Kuidas teed tavaliselt oma ostuotsused: mida osta, kust osta, kas uuena või kasutatuna ja kas tegelikult on üldse vaja osta?

Mulle meeldib esmalt mõelda, kas ilma ostmata jään millestki päriselt ka ilma või on tegu ostu ja omamise vaimustusega, mis aeg-ajalt meid kõiki kimbutab. Väga sageli ei jää tegelikult millestki ilma, vähesed ostud suudavad kokkuvõttes pakkuda rohkem rõõmu kui muret.

Usun, et kõigil meil on keldri, pööningu või koduse kapi riiulitel träni, mis on heal juhul mõned korrad kasutust saanud. Nende hulgas pole sageli ühtegi Asja, mis enda valmistamiseks kulunu kompenseerimiseks piisavalt midagi luua on suutnud – olgu või emotsiooni. Kõige paremini tuleb see „hindamatu varandus“ välja siis, kui on käsil remont või kolimine. Olles ise just sellise etapi läbi teinud, pean tõdema, et olen minagi aja jooksul orava kombel varandust urgu kogunud. Muide, need harva kasutatavad esemed on pealegi nii põhjalikult ära pandud, et isegi vajadusel pole võimalik neid leida ja nii oleme sunnitud näiteks garaažikoristuse ajal tõdema, et kolm pallipumpa kahe mängukera vormishoidmiseks on selgelt liiast.

Nii et kui olen ostu kaalumisel jõudnud selleni, et tegelikult see Asi end peatselt „hindamatu varanduse“ staatuses avastab, jätan ta üldjuhul ostmata. Paljud on ju ka asendatavad või renditavad.

Hobi korras armastan enda klaviatuurist kangeid näppe ning abstraktsusest küllastunud mõtteid tasakaalustada puutööga ja nii on minu jaoks suurim väljakutse erinevate tööriistade ostmisest loobumine. Nii mõnigi masin või seade tundub äärmiselt vajalik! Siis on esmalt abiks katsetada renditavat ja tihti jõuan tõdemuseni, et suurem on tüli aparaadi igakordse seadistamise, uuesti käsitlema õppimise või hooldusega, kui esmalt tunduv kasu.

Kui midagi ikkagi ostma hakkan, teen põhjaliku taustauuringu nii hinna, kvaliteedi, kogemuste kui kasutusmugavuse kohta, ja eelistan paremat asja odavamale. Uut kasutatule pigem siis, kui garantiivajadust tõenäoliseks pean või kui ostu eluiga intensiivse kasutuse tõttu muidu liiga lühikeseks võiks jääda. Kasutatud tööriistade ja tegelikult kõigi vidinate soetamine on äärmiselt lihtne ning sageli toob motiveeritud müüja selle sulle kätte ka veel!

Mida oled võitnud tänu sellele, et mõtled oma ostuotsused põhjalikult läbi?

Kindlasti olen jäänud ilma suurest hulgast pettumustundest. Sageli on ju vaimustuses inimese ootused kõrgemad Asja tegelikust väärtusest. Seda eriti sellise soodsa, kuid väikese funktsionaalsusega träni osas, mis kuskil lühiklipis, mobiilses osturakenduses või tuttava põrutavas kogemusloos paistab põnev, kuid reaalsuses paneb vaid kukalt kratsima ja maandub järjekordsele riiulile või kapinurka. Vahel läheb aga õnneks ja leidub keegi teine, kes sama rumala mõtte on pähe võtnud – siis saab talle selle edasi kinkida või vähemalt võimalikult pikaks ajaks laenata.

Valdav osa minu tööriistapargist ning osa igapäevasest elektroonikastki on soetatud teisele ringile kasutamiseks. Nii saan juba kontrollitud, vajadusel garantii käigus remonditud ning ennast tõestanud professionaalse seadme ehk oluliselt rohkem väärtust sama hinna eest, mida madalama kvaliteedi ning väiksema funktsionaalsusega toode poeletilt pakuks. Näiteks sülearvuti koduseks kasutuseks – kasutatud äriklassi seade vs plastraamile asetatud soodne rüperaal mõne elektroonikapoe alumiselt letilt? Piltlikult öeldes pean ühel juhul mõtlema vaid uue aku soetamisele järgneva paari aasta jooksul, kuid teisega hoiaksin hinge kinni iga kord, kui selle harjumuspäraselt ühe käega diivaniservalt haaran või seljakotti trenniriiete vahele pressin.

Paljud inimesed tunnevad ostlemisest ja uutest asjadest lihtsalt rõõmu. Kuidas see sind ei köida?

Ma ei tea. Mind tegelikult Asjad isegi pigem häirivad. Neid on tarvis kuskil hoida, nendega tegeleda ja nende olemasolu justkui kohustab neid kasutama isegi siis, kui huvi või tahtmist nagu polegi. Kujutage ette, et olete endale soetanud arvestatava mäesuusakomplekti, mis peale kaht kasutuskorda kuurinurgas tolmu kogub ja tõenäoliselt ka järgmise kümnendi jooksul lund ei näe, sest palju rohkem meeldib teile räätsamatkal käia või talvepuhkust hoopis soojal maal veeta. Aga iga kord, kui suusad silma jäävad, tekib tunne, et peaks ennast ikka kätte võtma ja ükskord sinna mäele minema. Mis nad muidu mul siin nii…

Mind köidab hoopis see, kui näen, et millessegi on panustatud, midagi on loodud. Näiteks kingitused. Nipsasi reisilt? Miks mitte, kui on toasuurune kaminasimss ja hobiks tolmu võtmine keerulise kujuga esemetelt. Kinkekaart? Pole paha ja sageli vägagi mõistlik valik, kuna kingisaaja ise teab alati paremini, mida tal tegelikult tarvis läheb… kui nad ainult kehtivust ei kaotaks selleks ajaks, kui ükskord meelde tulevad. Kui aga keegi kingib sulle midagi, mille ta on ise teinud ja just sinule, siis on selle tähendust raske ülehinnata. Kõige ägedam, kui kingitusse on jäetud tükike kinkijat ennast. Seetõttu üritan ka ise sama teha, kui vähegi aega ja inspiratsiooni jätkub. On selleks siis mingi kasulik vidin suvilasse, kööki või kosutav karastusjook sauna. Igal juhul on minul suurem rõõm seda kinkida ja vähegi viisakamal kingisaajal ka keerulisem pettumust väljendada.  

Anna üks hea soovitus, kuhu poole joosta, kui tuleb tahtmine osta mõni uus (ja võibolla kasutu) asi.

Mina soovitaks koju joosta. Seal avastad, et tegelikult on ruumi niigi vähe, et oled suutnud elada ilma selle Asjata siiani ning elad tõenäoliselt õnnelikult veel edasigi, kui pole vahepeal ära surnud.

Ole nagu Reijo!

Mõõda enda eluviisi kestlikkust eluviisitestiga siin.

Kuidas anda oma panus keskkonnajalajälje vähendamisse, loe Tehnikaülikooli rohejuhisest ja Riigikantselei rohekäitumise tööriistakastist.