Minu isa Ülo lõpetas tehnikaülikooli, õieti küll TPI, elektriinsenerina. Minuni jõudis sellest varajane teadmine, et insenerid lahendavad kõiki probleeme, ehitades selleks tarku masinaid ja mõeldes välja igasugu konstruktsioone. „Mõtleme, kuidas seda probleemi lahendada,“ oli tema suhtumine enamikku elust kerkinud küsimustesse. Arvan, et see hoiak ei ole minus kaduma läinud ka hilisema füüsikuhariduse tõttu, mis huvitub pigem arusaamisest, miks asjad on nii nagu nad on, kui „asjade ärategemisest“. Muidugi, asjade olemusest arusaamine lihtsustab probleemide lahendamist, ometi on hoiakute erinevuses midagi tähenduslikku – see mõistmine sobib hästi ka järgneva tagasivaate sissejuhatuseks.
Akadeemik Jaak Aaviksoo, Tallinna Tehnikaülikooli rektor 2015-2020
Taasiseseisvunud Eesti kõrgharidusmaastik oli mööduva kümnendi alguseks rahunenud – avalikud ülikoolid olid (taas)leidnud oma akadeemilise rolli ja koha, seejuures oli tehnikaülikool kujunenud „vaieldamatuks number kaheks“. Selle taustal oli selgelt tajutav avalik ootus ülikoolide paremaks suhestumiseks ühiskonna vajadustega ja sellega seonduvateks reformideks ülikoolide elukorralduses. Tehnikaülikooli puudutavalt seisnes see eelkõige 90ndate tormilistelt muutustelt päranduseks saadud organisatsiooni kaasajastamises, mida arengukavades polnud õnnestunud sõnastamisest kaugemale viia. Ülikooli toonase nõukogu, kuratooriumi ja vilistlaskonna ühiste jõupingutuste viljana jõuti Tallinna Tehnikaülikooli seaduse vastuvõtmiseni, mis muuhulgas sätestas kuratooriumi ülikooli kõrgeima organina, usaldades talle ka rektori valimise. See tänaseks pea üleilmseks standardiks kujunenud juhtimismudel on kantud arusaamisest, et vajalike muutuste sõltumatuks kavandamiseks ja elluviimiseks sobib välise organi mandaadiga tippjuht paremini kui akadeemilise kogukonna valitud esindaja.
2015. aasta rektorivalimised olid algusest peale pingelised, mida tingisid nii uued reeglid kui ka erinevad, kohati täiesti vastuolulised ootused uue rektori, samuti ülikooli arengu suhtes. Mulle kui „tartlasele“ ülikooli ja tema vilistlaste tehtud ettepanek kandideerida tundus esmalt pigem uitmõte kui reaalne ettepanek. Samas jagasin täiel määral ettepaneku teinud inimeste arusaamu probleemi olemusest – tehnikaülikool võiks ja isegi peaks olema oluliselt dünaamilisem kui ta on ja palju saab selleks eelkõige ülikooli sees ära teha. See oli väga usalduslik, aga ka väga väärikas väljakutse.
Alustasin rektorina 1. septembril 2015. aastal. Esmaseks ülesandeks oli ülikooli arengukava koostamine, mis sai kavandatud võimalikult konkreetse ja lühikese dokumendina, kujunemaks ülikooli arengut tegelikult suunavaks avalikuks tekstiks. Olin heas mõttes üllatunud, kui sisuliseks ja isegi sujuvaks kujunes selle dokumendi arutelu ja koostamine ülikooli sees. Seda vaatamata minu tagasihoidlikule ettevalmistusele ülikooli inimeste ja siseelu küsimustes ning mõistetavale skepsisele ülikooli liikmeskonna poolt. Nõukogu esitas kaheleheküljelise arengukava kuratooriumile, kes kinnitas selle järgmise aasta veebruaris.
Kava oli äärmiselt ambitsioonikas. See oli struktuuri- ja juhtimisreform, õppekorralduse reform, sh üleminek programmipõhisele õppekorraldusele, karjäärisüsteemi reform, finantsarvestuse ning eelarvepoliitika reform ja haldussüsteemi kaasajastamine, sh digitaliseerimine. Mitmed kavandatud reformid olid Eestis esmakordsed, eeldades kohati ka seadusandlikke muudatusi, millest mõned on tänaseks ka aset leidnud. Teadlikult ei sisaldanud arengukava tähtaegu, sest polnud selge, milliseid muutusi ja millises tempos on ülikool sisuliselt valmis ja võimeline kaasa tegema. Olin valmis suuremateks tagasilöökideks ja pingeteks, eriti struktuuri puudutavalt, kuid olulises osas suutsime peamised sammud astuda kahe aastaga – aasta jagu kiiremini, kui alguses võimalik tundus. Nagu ikka, lihtsamini on kulgenud formaalsemad muutused ning kõige keerulisem on muutustega mõttelaadis ja isiklikke huve puudutavalt.
