Kujunemisaastad

1918. aastal algas õppetöö Eesti Tehnika Seltsi asutatud eestikeelses insenerikoolis, mis kandis Tehniliste Erikursuste nime. Aasta hiljem nimetati kool Tallinna Tehnikumiks. Juba Tehniliste Erikursuste 1918/19 õppeaasta eelarves olid ette nähtud raamatukogu kulud, aga Tallinna Tehnikumi raamatukogu inventariraamatutest nähtub, et esimesed sissekanded tehti 1919. aasta 11. detsembril. Seda daatumit loemegi raamatukogu asutamisajaks ning sellest alates on teavikuid järjepidevalt juurde hangitud.

Algusaastail soetati õppetööks peamiselt saksakeelset kirjandust, sest eestikeelset õppekirjandust oli väga napilt. 1920. aastate teisel poolel hakati üliõpilastele paljundama õppejõudude loengutekste, mille hoiustamist ja müüki korraldas raamatukogu. Ameerika Raamatukoguühingult saadi tasuta ka ingliskeelseid tehnikaajakirju. 1919–1928 täienesid kogud umbes 600 köitega aastas. Pärast tehnikumi sulgemise seaduse vastuvõtmist vähendati raamatukogu eelarvet, mis võimaldas 1929–1936 hankida umbes 400 köidet aastas.

1932. aastal kolis raamatukogu oma esialgsest asukohast Kanuti gildi hoones (Pikk 20) tehnikumi uude asukohta Vene-Balti 16 (praegu Kopli 101). 1934. aastal alustati inseneriõpet ka Tartu Ülikoolis, kuid kahe aasta pärast toodi sealne tehnikateaduskond üle Tallinna Tehnikumi, mis nimetati Tallinna Tehnikainstituudiks ja 1938. aastal Tallinna Tehnikaülikooliks. Raamatukogu hakkas regulaarselt uut kirjandust soetama ning püüdis täita tehnikumi likvideerimisaastail tekkinud lünki. Hangiti peamiselt inglis- ja saksakeelset täppisteaduslikku ning tehnikakirjandust, elavnes venekeelse erialakirjanduse hankimine. Uuemat teaduskirjandust saadi annetusena Briti Nõukogult ning õppejõud kasutasid oma rahvusvaheliste ühingute liikmesust, et tellida teaduskirjandust hinnaalandusega.

1937–1940 täienesid kogud umbes 1300 köitega aastas. Tehnikainstituudi Toimetiste ilmuma hakkamine 1937. aastal võimaldas alustada raamatuvahetust kodu- ja välismaa teadusasutuste ning raamatukogudega, samal aastal hakati lugejaid teenindama ka raamatukogudevahelise laenutuse teel. Tartu Ülikooli tehnikateaduskonna kogude üleandmisega täienesid raamatuvarad umbes 3000 köite võrra. 1938. aastal sai raamatukogu 112 nimetust ajakirju, millest 34 olid saksa-, 30 inglis-, 8 vene- ja 6 prantsuskeelsed. 1940. aastal sisaldas pearaamatukogu 13 500 köidet, lisaks oli 18 labori kogudes kokku umbes 7000 köidet. Lugejate arv oli ligi 500 ja laenutuste arv 3400 aastas. Raamatukogu personal koosnes kolmest inimesest.

Pool sajandit võõra võimu all

Nõukogude okupatsiooni tingimustes hakati kogusid kiires korras täiendama NSV Liidus ilmuva kirjandusega ning alustati raamatuvahetust sealsete kõrgkooliraamatukogude ja teadusasutustega. Poliitiliste õppeainete lisandumine õppekavadesse tekitas vajaduse muuta komplekteerimise põhimõtteid. Raamatukogu sai suuremad ruumid ülikooli peahoone esimesel korrusel, kus avati 50 kohaga lugemissaal.

Saksa okupatsiooni ajal piirdus raamatukogu täiendamine Eestis ja Saksamaal ilmunud väljaannete hankimisega. Sõjaolude tõttu saabusid Saksamaalt tellitud trükised hilinemisega või jäidki saamata. Tellimuste asjus saadeti korduvaid järelepärimisi, et ei katkeks ülikoolile oluliste teadus- ja erialaajakirjade saamine.

