Mari Öö Sarv | Fotod: Karl-Kristjan Nigesen, Edmond Mäll

Üle poole rektoriametiajast on möödas ja suured reformid seljataga. Jaanuaris 65-aastaseks saanud rektor vaatab tagasi ülikoolis tehtule ja elus õpitule ning räägib pisut ka tulevikuplaanidest.

Kui palju erineb tänase üliõpilase semester Teie omast seitsmekümnendatel või minu omast üheksakümnendatel?

Kõige olulisem muutus õppimises on kindlasti aeglaselt, aga kindlalt leviv arusaamine elukestva õppe tähendusest ja tähtsusest. Selle kõige ilmekam kinnitus on tõsiasi, et 20 ja eriti 40 aastat tagasi tegeles suurem osa üliõpilastest täisajalise õppimise (ja meelelahutusega!), mitte samal ajal ka täisajalise tööga. Nüüd on töö ja õppimine palju läbipõimunum.

Oluline on kasvanud vabadus (ja vastutus?) oma õpingute eest. Kindlasti teeb kadedaks, et tänastel noortel on võimalik õppida otseses mõttes kõigis maailma ülikoolides ja selle üleilmastumise avaldusena võimalus käia koolis äärmiselt rahvusvahelises keskkonnas.

Tulevikus terendub tehisintellekti areng. Täna kohtame seda veel harva, eelkõige keeleõppes, ent tõenäoliselt tuleb tulevastel üliõpilastel üha enam õppida ka „kunstmõistusega“ õpetajatelt, kes suudavad meiega suhelda nii, et me ei pruugigi enam aru saada, kes meid õpetab: inimene või arvuti.

Samal ajal, kui meie püüame veenda noori ülikooli astuma ja see lõpetada, on neile eeskujuks Jobsi- ja Bransoni-sugused veenvad ikoonid, kellele ülikool või üldse kool ei sobinud, ning ka tööjõunäljas ettevõtlus meelitab tudengid tööle juba pärast esimest semestrit. Milline on kõrgharidus 20 aasta pärast ja kellele seda vaja on?

Ettevõtlikkus on kaasajal edu nurgakivi. Selle mõistmise põhjal peab ülikooliharidus muutuma – paindlikumaks! Nii nagu oleme omaaegse viieaastase õppeaja jaganud kolmeks ja kaheks aastaks, muutub see tõenäoliselt veel väiksemateks ühikuteks. Välistatud pole ka nanokraadid, mis mahuvad ühte TEDi loengusse ära. Paindlikkus ja väiksemad, konkreetsetele kompetentsidele orienteeritud mikroprogrammid on tulevik ka ülikoolide jaoks. Tööle saab hakata kohe, kui „kael kannab“, tarvilised teadmised korjatakse juurde ajaga ja vastavalt vajadusele.

Tõsi, erialati on tingimused erinevad ja ju tahame edaspidigi, et meid raviv arst oleks vähemasti kuus aastat koolis käinud, mitte võtnud mõned nano­programmid; sama käib juristide, inseneride, arhi­tektide kohta – tõenäoliselt me päris esimese kursuse üliõpilaste tehtud lennukiga lennata ei taha.

Nii et ühest küljest toob tulevik paindliku modulaarsuse ja töötavad üliõpilased, teisalt säilivad terviklikud õppeprogrammid, mis annavad aastate pärast pädevuse mingil kutsealal iseseisvalt tegutsemiseks.

Maailm muutub väga kiiresti ja suuremat osa töökohti, milleks tänased 20aastased üliõpilased justkui valmistuvad, 30 aasta pärast enam pole. Sellepärast peamegi jagama inimestele haridust paindlikumalt ja lühikeste tsüklitena. Seejuures peaks ülikool käima ühiskonnast natukene ees, aga vaevalt et ta saab käia 50 aastat ees nagu vanasti, sest keegi ei tea isegi seda, kus me 10 aasta pärast oleme.

Nominaalaja jagu ees?

