Eesti peaks mõtlema nagu Arthur C. Clarke – muutma kaitsekulud tuluallikaks ja innovatsiooni majanduse kasvumootoriks.
Ulmekirjanik Arthur C. Clarke’i novell „Superiority“* („Üleolek“) räägib sõjast, milles jääb kaotajaks kõrgtehnoloogilisele arengule panustav pool, sest kulutab kogu energia ja ressursid sellele, et mõelda välja üha täiuslikumaid relvi. Võidab vastaspool, mis tegutseb pragmaatiliselt ja püsib järkjärguliste täiendustega odavate lahenduste juures. Clarke’i mõte on lihtne: tehnoloogiline üleolek ei tähenda midagi, kui selle nimel läheb kaduma ajataju, fookus ja praktiline mõtlemine.
Eesti kaitse- ja julgeolekutööstuses kõlab see hoiatav lugu tuttavalt. Meil on tugev teadusbaas, nutikaid ettevõtteid ja insenerteadmisi, aga sektor elab jätkuvalt pigem projektipõhist elu – ühe toetuse või hanke kaupa. Arendatakse, esitletakse, ja kui rahastus lõpeb, vajub innovatsioon masstootmisse jõudmata tagasi riiulile paremaid aegu ootama.
Meie mõtteviis on endiselt kulupõhine: räägime kaitsekulutustest, mitte kaitsetuludest. Kuid maailmas, kus tehnoloogia liigitub strateegiliseks varaks, peaksime küsima vastupidist – kuidas panna kaitse ja julgeolek kuluefektiivselt raha teenima?
Kujutagem ette, et Eesti ei rahasta mitte ainult kaitsetehnoloogiaid, vaid ehitab neist lähtuvalt ekspordivõimelisi tooteid ja teenuseid. Drooni- ja sideinnovatsioon, krüptograafia, küberturve, kaitseotstarbeline põlevkivi väärindamine, sensorvõrgud – kõik need on selge rahvusvahelise nõudlusega valdkonnad. NATO liitlased ja väikeriigid otsivad juba praegu usaldusväärseid, väikese riigi mõõtkavas töötavaid regionaalseid lahendusi. Eesti võiks olla pakkuja, kelle lahendustes on olemas uudsuse ning töökindluse vaheline tasakaal.