Sõjajärgseil aastail jätkati NSV Liidus ilmuva õppe- ja teaduskirjanduse hankimist. Kogud täienesid keskmiselt 20 000 trükisega aastas. Õppetöö vajadusi arvestades osteti õpikuid suuremas eksemplaarsuses, ometi kõigile õppijatele neid ei jätkunud, kuna üliõpilaste arv kasvas ja sõjakeerises oli palju kirjandust kaduma läinud. Eriti suurt kahju tekitas Nõukogude võimuorganite läbiviidud „kogude puhastamine“: aastail 1945–1951 kõrvaldati Glavliti korraldusel mittesoovitav eesti- ja võõrkeelne kirjandus, kokku üle 25 000 eksemplari. 1950. aastate alguseks oli raamatukogus üle 130 000 trükise, kirjanduse paigutamiseks kasutati ka lugemissaali. Vaja oli suuremaid ruume. Need saadi 1955. aastal vanalinnas, Lai 5 hoones, mis järgneva kümne aasta jooksul remonditi ja kohandati raamatukogu jaoks.

Alates 1960. aastast arenes raamatukogu hoogsalt nii laiuti kui ka sügavuti. Suurenes töötajate arv, kujundati välja uusi töösuundi, järjepidevalt hakkas tööle raamatukogu nõukogu, mitmel korral muudeti struktuuri. Alustati TPI bibliograafia koostamist ja teadlaste personaalnimestike avaldamist, regulaarselt hakati korraldama uudiskirjanduse näitusi ning bibliograafiaõppusi üliõpilastele ja aspirantidele. Õppekirjanduse tutvustamise ja tellimise eesmärgil korraldati kateedrite infopäevi, määrati kindlaks põhi-, asendus- ja täiendõpikud. Lai 5 hoones avati 64-kohaline lugemissaal, loodi köitekoda, alustati elektrograafiliste koopiate valmistamist lugejatele, võeti kasutusele teletaip tellimuste edastamiseks ja orgautomaadid kataloogikaartide valmistamiseks.

Raamatukogu laienes ka geograafiliselt. 1966. aastal avati Mustamäel lugemissaal üliõpilastele, 1969. aastal Kohtla-Järve üldtehnilise teaduskonna raamatukogu ja 1970. aastal majandusteaduskonna raamatukogu Koplis. Alates 1967. aastast hakati saama eestikeelse kirjanduse valikulist sundeksemplari, kogud täienesid 40 000–60 000 trükisega aastas. NLKP ajaloo, sotsialismi poliitökonoomia ja teadusliku kommunismi õpikuid hangiti tuhandetes eksemplarides, sest neid pidi jaguma igale tudengile. 1970. aastate alguseks oli lugejate arv jõudnud 10 500 ja kogude suurus 700 000 ning taas kujunes põhiprobleemiks ruuminappus.

1972. aastal avati Mustamäel uus 150-kohalise lugemissaaliga raamatukoguhoone. Kuna hoone teine järk jäi ehitamata, siis õpikute kojulaenutus, vanem teaduskirjandus ja enamus tööruumidest jäid edasi Lai 5 hoonesse. Uus hoone andis raamatukogu kasutamiseks siiski avaramad võimalused ning järgnevatel aastatel hakkas külastuste ja laenutuste arv kiiresti kasvama. Raamatukogu asus välja selgitama õppejõudude ja teadlaste infovajadusi, mitmes uuringus olid vaatluse all üliõpilaste luge­mishuvid ja rahulolu kogudega. Kogude optimaalse kujundamise eesmärgil uuriti nende koostist ja kasutamist, määrati kindlaks teadusajakirjade säilitusajad. Erialainfo teenuse edendamiseks võeti tööle tehnikaülikooli haridusega spetsialiste, kellest 1975. aastal moodustati referentide osakond. Kateedrite ja laborite kontaktisikute kaudu informeeriti õppejõude raamatukokku saabuvast kirjandusest, mitmel teemal edastati informatsiooni valikteadistuse teel. Trükiste töötlusprotsessi analüüsimiseks ja täiustamiseks rakendati süsteemanalüüsi põhimõtteid.