Jah, aga nominaalaegki läheb kogu aeg lühemaks. Juba kasvab üheaastaste magistriprogrammide arv, tõenäoliselt viie aasta pärast on meil ka kuuekuulised magistriprogrammid. Muidugi pole need mahult samad nagu kaheaastased, järelikult on klassikalise magistrikraadi saamiseks vaja võtta väikeseid magistriprogramme mitu tükki, ilmselt erinevatel eluetappidel.

Ülikool tundub nii suur ja kohmakas laev, et seda kiiresti reageerima panna tundub päris keeruline.

Muidugi! Samas on Tehnikaülikool viimastel aastatel väga kiiresti muutunud, paljude arvates liigagi kiiresti. Aga kas ei ole niimoodi, et maailm me ümber muutub veel kiiremini? Ühe uue õppekava ettevalmistamine, vastuvõtu korraldamine ja reeglite kehtestamine võtab ikka veel aega kaks aastat, aga võibolla peame olema võimelised seda tegema kuue kuuga? Kui klassikalised ülikoolid kiire kohanemisega toime ei tule, võtavad erapakkujad meil töö käest ära. Paindlikku ja kiirelt kohanevat „väikekoolitust“ pakub erasektor kogu maailmas üha rohkem, eelkõige justnimelt sellepärast, et ülikoolid pole muutustele piisavalt kiiresti reageerinud.

Kuhu TalTech kiiresti muutuvas maailmas praegu positsioneerub? Oleme ees, taga või kaasas?

Ilmaasjata ei peeta TalTechi praegu kõige uuendusmeelsemaks ülikooliks Eestis. Oleme teadlikult võtnud ette väga ambitsioonika arengukava ja mitmeski valdkonnas saanud haridus- ja teadusuuenduse eestvedajaks, olgu siis tenuuripõhise karjäärimudeli sisseviimine, tööstusdoktorantuuri rakendamine või üliõpilas- ja õppejõudkonna rahvusvahelistumine. Muidugi peame seda liidrirolli hoidma ning aitama selle kaudu kaasa Eesti ühiskonna arengule ja muutustele. Eesti majanduse kiirem kasv sõltub otseselt sellest, kui häid spetsialiste ja teadlasi valmistab ette Tallinna Tehnikaülikool.

Räägime sellest ambitsioonikast arengukavast.

See ei ole tegelikult midagi revolutsioonilist – enamik mõtteid, mis sinna kirja said, olid ülikooli arengukavades kirjas aastatel 2000 ja 2005 ja 2010... Aga nüüd on need ka ära tehtud, seejuures ainult 2,5 aastaga. Ma olen väga üllatunud, et Tehnikaülikool kui organisatsioon suutis kõik need muutused kaasa teha – kartsin, et vastuseis muutustele on palju tugevam. Samas teadsin ja tundsin toetust nende poolt, kes kinnitasid, et paljud asjad on küpsed, inimesed on neid muutusi oodanud. Muidu ma ei oleks ju siin majas, see oli teadlik otsus.

Jah, arengukava on iseloomustanud suur kiirus muutuste elluviimisel ja kohati on see tempo osale inimestele liiga kiireks osutunud. Aga sellise arengukava eesmärkideni jõudmiseks pelgalt viie aastaga oli vaja kõige valusamad ja radikaalsemad otsused ära teha võimalikult kiiresti. Aastail 2016–2017 muutusidki ülikoolis põhikirjad, õppekavad, rahastamismudel, struktuur. 2018 oli esimene aasta, kus saime tasapisi nende muutuste vilju tunda ja 2019–2020 tunneme seda veelgi enam.

Nimetage mõned viljad.

Me tõuseme edetabelites. Meie väljalangevus väheneb. Meie teadlaste ja eriti professorkonna kvalifikatsioon on üsna kiiresti kasvanud, mõõdetagu seda siis h-indeksis, avaldatud artiklites, tsiteeringutes või rahvusvahelises ulatuses. Tööandjad on tunnustanud meie uusi õppeprogramme. Kasvab ülikooli ettevõtluslepingute maht. Kokkulepped, mis on sõlmitud suuremate ettevõtetega, nagu Telia, Eesti Energia, ABB, Tallink, toovad Eesti majandusele ka reaalset tulu. Kes natuke ringi vaatab, see juba märkab muutusi. Meie tuntus, sealhulgas ja eelkõige uue lühinimega TalTech, on kasvanud Eestist kaugemalgi. Kogesin seda äsja Brüsselis kohtudes Euroopa Komisjoni ja Europarlamendi inimestega.

