Fotod: Ülo Josing

Kaante vahele saanud põhjalik ülevaade Tehnikaülikooli arhitektuursest kujunemisest tugineb osaliselt 2022.–2023. aastal linnakus väljas olnud minu kureeritud näitusele „Kampus 60 – Tallinna Tehnikaülikool Mustamäe luidetel“. Monograafia annab ülevaate Eesti oma tehnikakõrgkooli erinevatest planeerimis­kavadest alates 20. sajandi algusest kuni tänapäevani, tugineb ulatuslikule uudsele arhiiviainesele ja on rikkalikult illustreeritud.

Peahoone, mida ei tulnud

Raamatus kajastan nii teostatud kui ka teostamata ehitusplaane, mida on arvuliselt pea võrdselt, samuti tänase Tallinna Tehnikaülikooli modernistliku kampuse eeskujusid ja sünnilugu. Tegemist on kaasahaarava jalutuskäiguga läbi Eesti 20. sajandi arhitektuuriajaloo, milles kajastub Tallinna Tehnikaülikooli ruumilise identiteedi loomise ja muutumise lugu, keskendudes kampuse etapiviisilisele väljaehitamisele ja selle erinevate arhitektuuriliste kihistuste väärtustamisele.

Näiteks leiab raamatust peatüki sellest, milline olnuks Tehnikaülikooli kampus, kui stalinismi periood oleks kestnud mõni aasta kauem. TPI hoonekogum oli planeeritud pea Mustamäe nõlva alla, umbes praeguse Üliõpilaste tee ja Rauakooli tee vahelisse metsatukka. 34 hektari suurusele krundile planeeriti TPI jaoks 22 ehitist ning instituudi hoonestik oli kavandatud vastavalt stalinistlikele linnaplaneerimise printsiipidele tervikansamblina. Peahoone eest pidi algama lai ja pidulik allee, mille äärde oleks planeeritud stalinistlikud elamukvartalid praeguse Sütiste parkmetsa alal. Tondi (tollase Matrossovi) tänava kaudu oleks hakanud kulgema peamine liiklustelg kesklinna poole. 

TPI õppekompleksi krooniks oleks olnud suur ja toretsev, stalinistlikus stiilis, nõelja tornitipuga peahoone, mille keskosa oli kavandatud kuue- ja külgmised korpused neljakorruselisena. 

Stalinistliku peahoone eeskujuks oli aastatel 1948.–1953. valminud M. V. Lomonossovi nimelise Moskva Riikliku Ülikooli peahoone Lenini mägedes (tänapäeval Varblasemäed). Moskva Ülikooli peahoonest kujunes Stalini režiimi ajal Nõukogude Liidu hariduse ja teaduse ideoloogiline ja visuaalne sümbol, mida eksporditi ka teistesse liiduvabariikidesse ja Nõukogude Liidu mõjusfääris olevatesse riikidesse. ENSV-s oleks TPI olnud selle „kingituse“ saaja. 

Võib kergendusega hingata ja seda enam hinnata 1960. aastate põhjamaise modernismi eeskujul valminud TPI õppekompleksi rõhutatult horisontaalset hoonemahtu ning inimmõõtmelisust, peamaja fuajee läbipaistvust ja teatud tagasihoidlikkust, mis mõjus pärast ülepaisutatud ja suurustlevat stalinismi eriti värskendavana. Tänaseks on 1960. aastate soomemõjuline modernistlik õppekompleks omandanud juba ajatu klassika väärtuse. Tehnikaülikooli peamaja arhitektuuris ei ole midagi liiast ega midagi puudu. 

Laiem vaade haridusarhitektuurile

Esmakordselt leiab teoses põhjalikku käsitlemist ka Eesti haridusarhitektuuri ja akadeemiliste õppekeskkondade ruumiline areng pärast teist maailmasõda. Eestis toimusid 1960.–1970. aastatel olulised õppe- ja uurimiskeskuste planeerimise arutelud nii Tallinnas kui ka Tartus. Kampuse tüüpi kompleksina ehitati lisaks Tallinna Tehnikaülikoolile välja Eesti Maaülikool Tartus ja uurimisasutustena Eesti NSV Teaduste Akadeemia instituudid Mustamäel.

Värske monograafiaga on Tallinna Tehnikaülikool esimese Eesti kõrgkoolina saanud tervikliku ülevaate oma ruumilisest arengust ja ehitatud keskkonnast. Ülikool on elav organism, mis muutub ja areneb pidevalt, ning seda trükist saab kasutada käsiraamatuna tänane ülikooli juhtkond ja kinnisvaraosakond, kes meie ülikooli edasi arendavad. Suurt äratundmisrõõmu pakub raamat kindlasti ka arvukatele Tehnikaülikooli vilistlastele, kelle noorusaegne õppe- ja elukeskkond on erinevatel ajaetappidel on raamatukaante vahele jäädvustatud. 

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.