1977. aastal alustas raamatukogu juures tegutsemist TPI raamatusõprade klubi, mille kirjandus- ja kultuuriüritused olid äratuntavalt rahvusliku suunitlusega ning tekitasid ülikooli juhtkonnas vastakaid arvamusi. Aastatel 1980–1991 osales raamatukogu Eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamises. Teadus- ja arendustöö tulemuste tutvustamiseks korraldatakse alates 1983. aastast teaduskonverentse, seminare ja erialapäevi, kuhu on kutsutud esinejaid ka teistest raamatukogudest Eestis ja välismaal. Tänu Helsingi Tehnikaülikooli kolleegide toetusele sai raamatukogu 1990. aastal astuda ühingu International Association of Technological University Libraries (IATUL) liikmeks.

Rahvusvaheline raamatuvahetus oli sõja ajal katkenud, alates 1956. aastast hakati seda vähehaaval taastama. Kapitalistlike riikidega sai raamatuvahetust teostada ainult ENSV kõrghariduse ministeeriumi loal ja järelevalve all. Aegapidi muutus kontroll leebemaks ning 1990. aastal oli raamatukogul 114 vahetuspartnerit (sh 88 kapitalistlikes riikides), kellelt saadi 70 ajakirja ja üle 600 raamatu aastas. Palju välisajakirju saadi aastatel 1956–1973 NSV Liidus reprodutseeritud ümbertrükkide kujul. Kapitalistlike maade teadusajakirju sai hankida piiratud valuutarublade limiidi ulatuses, mis võimaldas tellida 40–50 ajakirja aastas, sotsialismimaade ajakirju sai tellida Ajakirjanduslevi kaudu. Annetuste teel saadi peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide ja erialaühingute väljaandeid. Uuemaid teadusraamatuid saadi tasuta USA Kongressi Raamatukogult, eraisikute annetustena ja ostudena antikvariaadist. Teadustööks vajalike ajakirjade nappust leevendasid mingil määral üleliiduliste infoorganite väljaantavad referaat-, info- ja ülevaateajakirjad. Alates 1978. aastast sai tellida välisajakirjade koopiaid mikrofiššidel, mis võimaldas ajakirjade nimekirja oluliselt laiendada ja hankida maailma juhtivaid teadusajakirju. Mikrofiššide lugemiseks tuli kasutada spetsiaalset seadet, nende kvaliteet jättis sageli soovida ning oodatud laialdast kasutamist nad ei leidnud. Välisraamatute hankimise võimalused paranesid märgatavalt aastatel 1979–1990, kui Moskvas hakati korraldama rahvusvahelisi raamatulaatu ning uut teadus-, õppe- ja teatmekirjandust sai osta rublade eest. Ostetud kirjandus läbis tsensuuri ja osa sellest sattus erihoiu kogusse, mille kasutamiseks tuli taotleda kirjalik luba.

Esimesed sammud IT rakendamisel tehti 1977. aastal, kui alustati raamatufondi koostis- ja kasutusandmete töötlemist TPI arvutuskeskuses. 1985. aastal moodustati raamatukogu automatiseerimisgrupp, mis viis läbi lähteuuringu ja koostas infosüsteemi arendusprojekti. 1987. aastal korraldati töötajaile arvutikursused ja loodi ülikooli teadusosakonna personaalarvutil ajakirjade andmebaas. 1990. aastal saadi esimesed neli PC XT-tüüpi arvutit ning alustati süstemaatilist andmebaaside loomist. Kuna kommertstarkvara ostmiseks puudusid vahendid, võeti kasutusele UNESCO Micro-CDS/ISIS tarkvara. Personaalarvuti, modemi ja telefoniliini kaudu tehti kaug­otsinguid Eesti Infoinstituudi referaatandmebaasides.

Nõukogude perioodi lõpuks oli raamatukogu fondides 1,2 miljonit trükist, lugejaid oli ligi 14 000 ja laenutusi 1,6 miljonit aastas. Raamatukogu koosseisus oli 94 töötajat.

Taas iseseisvas Eestis

Piiride avanemine lõi eeldused kirjanduse hankimiseks kogu maailmast, kuid 1992. aasta eelarve ei võimaldanud jätkata välisajakirjade tellimist eelmise aasta tasemel. Tänu riigipoolsele sihtfinantseerimisele ja välisabile õnnestus järjepidevust siiski säilitada. Eriti oluline oli Deutsche Forschungsgemein­schafti toetus, mis tagas tähtsamate välisajakirjade tellimise kuni aastani 2000. Välisraamatute ostmiseks oli raha napilt ja aastatel 1992–1997 saadigi neid peamiselt kingituste, annetuste ja vahetuse kaudu.