Aga veelkord: ülikoolid on väga suured laevad ja viis aastat on ülikooli jaoks pigem lühike kui pikk periood. Nii mõnigi muutus, mis Tartu Ülikoolis sündis 90ndatel aastatel, kannab alles täna neid vilju, mida meiegi Tehnikaülikoolis loodame tulevikus näha. Võin kahe ülikooli kogemuste kõrvutamisest kinnitada, et oleme Tehnikaülikooliga oma arengus liikunud viimastel aastatel palju kiiremini kui meie partnerid.

See kõik on väga ilus, aga palun kriitikat ka. Kas midagi saanuks paremini, kas midagi on jäänud puudu?

Oleme rektoraadis ja koostöös dekaanidega, aga ka nõukogu ja kuratooriumiga võtnud ülikooli arengukava väga tõsiselt. Kindlasti saanuks liikuda ka teisiti ja tehtud on mitmeid vigu, ent ma ei oska nimetada midagi, mis oleks põhimõtteliselt valesti või mida peaks ümber tegema. Kiire tempo tõttu on eelkõige kannatanud kommunikatsioon: nii mõnigi muutus võib ju iseenesest olla õige, aga kui see ei jõua inimesteni õigel ajal ja inimesed pole piisavalt kaasatud uute mõtete ettevalmistamisse, siis see tekitab rahulolematust. Õigustatult. Nüüd, kui tempo aeglasem, tuleb sellega sügavamalt tegeleda. Juba alustasimegi nn suurte koosolekutega.

Tenuuri käivitamise juures oleks olnud vaja selgemini läbi mõelda rahastamine läbi kogu hierarhia – inimeste ootused olid ilmselt väga erinevad, mille tulemusena pidime eelmisel aastal tegema vigade paranduse.

Oluline teema on töö tasustamine. Soovisime liikuda mujal maailmas toimiva n-ö aastapalga mudeli poole, ent vana harjumus tasustada iga ettevõetavat tööd eraldi ja lähtudes eelkõige raha olemasolust, on sügavale juurdunud. Tean, et paljud inimesed ei taju arusaadavat seost oma tööpanuse ja töötasu vahel. Selle teemaga tuleb kindlasti edasi tegeleda.

Kolmas teema on teadustegevuse planeerimine ja tugiteenused uurimistoetuste ja -projektide taotlemiseks – nende väljaarendamine on meil ajale jalgu jäänud. Võibolla oleks ka selle saanud suruda 2017. või 2018. aastasse, aga edasilükkamine oli teadlik otsus: kartsin, et kui me liiga palju korraga ette võtame, ei saa me midagi tehtud ja läheme omavahel tülli. Teadlased vajavad professionaalset abi taotluste kokkukirjutamisel ja nende eest võitlemisel. Projektide ja suurte teadusmeeskondade haldamine on professionaalne tegevus ja väga hea insener või tuumafüüsik ei pruugi olla parim administraator, ei peagi olema. See abi kindlasti tuleb!

Üldisemas plaanis napib meil kohati ikka veel ambitsiooni ja eneseusku. Kui kohtan uhkeid kinnitusi, et tegime midagi esimesena Eestis, siis muutun kurvaks. Sest samal ajal tean, et oleme paljudes valdkondades juba maailma tipus ja teistes, kus eneseusku enam, läheneme sellele pidevalt.

Kuidas saada TOP100 maailma ülikoolide hulka?

See on keeruline küsimus. Me peame endale kõigepealt selgeks tegema, mida see tegelikult tähendab ja meilt nõuab ning kas oleme nõus seda hinda maksma.

Mis see hind on?

