konstrueerisime uurimistöö käigus ekspress-seadme, mida südame- ja neeruhaigete uurimisel kasutada. Valmis sai aparaat, millega määrata arterite vanust, aga ka lupjumise astet.“

Viigimaa sõnul on Eesti puhul väga suur eelis, et meditsiini- ja tehnoloogiainimesed omavahel koostööd teevad, et ka Tehnikaülikooli inimesed haiglatega vahetult suhtlevad. Sama oluline on aga ka geeniteadlaste ja geenitehnoloogide panus potentsiaal südame-veresoonkonna haiguste riski täpsemal määramisel ja täppisennetuse rakendamisel.

Uutmoodi elu

Margus Viigimaale, kes korraga mitut ja veel mitut ametit peab, on koroona-aeg pisut aega juurde toonud. Varem sõitis ta kord nädalas või vähemalt kord kahe nädala kohta välismaale loenguid pidama, seda just nädalavahetuseti. Jah, ka veebiloengud nõuavad korralikku ettevalmistust, aga kohale ja tagasi sõitmise aeg jääb nüüd endale.

Aga muu aeg kulub ikka endistviisi: kliiniline töö, teadustöö, teadus-arendustöö, õppekavade õppejõududega komplekteerimine, praktikumid, erinevad ekspertiisid, Horizon 2020 projektide evalveerimine, doktoriväitekirjade oponeerimine, professori ametikohtadele kandideerijate hindamine.

„Teadustöö võtab minu ajast kõige suurema osa, aga kui sa kliinilist tööd ei tee, pole sul lõpuks ideid, mida teadlasena teha,“ selgitab professor Viigimaa. „Vahel mõtled tõesti, et arsti töös on efektiivsed ravivõimalused vahel veel piiratud, aga inimeste vahetu aitamine on niivõrd väärtuslik ja põnev, ei ma kujuta elu ilma selleta ette.“

Ülikooli tunneb ta praegu puudust eelkõige kontaktõppest. Jah, ka sel sügisel on õpetatud ja õpitud, inseneridele meditsiinialaseid teadmisi antud, hübriidloenguid peetud, kus osa tudengeid auditooriumis ja teine osa arvutite ees, Aga vahetut kontakti see ikkagi ei asenda. Meditsiin pole päris see eriala, mida kaugõppes õppida. Pisut muretsema paneb professori ka see, et paljud tudengid õpivad töö kõrvalt, et neil lasub väga tugev pinge.

Aga nii palju on põnevat!

Aga professori enda tööpinge ja 63 eluaastat? „Pean iseendaga sel teemal tõsist dialoogi,“ tunnistab kardioloogist teadlane. „Aga järjest on tulnud põnevaid projekte, näiteks bioloogiliste ravimite kasutamine kolesterooli taseme langetamisel,“ nendib ta.

Konsultandi töö tundub Viigimaale samuti põnev, kuigi bürokraatiat on siin ehk pisut palju. Ning väitekirjade oponeerimine on väga arendav. „Tudengite õpetamine hoiab aga hinge noorena, nende positiivne tagasiside annab mulle palju“ tunnistab professor. „Kolm-neli akadeemilist tundi kestev loeng on ju omalaadne monoetendus. Pärast seda oled omadega täiesti läbi, aga samas õnnelik, sest oled suutnud teha ühe väga ilusa asja. Ja teisiti ma lihtsalt ei oskagi.“