Kalamees tunnistas intervjuus, et praeguseks on teise maailmasõja järgse hoonefondi vanemad hooned jõudnud oma projekteeritud kasutusaja lõppu. „Meie ees on nüüd suur küsimus, mida teha. Nende parim enne pole sellisel kujul möödas, kuid praegu on käes viimane remondihetk – nii Eestist Berliinini, kuid ka sealt lääne poole. Seda on vaja teha kõikidel riikidel. Näeme sedagi, mida teevad energiahinnad.“

Renoveerimisest peab saama prioriteet

Kahe aasta eest valminud riiklik renoveerimisstrateegia näitab Kalamehe sõnul, et renoveerimismahud peavad võrreldes praegusega viis korda kasvama. Korterelamutel, mille renoveerimisel on olnud riik seni üsna edukas, kolm korda. „Eesti kõige suurem valulaps on aga väikemajad,“ rääkis Kalamees. Tipuajal peaks neid võrreldes 2020. aastaga renoveerima aastas umbes 20 korda rohkem. Seejuures moodustavad ühe- ja kahepereelamud tavaeluruumide kogupinnast ligi poole.

Suur probleem on väikemajadega

Kui vaadata avaliku sektori hooneid, korterelamuid või ärikinnisvara, siis üldiselt on nii projekteerijad kui ka tellijad olnud professori sõnul professionaalid. „Ühepereelamute puhul on nende tervikrenoveerimine aga selle pere võib-olla suurim või suuruselt teine-kolmas investeering kogu nende eluea jooksul. See on rahaliselt väga suur väljakutse, misläbi tuleb teha seda üks kord ja väga hoolikalt. Praeguseks on korda saadud korterelamute renoveerimise toetus, kuid väikemajadel on see alles lapsekingades. Lisatuge on vaja kõigis valdkondades: kuidas tellida, kes ja kuidas projekteerib ning kes ehitab. Ühtlasi tunnistas Kalamees ERRile, et kahjuks ei pruugi väikemajade teema poliitiliselt nii „kütkestav“ olla, eriti võrreldes kortermajade teemaga. „Seal võib elada ühes majas 60 võimalikku valijat, ühepereelamus vaid viis.“

Loe pikka intervjuud Tallinna Tehnikaülikooli professori Targo Kalamehega edasi ERRi portaalist Novaator.