Tippülikoolis on eestlased kindlasti vähemuses, seal on neid pigem 10% kui 80%. Selles ju maailma tippülikooli mõte seisnebki, et seal on maailma tipud, kellest enamus ilmselgelt ei saa tulla Eestist. See kehtib nii teadlaste, üliõpilaste kui ka lõpetajate kohta, kes muidugi lähevad tööle maailma tippettevõtetesse. See tähendab ka rahvusvahelist õppekeelt ja vähemalt kümme korda suuremat eelarvet.

Ma püstitaksin TalTechile jõukohaseks eesmärgiks olla võrdne Aalto, Chalmersi ja Taani Tehnikaülikooliga. See on 20 aasta perspektiivis võimalik, aga kindlasti tähendab see ka rahastamise võrreldavat taset. Raha on üks oluline indikaator, mis korreleerub väga hästi ka akadeemilise tasemega – tipud ju tahavad tipule väärilist palka ja töötingimusi.

Mida see eesmärk edetabelite keeles tähendab?

Edetabelites on need ülikoolid täna meist enam-vähem poole paremad. Aga oleme neile kiiresti lähenemas – kolme aasta eest olime ühes, nüüd juba viies valdkonnas maailma 2% parimate hulgas.

Tõsi aga on, et väga paljud edetabelite indikaatorid ei pruugi olla Tehnikaülikooli ega ka Eesti laiemates rahvuslikes huvides. Näiteks Eesti Mereakadeemia ja IT Kolledži liitumine Tehnikaülikooliga tegi ilmselt ülikooli Eesti jaoks paremaks, kuid viis meid pingeridades tublisti allapoole. Vaatame kasvõi indikaatoreid, mida rehkendatakse publikatsioonide suhtarvuna töötajate kohta või doktorikraadiga õppejõudude osakaalu; samamoodi langeb meie koht edetabelites, kui võtame õppejõu ettevõtlusest, sest üldjuhul ei ole tal teaduskraadi. Kuid Eesti ühiskonnale on see kõik kasuks tulnud.

Teine küsimus: kas me peaksime õpetama nii suurel arvul välistudengeid? Võibolla õpetaks vähem, aga paremini omi, Eesti üliõpilasi? Karm tõde on see, et kui me tahame ilmtingimata pingereas tõusta, siis mida vähem eestlasi, seda parem. Need on väga vastuolulised väljakutsed, sest kus siis Eesti noored peaksid õppima, kui meie tahame paremusjärjestustes tõusta? Eestis on ainult üks tehnikaülikool ning kui noored tahavad õppida tehnikaerialasid ja Eesti maksumaksja neile seda ei võimalda, siis me ei täida oma noorte põhiseaduslikku õigust haridusele.

Me peame rääkima ka teaduse rahastamisest. Värske teadusleppe järgi peaks teadusesse tulema hulk lisaraha, aga on mul õigus, et praegu, veebruari keskel, ei tea veel keegi, milleks, kus ja kellega seda kasutama hakatakse?

Tõenäoliselt jääb selle raha tegelik jaotus järgmise valitsuse otsustada. Seni on jõutud kokkuleppele, et 1%-ni SKPst võiks teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni (mitte üksnes akadeemilise teaduse!) rahastamine jõuda 2022. aastaks. Igal aastal peaks olemasolevale lisanduma 48 miljonit eurot ning aastal 2022 oleks riigieelarves teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni jaoks juba 320 miljonit eurot. Praegu on see 130–180 miljonit eurot, olenevalt sellest, mida pidada teadus- ja arendustegevuseks ja innovatsiooniks – seegi pole lõplikult selge.

Milline on Teie nägemus selle 1% heast kasutamisest nii, et riigil, teadusel ja ühiskonnal oleks sellest kõige rohkem kasu?

Kõige olulisem on tagada ülikoolide hea teaduslik tase, sest meie üliõpilased peavad saama hea teaduspõhise hariduse.

