Rahvusvahelise õiguse keskne põhimõte on kokkuleppelisus. Suveräänsed riigid arvestavad rahvusvahelise õigusega täpselt niipalju, kui nad vajalikuks peavad. See ongi põhjuseks, miks mitmed riigid (sh Ameerika Ühendriigid, Venemaa, Hiina, Türgi, Iraan, India jpt) ei ole ühinenud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, millel on pädevus kohtusse anda isikuid rahvusvaheliste kuritegude eest, nagu genotsiid, inimkonna vastu suunatud kuriteod, sõjakuriteod ja agressioonikuriteod. Nad näevad selles ohtu oma riigi suveräänsusele, mis ei pruugi olla koos­kõlas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhimõtetega. 

Kui Rahvusvaheline Kriminaalkohus andis välja Ukraina (kes on Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ühinenud) vastu sõda alustanud Venemaa presidendi Vladimir Putini vahistamismääruse, siis võis ta turvaliselt sõita Ameerika Ühendriikidesse kohtuma president Donald Trumpiga, sest Ameerika Ühendriigid pole selle konventsiooniga ühinenud. 

Mitmed riigid ei ole ühinenud tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga (sh India, Iisrael, Pakistan, 2003. aastal lahkus lepingust Põhja-Korea), sest nad on soovinud oma riikides tuumarelvi välja arendada. Ka Haagis tegutsev Rahvusvaheline Kriminaalkohus lahendab riikidevahelisi vaidlusi ainult siis, kui mõlemad osapooled on sellega nõus. Sellepärast pole tal ka ette näidata ühtegi silmapaistvat lahendit suurte konfliktide lahendamisel ja saab tegeleda parimal juhul üksnes kohaliku tasandi piirivaidlustega.

Liitudes rahvusvaheliste organisatsioonide, konventsioonide ja lepingutega, võtavad riigid suveräänsete toimijatena endale vabatahtlikult õiguslikke kohustusi, kuid riikide suveräänsuse põhimõte annab neile õigustuse soovi korral neid kohustusi mitte järgida. Kõik see toimib üsna sarnaselt ka tavakodanike puhul, kui me näeme, kuidas õigusrikkujad oma tegevust tõlgendavad.

Teise maailmasõja järel kehtinud rahvusvaheline süsteem tugineb paljuski riikidevahelisele rahvusvahelisele organisatsioonile Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), kuhu kuuluvad peaaegu kõik maailma riigid (193 riiki + kaks vaatlejat: Vatikan ja Palestiina Omavalitsus). Poliitilistel põhjustel ei kuulu ÜRO-sse sellised suveräänset võimu teostavad territooriumid nagu Taivan, Kosovo, Lääne-Sahara (Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik), Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Somaalimaa (Somaalia põhjaosa), Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Transnistria, kelle omariiklus on paljude teiste riikide poolt vaidlustatud. 

Vastavalt Montevideo konventsioonile 1930. aastast on suveräänse riigi tunnused alaline elanikkond, kindlaksmääratud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega, kuid ÜRO-keskses rahvusvahelises süsteemis kinnistab rahvusvahelise tunnustuse vastuvõtmine ÜRO liikmeskonda. Ühtlasi märgib see 193 maailma riigi tunnustust ÜRO põhikirjale, millele rahvusvaheline õigus suuresti tugineb. 

Väärib äramärkimist, et vastavalt kehtivale rahvusvahelise õiguse süsteemile on sõja alustamine a priori mittelegitiimne akt ehk ebaseaduslik tegevus, mis sai alguse 1928. aastal allkirjastatud Kellogg-Briandi pakti nime all tuntud rahvusvahelise lepinguga, mis hiljem lõimiti ÜRO süsteemi. ÜRO põhikirja 7. peatükk (täpsemalt artiklid 42 ja 51) legitimeerib sõjategevuse vaid kahel juhul: vastuseks riigi vastu toime pandud agressioonile (see kehtib näiteks Ukraina puhul) või siis vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu otsusele sõjalise operatsiooni algatamiseks rahvusvahelise rahu tagamiseks või humanitaarse katastroofi ärahoidmiseks.

Sõja ja rahu küsimusi otsustab kehtivas rahvusvahelises süsteemis suuresti ÜRO Julgeolekunõukogu, mille viiel alalisel liikmel (Ameerika Ühendriigid, Hiina, Prantsusmaa, Venemaa ja Ühendkuningriik) on paraku otsustele vetoõigus. Viimane muudab organisatsiooni sekkumise kriiside reguleerimisse praktiliselt võimatuks, kui mängus on ühe või teise alalise liikme huvid. 

ÜRO põhikirja V peatüki artikli 27 lõikes 3 on küll sätestatud: „Julgeolekunõukogu otsused kõigi muude küsimuste kohta tehakse üheksa liikme poolthäältega, sealhulgas alaliste liikmete poolthäältega, tingimusel, et VI peatüki ja artikli 52 lõike 3 alusel tehtavate otsuste puhul hoidub vaidluse pool hääletamisest.“ See on ainus ÜRO põhikirjas sätestatud õiguslik kord, mis piirab alaliste liikmete volitusi. Sellest hoolimata ei ole seda artiklit ÜRO Julgeolekunõukogu otsustusprotsessis kunagi rakendatud, sest alaliste liikmete huvides ei ole oma hääleõigust piirata.

Kahekümne aasta jooksul pärast külma sõja lõppu ÜRO juhitav rahvusvaheline süsteem väiksemate ja suuremate tagasilöökidega siiski toimis. Nagu kõrvalolevast tabelist näha, mitmel juhul (nt Kosovo, Iraak) kaasati vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonidele ÜRO kriisireguleerimise protsessi tagantjärele, millega seadustati ka rahvusvaheliste rahujõudude staatus.

Nagu tabelist näeme, siis paarikümne aasta jooksul õiguspõhine süsteem suuremate või väiksemate tõrgetega siiski töötas ja Julgeolekunõukogu oli võimeline paljude suurte konfliktide reguleerimismeetodite osas kokku leppima. Viimased 15 aastat, alates Süüria konfliktist Lähis-Idas, pole aga positiivseid näiteid võimalik välja tuua, sest jõudude globaalne vastasseis on tugevnenud ning ÜRO on rahvusvahelise süsteemi juhtimisest sisuliselt välja lülitatud. 

Loomulikult puudutab see oluliselt konflikte Ukrainas, kus ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa Föderatsioon on konflikti algataja. Samuti olukorda Lähis-Idas, kus USA Trumpi administratsioon toetab Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu tegevust, kes on otsustanud konflikti jõuga lahendada. 

Rahvusvaheline õigus toimib rahvusvaheliste konfliktide reguleerimisel üksnes siis, kui kõik osapooled seda soovivad. Teise maailmasõja lõpust rahvusvahelise riikide kogukonna järgitud „reeglitel põhineva rahvusvahelise korra“ kontseptsioon on aga asendumas „tehingupõhise globaalse korratusega“, mida ma olen nimetanud ka Mad Max maailmaks, mis viitab fundamentaalsetele süsteemsetele muutustele. Nende muutuste taga pole aga mitte reeglitepõhise rahvusvahelise korra läbikukkumine, vaid erinevate suurriikide (USA Trumpi administratsioon, Venemaa, Hiina) erihuvid, kes üritavad jõu abil ja kehtivaid reegleid eirates enda kätte haarata tugevamaid positsioone eesseisvas võitluses planeedi ammenduvate ressursside pärast.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.

Rahvusvahelised sekkumised külma sõja järgses rahvusvahelises süsteemis