Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Kuidas teed oma valikud igapäevaseks liiklemiseks?

Liigun peamiselt elektritoega kastirattaga marsruudil kodu (Haabersti) – lasteaed (Põhja-Tallinn) – kontor (TalTech). Sõidan kokku ühel suunal u 14 kilomeetrit ja mul läheb selleks u 40 minutit. Intensiivsuselt on see võrreldav jalutamisega. Sõidan aastas kastirattaga kokku paar tuhat kilomeetrit.

Kui lasteaialogistikat ei ole, käin tööl (üks ots 6 km) ka joostes, sh vihma, tormi ja lumega, ning vahel ka tavalise rattaga, eelkõige kevadest sügiseni.  Autoga käin peamiselt lumisel ajal, kui lasteaialogistika tõttu muud varianti ei ole, samuti siis, kui muude ülesannete tõttu on see vajalik. Arvan, et kontoris käin aasta jooksul kastirattaga 3/5 kordadest, joostes-rattaga 1/5 ning autoga 1/5. Tõsi, tööreiside ja koosolekute ning kodukontori võimaluse tõttu on mu nädalad üsna erinevad – vahel ma ei käi lähetuste tõttu TalTechi kontoris nädalaid, mõnikord olen kontoris iga päev.

Mida oled võitnud tänu sellele, et kasutad auto asemel jalgu ja ratast?

Kõige suurem võit on see, et saan end enne/pärast tööd paremini välja lülitada ning tunnen end vaimselt ja füüsiliselt oluliselt paremini. Kui tulen rattaga või joostes tööle, tunnen end ka energilisemana. Õhtuti ära minnes aga saan paremini töömõtetest välja minna, eriti kui on stressirohke aeg.

Paljud inimesed põhjendavad enda väikest kehalist aktiivsust (ja auto liigkasutamist) ajapuuduse ja väsimusega. Kuidas sina leiad aega ja jõudu liikumiseks?

Ma liigun jalgrattaga või joostes ka selleks, et aega paremini planeerida. Tallinnas on autoga liikumine märgatavalt keerulisemaks läinud. Kui liigun oma tavamarsruudil kastirattaga, rattaga või joostes, siis tean minuti täpsusega, millal kohale jõuan. Kahjuks autoga see nii ei ole.

Mida soovitad neile, kes täna veel regulaarselt ei liigu?

Enda käitumise muutmine on alguses ebamugav protsess, mis tasub end alles pikemaajaliselt ära. Autoliikumisest rattale üleminek võib alguses olla sama „lihtne“ nagu suitsetajale päev ilma sigaretita. Aga kui see ühel hetkel meeldima hakkab, siis see on omakorda positiivset sõltuvust tekitav.

Mind mõjutas ratast argiseks liikumiseks kasutama see, et elasin magistri- ja osaliselt ka doktoriõpingute ajal Hollandis. Seal oli ratas tudengi jaoks umbes nagu jalanõud – ilma lihtsalt ei ole mõeldav kuhugi minna. Siiski läks paar kuud, enne kui hakkasin igapäevast rattasõitu nautima ja sain ka aru, kuidas saada hakkama pikemate distantsidega, erinevate temperatuuridega, vihmaga jne.

Jooksmisega hakkasin tõsisemalt tegelema u 15 aastat tagasi tervislikel põhjustel, olles siis üsna halvas vormis. Viimased 8 aastat olen jooksnud u ühe maratoni ja ühe poolmaratoni aastas. Selleks, et pere- ja tööelu ühildada ka jooksmisega, avastasin enda jaoks võimaluse käia tööl joostes. Alguses oli riietuse logistika tõsiselt ebamugav, aga nüüdseks on seegi automaatne. Jooksmiseks on lihtsasti kättesaadava pesemisvõimalus vajalik; argise jalgrattaliikumise väga oluline eeltingimus on aga korralik taristu, ilma selleta kaob motivatsioon üsna kiiresti.

Ole nagu Ralf-Martin!

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.