Aga kindlasti peaks silmas pidama ka seda, et akadeemilise teaduse ja majanduse rajad Eestis praegu peaaegu ei ristu. Me peame leidma suurema kattuvuse nende teadusvaldkondade vahel, mida Eesti ettevõtlus vajab, samuti nende teadusssuundade vahel, mida ülikoolides edendatakse. Ilma selleta ei ole ka parimatest ülikoolilõpetajatest kasu neis majandusvaldkondades, kus meil on reaalne ettevõtlus. See erineb ettekujutusest, mida mõned ettevõtjad on väljendanud, et ülikoolid peaks tegema seda, mida on ettevõtetele vaja; teadlased nimetavad seda „taome teadlased atradeks“-mõtteviisiks. Kattuma peavad mitte konkreetsed probleemid või uurimisteemad, vaid kompetentse koondavad valdkonnad.

Saite jaanuaris 65aastaseks. Elutarkust on nüüd kogunenud parasjagu. Väärtuslikumad õppetunnid elust?

Kui lapsepõlv välja arvata, jaguneb mu elu kolme enam-vähem ühesuurusesse klotsi: füüsik, ülikoolijuht ning poliitik. Need kõik on väga erinevad ametid, aga mul on väga hea meel, et ma olen saanud elu väga eriilmelistelt positsioonidelt vaadata. Leian ennast tihti olukorrast, kus saan väga hästi aru, miks poliitikud räägivad nii nagu nemad räägivad, teadlased nii nagu nemad ja rektorid ajavad oma juttu. Kõik nad ajavad suures plaanis ühte asja, aga nende lähenemine on väga erinev. Kui ei ole ise kogenud, siis ei saa sellest aru ja mõtled, et teised on kui mitte sinu vaenlased, siis vähemasti eksivad põhimõtteliselt. Kindlasti on poliitikul kiusatus pidada ennast ja oma suuri otsuseid kõige tähtsamaks ja maailma edasiviivaks jõuks; teadlastel on kindel veendumus, et nende teadustöö ja avastused toovad õnne õuele ja rikkuse majja, ja asutuste juhid – rektorid sealhulgas – usuvad, et nende korraldatud muutused võimaldavad kõike seda saavutada. Kui erapooletult vaadata, siis on neid kõiki vaja ja tulemus sünnib koostöös!

Kui läksin 1976. aastal Teaduste Akadeemia Füüsika Instituuti oma esimesele töökohale, siis ütles toonane direktor ja akadeemia president Karl Rebane mulle kaks õpetussõna. Üks nendest oli selline, et ei ole olemas Eesti või nõukogude füüsikat – on olemas hea ja halb füüsika ja meie siin teeme head füüsikat. Tegelikult tähendab see sedasama mõtet, mida tänapäeval väljendatakse ekstsellentsuse või kvaliteedipüüdlusena: me ei tohiks mõelda, et me teeme midagi esimesena Eestis või kõige paremini Tallinnas või isegi esimest korda Euroopa Liidus – teaduses on ainult üks tase ja see on tipptase. Muidugi me teeme palju asju esmakordselt Eestis, aga me ei tohiks sellega rahul ega uhked olla – peame püüdlema selle poole, et teeme midagi täiesti esmakordselt. Ja meil on palju asju, mida me tõepoolest teeme maailmatasemel.

Teine mõte mu esimesel tööpäeval oli: selleks, et midagi teha, on vaja kolme asja – ideid, inimesi ja raha. Tavaliselt piirdutakse aruteludega raha vähesusest, aga tegelikult on vaja rääkida ideedest ja inimestest ning kui nendega on kõik korras, siis raha leiab nad ise üles. Meiegi parimad saavutused sündisid mitte tänu sellele, et keegi andis raha, vaid sest meil on olnud head ideed ja head inimesed. Kõige värskem näide on Iseauto, mis sündis ja teostus eelkõige julgest visioonist. Muidugi on selleks ka raha vaja, aga me ei alustanud rahast, vaid heast ja ägedast ideest.

Mida Te kahetsete?

