Virumaa Kolledži Põlevkivi Kompetentsikeskus Annely Oone | Fotod: Dmitry Matveev

„Põlevkivikeemiatööstus peab põhinema otse põlevkivile, mitte õlitootmise kõrvalsaadustele ehk resortsinoolidele,“ leiab Tallinna Tehnikaülikooli professor akadeemik Margus Lopp, kes tutvustas oma ettekandes uuringut tehnoloogiast, kus ained võetakse põlevkivist välja otse, vahepealsete töötlemisetappideta. Akadeemik rõhutas ja pani südamele, et puit, toit ja maavarad on Eesti riigi rikkus ning need vajavad uurimist ja teaduspõhist lähenemist: uued tehnoloogiad tulevad vaid teadlaste laboritest, kuid see vajab finantseerimist.

Uued suunad – biotöötlemine ja koospürolüüs

Uusi arenguid maake ja metalli sisaldavate jääkide töötlemisel arendatakse läbi biotöötluse teadus- ja arendusettevõttes BiotaTec OÜ. Ettevõte juhatuse liige Sirli Sipp Kulli sõnul püüavad nad väärindada toormeid või jääki, kasutades ära kindlate mikroorganismide loomulikku elutegevust. „Laboris „meelitame“ erinevaid kooslusi kohanema toormetega nii, et mikroorganismide koostöö ning loomuliku elutegevuse käigus alaneks näiteks põlevkivis orgaanilise väävli ja metallide sisaldus, või nn vaeste maakide ja jäätmete puhul muutuksid metallid veeslahustuvateks. Koostöös Põlevkivi Kompetentsikeskuse teadlastega on üheks parimaks tulemuseks kukersiidis orgaanilise väävli sisalduse vähenemine ligi 55%,“ selgitas Sipp Kulli.

„Liigne süsihappegaas ja metaan atmosfääris on muutumas tõsiseks keskkonnaprobleemiks, vallandanud kliimapaanika ja teinud keskkonnakaitsest omaette kasumliku majandusharu,“ tõdes Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži Põlevkivi Kompetentsikeskuse vanemteadur Hella Riisalu. Keskuse laboris tehtud alusuuring kasutas sorteerimata, pesemata ja erinevatest komponentidest prügi alternatiivselt koospürolüüsis ehk kuumutati õhuhapnikuta ning saadi gaasi, õli ja poolkoksi. „Põlevkivi jääkproduktide, nagu killustik, tuhk ja poolkoks, lisaks liiva ja plastprügi koospürolüüsi protsess võib mõnede komponentide puhul võimaldada segus kasutada kuni 80% plastjäätmeid,“ selgitas Riisalu uuringutulemusi.

Põlevkivituhad ei ole halvemad kivisöetuhkadest

Eestis tekkis 2018. aastal põlevkivitööstuses 9,4 miljonit tonni tuhka, millest vaid 1,9% ehk 175 000 tonni taaskasutati. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi professor Alar Konist selgitas, et põlevkivituhad ei eristu negatiivselt kivisöetuhkadest. „Jah, põlevkivituhad on ohtlikud, kuid mitte ohtlikumad kui söetuhad. Euroopas ja Ameerikas ei käsitleta kivisöetuhka kui ohtlikku jäädet. Kuna Eestis peab põlevkivituhka käsitlema ohtliku jäätmena, raskendab see oluliselt tuha taaskasutamist võrreldes tavajäätmetega,“ selgitas Konist koos Tartu Ülikooli teadlastega tehtud uuringu koostamise põhjust. Teadlaste kollektiiv jõudis järeldusele, et on soovitatav rakendada põlevkivituha ohtliku omaduse HP 14 määramisel arvutusmeetodit. Arvutustulemuste põhjal, mis põhiosas arvestavad raskmetallide sisaldustega, ei ole põlevkivituhad keskkonnaohtlikud.

Põlevkivituhka on põllumajanduses põldude lupjamisel kasutatud aastakümneid. Põlevkivituha mõju puude kasvule ja taimkattele Puhatu mahajäetud turbakaevandusalal tutvustas Eesti Maaülikooli vanemteadur Katri Ots. „Üheks võimaluseks liikumisel madala süsinikuga majanduse suunas on mahajäetud kaevandusalade metsastamine. Istutatud taimed kasvavad hästi, alustaimestikku eriti ei teki, puude okkad ja lehed on suuremad kui mitteväetatud aladel,“ kirjeldas Ots. Vanemteadur soovitas põlevkivituhka kasutada segus puutuhaga, kuna viimasel on suurem efekt.