1992. aastal ühendati raamatukoguga Eesti Tehnikaraamatukogu raamatute, ajakirjade ja tootekataloogide fondid ning vastavad osakonnad, mille põhjal moodustati filiaal Olevimäel. Selle tulemusena ületas kogude suurus 1,5 miljonit, lugejate arv kasvas 4000 võrra ja koosseis jõudis 120 töötajani. Kogude tegelik ühendamine ja töö reorganiseerimine jõudis lõpule 1999. aastal, kui filiaal suleti. Vabariigi Valitsuse otsusega pandi raamatukogule Eesti tehnikakeskraamatukogu ülesanded, kuid sellega ei kaasnenud täiendavat finantseerimist ega hoone teise järgu väljaehitamist.

1994. aastal tagastati raamatukogu Lai 5 hoone õigusjärgsele omanikule ning sealsed kogud ja osakonnad tuli kolida kahes Mustamäe ühiselamus selleks kohandatud ruumidesse. Moodustati energeetikateaduskonna raamatukogu (Kopli 82), kuhu paigutati valik selle valdkonna kirjandust; vanema kirjanduse säilitamiseks renditi pinda Eesti Hoiuraamatukogult Suur-Sõjamäel. Seega oli raamatukogu hajutatud seitsmesse eraldi paiknevasse hoonesse, mis muutis teenindus- ja töökorralduse väga keeruliseks.

Kogude arendamise kõrval oli eesmärgiks ka IT taristu väljaehitamine, infosüsteemi loomine ja digitaalsete teenuste arendamine. Selleks puudus eelarves raha, kuid eesmärgini aitasid jõuda Rootsi valitsuse, Eesti Informaatikafondi, Avatud Eesti Fondi, Phare, Hansapanga jm sihtotstarbelised toetused ning koostöö kodu- ja välismaa raamatukogudega. 1992. aastal saadi esimesed CD-ROM-andmebaasid, alates 1994. aastast said lugejad raamatukogu peahoones kasutada internetiteenuseid, CD-ROM- ja lokaalseid andmebaase; 1996. aastal loodi raamatukogu esimene WWW kodulehekülg ja lugemissaali paigaldati elektrooniline raamatukaitsesüsteem. Kolm Mustamäel asuvat hoonet ühendati kiudoptilise kaabliga, mis tagas kiire ja kvaliteetse side järgnevaks tosinaks aastaks. 1997. aastal paigaldati spetsiaal­ne server, mille kaudu tehti CD-ROM-andmebaasid ülikooli arvutivõrgus kättesaadavaks ning nende kasutamine kasvas eelnevate aastatega võrreldes kolm korda. 1998. aastal hangiti esmakordselt reaalajas ligipääs artiklite täistekstidele.

Avardusid rahvusvahelise koostöö võimalused ja raamatukogu töötajad said stažeerida Soome, Rootsi, Saksamaa ja Ungari raamatukogudes. Aastatel 1998–1999 osaleti infotarbija koolitaja koolitamiseks mõeldud ELi projektis DEDICATE, mille tulemusena töötati välja erialainfo­otsingu kaugkoolituskursused ja alustati infootsingu koolitust raamatukogu veebilehe vahendusel. Raamatukogu osales Eesti raamatukogude infosüsteemi kavandamiseks loodud ERÜ töögrupi tegevuses ja oli 1996. aastal üks ELNET Konsortsiumi asutajaliikmeist. 1999. aastal võeti kasutusele ELNETi liikmesraamatukogude integreeritud infosüsteem, mille tarkvara hankimist finantseeris Andrew W. Mellon Foundation. Lõpetati kaartkataloogide täiendamine ja alustati kirjete sisestamist e-kataloogi ESTER. Konsortsiumi raames arendatakse ühiselt ka Eesti artiklite andmebaasi, Eesti märksõnastikku ja e-Varamu portaali ning viiakse läbi elektroonilise teadusinfo ühishankeid.