Meie lühinime TalTech teema, mida rektor Keevallik koos emeriitprofessoritega tõstatanud on, paneb tõsiselt mõtlema. Eelkõige sellele, et isegi parim idee ei ole iseenesestmõistetav. Ja sellele, kui sügavalt me kardame, et üleilmastumine ohustab meie Eesti sisu. Püüdsime uut lühinime esmalt katsetada, enne kui ametlikult otsustada, ent saime etteheited kiirustamises. Panime rõhu noorematele, neile, kes selle nime tegelikult kümne-kahekümne aastaga ellu peavad viima, ja saime etteheite väärikate eiramises. Lootsime, et dekaanide kaasamine viib sõnumi sügavamale, ilmselt aga panustasime sellele liialt. Tulemusena usub suur hulk inimesi, sh kaks eelmist rektorit, et Tallinna Tehnikaülikooli nimi on kadunud või vähemasti ohus. Muidugi kahetsen seda! Nüüd liigume aeglasemalt ja eks aeg näitab, kuhu TalTech välja jõuab.

Mida oleks saanud paremini teha – eks paljude inimestega oleks pidanud palju rohkem rääkima… (kõneleb ühe aeglasemalt:) Tean enda näitel – mida vanemad inimesed, seda kauem ja aeglasemalt peab asju seletama... (Hüüab kiiresti:) Aga me tahtsime juubeliks ära teha! (naerab)

Mis Teid närvi ajab?

Ma olen kärsitu, ei läbe oodata. Rumalus ajab mind ka närvi. Rumalus pluss laiskus on eriti hull! Ma ei suuda seda eriti, aga vahel peaks ka vait olema! Diplomaatia ei ole tõesti mu kõige tugevam külg. See on põhjus, miks palju inimesi ütleb, et nad kardavad Aaviksood: ju ma muutun ründavalt nõudlikuks või nõudlikult ründavaks, kui muutun kärsituks või kohtun lähenemisega, mis pole lõpuni läbi mõeldud. Siis ma võin inimese ära kortsutada… Olen end lohutanud sellega, et üldiselt annan alla, kui tullakse heade argumentidega – kui keegi ei lase end ära ehmatada, vaid jääb oma seisukohtade juurde, usub, mida räägib, ja vastutab selle eest. Siis andku minna!

Kärsitus on kindlasti põhjus, miks ma kartsin, et lähen hulluks, kui riigikokku jään. Ma saan aru, et seda tööd on vaja teha ning keegi peab neid seadusi arutama ja kompromisse otsima, aga minu jaoks on see tempo umbes sada korda liiga aeglane. Tehnikaülikoolis oleme tõestanud, et tulemusteni saab ka kiiremini ja mulle tegelikult väga meeldib siin!

Kas näeme Teid siin ka teisel ametiajal?

Ei tea. Tegelikult ma ju elan Tartus ning reisi­mine ja muu tempo on siiski üsna nõudlik. Inimesed ei lähe aastatega nooremaks ja Eesti riik maksab mulle juba pensioni – seaduse järgi olen ma suurema osa oma tööst ära teinud. Aga siin on olnud väga ägedad kolm ja pool aastat. Ja ma tahan kindlasti rõõmustada nende tulemuste üle, milleni jõudmiseks oleme palju pingutanud.

Poolteist aastat TalTechi rektorina on alles ees. Mida plaanite veel ära teha?

Suured muutused on toimunud: rööpad on ümber seatud ja rong sõidab, nüüd on vaja rahulikult rütm sisse saada ja sõitu jätkata. Sõidu ajal tahan kasvatada ülikooli mõju Eesti ühiskonnas ja ettevõtluses. Kui siiamaani olen olnud neli päeva Tehnikaülikoolis ja üks päev majast väljas, siis nüüd võiks panustada rohkem sidemetele ettevõtlusega, riigiasutustega, rahvusvaheliste organisatsioonidega. TalTechi koht ja roll Eesti ühiskonnas vajab olulist tugevdamist.

Loodan väga, et meil õnnestub koos EuroTechi ülikoolidega Euroopa Ülikooli konsortsiumile rahastamine saada. EuroTech – see on Müncheni Tehnikaülikool, Eindhoveni Tehnikaülikool, École Polytechnique, Lausanne’i ja Taani Tehnikaülikool – kõik need on Euroopa parimad. Nüüd ka TalTech! Kui Tallinna Tehnikaülikool sai neilt pakkumise moodustada konsortsium, siis järelikult oleme midagi väärt! ■