Eelrafineerimisehas: poolt ja vastu 

Põlevkivikonverentsi debatis kohtusid poolt- ja vastuargumendid nii Eestis põlevkivi kasutamise tuleviku kui ka põlevkiviõli eelrafineerimistehase rajamise teemal. Konverentsi moderaatori, Rahvusringhäälingu raadioajakirjaniku Arp Mülleri juhitud debatis väitlesid Riigikogu liige ja endine keskkonnaminister, Reformierakonna liige Keit Pentus-Rosimannus, Eesti Energia AS juhatuse liige Margus Vals, Viru Keemia Grupp AS juhatuse esimees Ahti Asmann, SA Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskuse juhataja Lauri Tammiste, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Jaanus Uiga ning Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži professor Allan Niidu.

Ahti Asmann ütles, et eelrafineerimistehas on järgmine samm kõikide arenduste juures. „Osaline vesiniktöötlus annab võimaluse toota standardset laevakütust ja muuta unikaalse põlevkiviõli standardseks tooteks. Nõudlus laevakütuste turul kasvab, laevakütus kallineb,“ rääkis Asmann. Tema arvates on projekt riigi jaoks tasuv 1–2 aastaga. „Riigil on mõistlik projekti sisse tulla, vaatamata kliimaneutraalsuse eesmärkidele. Riik võiks vahepeal raha teenida ning selle rahaga investeerida taastuvenergia arendamisse ja Ida-Virumaa tööstusliku taristu arendamisse,“ arvas Viru Keemia Grupi juht eelrafineerimistehase rajamise kohta. Põlevkivitööstuse ettevõtte juhti toetab akadeemik Margus Lopp, kes usub, et põlevkivi valdkonnal ilma õli rafineerimata tulevikku ei ole.

Eelrafineerimistehase rajamisele oponeerinud Lauri Tammiste leidis, et tehase rajamisel on positiivset üllatust tõenäoliselt vähe, negatiivse osa on suurem. „Ettevõtjad on tahtmist täis. Neil on huvi ja soov, kogemused, infrastruktuur on olemas. Aga vastutuul on tugev ja läheb aina tugevamaks,“ rääkis Tammiste.

Riigikogu liikme Keit Pentus-Rosimannuse hinnangul on täna inimesed valmis rohkem vanast lahti laskma kui poliitikud. Endine keskkonnaminister arvas, et riigi investeeringud eelrafineerimistehasesse ei oleks mõistlikud. „Loodan, et riigil on tarkust ja ettenägelikkust seda otsust mitte teha. Suurt pilti nähes ja trende teades oleks see ebamõistlik otsus. Kustutame tulekahju veidi lahjema bensiiniga,“ arvas Pentus-Rosimannus.

Jaanus Uiga esindas debatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohti. „Täna analüüsitakse ministeeriumites eelrafineerimistehase projektis osalemist ja selle elluviimist. Riigi ootus on, et kliimaneutraalsusesse panustavad kõik, mitte ainult põlevkivitööstus,“ teatas Uiga. Ta avaldas ka soovi teadlaste kiiremast panusest, et tehnoloogilist valmisolekut tõsta. „Aega meil palju ei ole. Uus lahendus võiks meil valmis olla,“ arvas Uiga.

Uusi arendusi koospürolüüsis plastikuga ning metanooli tootmist tõi välja riigiettevõtte esindaja Margus Vals. „Tehnoloogiliselt kõige kaugemale on jõudnud metanooli tootmine, sest gaasistamisseadmeid on maailmas palju. Plastiga peame läbi käima sama tee nagu rehvide kasutuselevõtuga. Uuringuid tehnoloogilisteks uuendusteks peab toetama,“ selgitas Vals.

Teadlaskonda esindanud professor Allan Niidu leidis, et vajadus energiajulgeoleku järele pole Eestis kadunud. „Kliimaneutraalsuse saavutamiseks peavad olema 2050. aastaks salvestusmeetodid – tulevikuenergeetika vajab akusid. Bioleostamine võib olla võimalus maavarasid teisiti kasutada ning saada kätte metalle, mida akude tootmisel kasutada,“ selgitas professor Niidu.

Põlevkivikonverentsil esitleti 12 põlevkivivaldkonna poster­ettekannet Tallinna Tehnikaülikoolist, Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudist ning Keskkonnaministeeriumist.

Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži Põlevkivi Kompetentsikeskus korraldas Ida-Virumaal põlevkivikonverentsi 11. korda. Konverentsi korraldamist toetas Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond. ■