Aastatel 1993–2002 täienesid kogud 10 000–20 000 trükisega aastas, kuid kogude suurus kahanes 1,5 miljonilt 711 000le, sest maha kanti ligi 600 000 ajakirja ja tehnikakirjanduse erilaadi mikrofiššidel. Paberkandjal teavikute kõrval asus raamatukogu hankima elektroonilist teadusinformatsiooni, mille osatähtsus aasta-aastalt kasvas. 2002. aastal hangiti ligipääs 8600 e-ajakirjale ja 16 000 e-raamatule, milles tehti 40 000 otsingut ja laeti alla 60 000 sisuüksust. Lugejate käsutuses oli 20 arvutitöökohta, pearaamatukogu sai WiFi ühenduse. Virtuaalraamatukogu projekti raames loodi teadusinfo internetiportaal, mis sisaldas linke infootsinguks kümnes ainevaldkonnas.

Vabariigi Valitsuse 2002. aasta korraldusega nimetati Tehnikaülikooli raamatukogu teadusraamatukoguks. 2003. aastast hakkas HTM eraldama kuuele nimetatud teadusraamatukogule teavikute hankimise toetust ja 2008. aastast toetust avaliku teenuse osutamise katteks. Teadusraamatukogude e-ressursside ühishangeteks hakkas HTM eraldama toetust ELNET Konsortsiumi kaudu. 2004. aastal reorganiseeriti raamatukogu tugistruktuuri üksusest ülikooli teadus- ja arendusasutuseks. Nende muudatuste tulemusena hakkas pärast viieaastast seisakut suurenema ka raamatukogu eelarve. Eesmärgiks seati ligipääsu hankimine kõigile ülikooli õppe-, teadus- ja arendustööks vajalikele e-ressurssidele. 2005. aastal alustati digiteerimisteenuse pakkumist ja loodi avatud ligipääsuga digikogu, mis muuhulgas sisaldab ülikoolis kaitstud doktoritöid ja alates 2014. aastast ka üliõpilaste lõputöid.

2009. aastal valmis Mustamäel kampuses kaasaegne raamatukoguhoone, milles on esmakordselt piisavalt pinda nii kogude, lugejate kui ka töötajate jaoks. Hoone ehitamist rahastati peamiselt ELi struktuurifondide vahenditest. Uuem kirjandus on paigutatud avariiulitele, kus aitab orienteeruda elektrooniline avakogu juht. Lugejad saavad kasutada individuaal- ja rühmatööruume, iseteenindusega skannereid ja koopiamasinaid, laenutus- ja tagastusautomaate. Teenindusalas saab ratastooliga liikuda, vaegnägijad saavad kasutada lugemistelerit, kõnesüntesaatorit, audioväljundiga skannerit ja punktkirjaprinterit. Raamatukoguga ühendati Audentese ülikooli raamatufondid ja ülikooli kirjastus, alustati muuseumi taasloomist raamatukogu koosseisus. Kogude ja teenuste koondamine ühte hoonesse võimaldas optimeerida teenindus- ja tööprotsesse ning ressursse efektiivsemalt kasutada. Hoone arhitektuurne lahendus ja sisekujundus leidis äramärkimist riigi kultuuripreemiaga. Kasutajate tagasi­side on näidanud, et teenuste ja töötingimustega ollakse rahul. Mitmed vastajate ettepanekud on leidnud kiire lahenduse uute või täiustatud teenuste näol.

2016. aastal võeti kasutusele Primo portaal, mis võimaldab teha ühisotsinguid erinevatest artiklite ja raamatute andmebaasidest ning digikogust. Lisaks ostetud e-ressurssidele sisaldab Primo valiku vaba juurdepääsuga e-ajakirju ja e-raamatuid. Raamatukogu on ülikooli töötajate publikatsioonikirjete lõppkinnitaja ETISes. Parandamaks teadusandmete kättesaadavust, viidatavust ja rahvusvahelist levi osaleb raamatukogu alates 2015. aastast DataCite Eesti konsortsiumi tegevuses. Avatud teadusandmete ja DOI (Digital Object Identifier) tutvustamiseks koostatakse juhendmaterjale ja korraldatakse seminare. Alates 2019. aastast omistatakse DOId kõigile tehnikaülikoolis kaitstud doktoritöödele.

Peamisteks teadustöö suundadeks on olnud raamatukogu- ja infoteeninduse tulemuslikkus ning Eesti tehnikahariduse ja tehnikaülikooli ajalugu. Tegeleti nii pikemaajaliste teemadega kui ka ühekordsete projektide ja jooksvate arendustöödega. Ajaloo uurimise tugitegevusena täiendati selleks vajalikke andmebaase, tehnikaülikooli trükiste arhiivkogu ja väljapaistvate teadlaste isikuarhiive. Järjekindlalt on uuritud kasutajate rahulolu, teenuste kvaliteeti ning õppejõudude ja teadurite infovajadusi. E-ressursside vajaduse täpsustamiseks analüüsiti nende kasutusstatistikat, allalaetud sisuüksuse maksumust ja e-raamatute hankimise kuluefektiivsust, viidi läbi bibliomeetrilisi analüüse ja akadeemilise personali küsitlusi. 2016. aastal osaleti rahvusvahelises teenuste kvaliteedi uuringus LibQUAL+, mis andis hulgaliselt andmeid võrdlemaks Euroopa ja Põhja-Ameerika teadusraamatukogude teenuste kvaliteeti meie omaga.

Pidevalt arendatakse lugejakoolituse meetodeid ja vahendeid, alates 2009. aastast viiakse koolitust läbi ka inglise keeles. 2014. aastal omistas HITSA e-kursuse kvaliteedimärgi keemiainformaatika veebikursusele. Töötati välja unikaalseid IT lahendusi: infokiosk, ruumide reserveerimine, avakogude inventuur, külastuste registreerimine ja analüüs, kasutajate autentimine, töökoht digitaalse säilituseksemplari kasutamiseks jm.

Ülikooli 90. aastapäevaks koostati väljaanded, mis tutvustavad tehnikaülikooli ehitisi ja professoreid läbi aegade. Raamatukogu bibliograafid koostasid teadlaste personaalnimestikke ja mahukad bibliograafiad ülikooli toimetiste, Eesti tehnikaartiklite ja ülikoolis kaitstud väitekirjade kohta. Ülikooli 100. aastapäevaks valmis autorite kollektiivi koostöös ajalooraamat „Tallinna Tehnikaülikool 1918–2018“. Raamatukogu töötajad osalesid terminoloogia arendamisel ja standardiseerimistegevuses ning panustasid erialaühenduste ja koostöövõrgustike (ELNET, ERÜ, IATUL, UNICA, IUG, Baltech Consortium, LIBER, EBSCO Advisory Board, ERASMUS+, ICOHTEC, ICOM jm) tegevusse.

Struktuurireformi käigus muudeti raamatukogu 2017. aastal ülikooli tugistruktuuri üksuseks. Muutusid struktuur ja töökorraldus, IT-talitus ühendati ülikooli IT osakonnaga. 2018. aastal avati 24/7 õpituba/ööraamatukogu, mille kasutamine toimub iseteeninduse põhimõttel ja heade tavade järgimisel. Ruum on mõeldud õppe- ja teadustööks üksinda või rühmaga ning sinna pääseb tudengi- või personalikaardiga. Aasta jooksul külastati õpituba ligi 18 000 korda.

Aastatel 2003–2018 täienesid paberkandjal kogud 5000–10 000 trükisega aastas. Kogude kasv on peatunud, sest mahakandmine ja juurdekasv on samas suurusjärgus. E-ressursside hankimiseks kulutati 2018. aastal üle 80% teavikute ostu eelarvest, mis võimaldas hankida ligipääsu 82 000 e-ajakirjale ja 254 000 e-raamatule. Lugejate arv on kasvanud 36 000ni. Lugejaskond muutub üha rahvusvahelisemaks, 2018. aastal oli külastajaid 111 riigist. Märgatavalt on kasvanud ülikooliväliste lugejate arv.

Alates 2012. aastast on füüsiliste külastuste ja laenutuste arv hakanud vähenema, kuid virtuaalkülastuste arv on suurenenud ning e-ressursside kasutamise dünaamika näitab kasvutrendi. 2018. aastal laeti e-ressurssidest alla ligi 1,5 miljonit sisuüksust. Eriti intensiivset kasutamist on leidnud raamatukogu hallatav digikogu. 2018. aastal sisaldas see 11 000 dokumenti, ühte dokumenti laeti alla keskmiselt 51,6 korda. Digikogu dokumendid on leitavad ka Google’i, Primo, DART-Europe, OpenDOAR ja e-Varamu kaudu. Raamatukogu töötajate arv on viimase kümne aasta jooksul järjekindlalt vähenenud, 2019. aasta alguses oli koosseisus 53 töötajat.

Huvitavaid rännakuid meie raamatuvarades ja e-ressurssides! Per libros ad scientiam! ■