Ajaloolise pärandina koosneb ülikool n-ö vanast TPI-st ja endistest Teaduste Akadeemia instituutidest, kes kannavad väga erinevat akadeemilist kultuuri, mille tulemusena on jätkuvalt pingeid tekitavalt suured erinevused n-ö õpetavate ja teadust tegevate üksuste, sh instituutide vahel. Nende kultuuride lähendamise ülesanne on tänaseni poolel teel ja sellest tulenevalt pole ka lõplikku üksmeelt muuhulgas karjäärikorralduse detailides, samuti uurimisrühmade mõistes. Ju väärinuks see küsimus suuremat hoolt ja tähelepanu.
Ümberkorraldused akadeemilistes asutustes on loomuldasa vaevalised ja aeganõudvad – värskelt ametisse asunud uus tenuuriprofessor jõuab teadusrühma moodustamiseni 2–3 aastaga ja sealt esimeste doktorikaitsmisteni 3–5 aastaga ehk et ülikooli muudatuste ajaskaala on 5–10 aastat. Muudatuste administratiivsel kiirendamisel on tõsine oht tagasilöökideks akadeemilises väljundis, nii teaduspublikatsioonides kui ka üliõpilaste lõpetamisefektiivsuses. Selle loogika taustal on mul hea meel, et Tehnikaülikoolil õnnestus reformidele vaatamata möödunud aastatel oma akadeemilist väljundit pidevalt kasvatada ning tugevneda nii Eesti teaduse baasfinantseerimise kui ka tegevustoetuste, aga eelkõige rahvusvaheliste ettevõtmiste mõõtkavas. Usun, et lisaks sellele lühiajalisele kasvule on loodud ka hea vundament tulevikuks. Selle usaldusväärseks mõõduks on professorkonna ligi kaks korda kasvanud h-indeks, ent veelgi olulisemana kogu liikmeskonna tajutav ambitsioonikuse kasv. Seda kannustab arengukava ühe aluspõhimõttena sõnastatud printsiip pidevalt tõsta akadeemilisi nõudeid ning arusaamine, et eelnevaga seotud hirmud tudengite ja õppejõudude kadumise ees olid alusetud.
Eelnev on saanud võimalikuks eelkõige tänu ülikooli liikmeskonnale – tema soovile ja valmisolekule muutusteks ning kasvavale eneseusule. Just eneseusu kasvatamine on oluline ka eelseisvatel aastatel – Tehnikaülikooli akadeemiline võimekus ja tähendus nii Eesti kui laiemas rahvusvahelises kontekstis on suuremad, kui me igapäevaselt endale tunnistame. Eneseusu kasvatamise vundamendiks on ülikooli eneseteadvus – olla just niisugune ülikool nagu ollakse ja püüd anda sellisena parim oma partneritele ja akadeemilisele kogukonnale. Selmet seada oma samme kellegi jalajälgedesse või tulenevalt formaalsete indikaatorite või pingeridade nõuetest, sest kellelegi ei ole vaja teist Tartu Ülikooli ega isegi kodukootud MIT-d. Küll aga tõuseb kõigile kasu parimast võimalikust Tallinna Tehnikaülikoolist, kes on sõnastanud oma visiooni: innovaatiline Eesti jätkusuutlikus maailmas. Mul on hea meel, et ülikooli enesekindlus on kasvanud ning me oleme paljude probleemide lahendamisel haaranud liidrirolli.
Eelnevast võrsub ka meie peamine väljakutse – kuidas ühitada ülikooli akadeemilised eesmärgid ja ideaalid meie partnerite ja kogu ühiskonna ootustega. Millisel moel saaks ülikooli teadus- ja arendustegevus praktiliselt panustada Eesti sotsiaalmajanduslike probleemide lahendamisse? Kuidas arendada õppeprogramme nii, et meie vilistlased oleksid valmis ja võimelised vedama innovatsiooni ja kasvatama tootlikkust?
Möödunud viisaastakut jäävad tähistama mitmed tähtsündmused, neist olulisimana meie alma mater’i 100. aastapäev. Juubeliürituste meeleolu kajastas hästi nii meie väärikat ajalugu, uuendusmeelsusest kantud olevikku kui ka julget tulevikuvisiooni. Uude sajandisse läheb ülikool uue kaubamärgi TalTech all, mis iseloomustab meie muutunud hoiakuid, seda ülikooli vibe’i, mis meid tulevikku kannab. TalTech haakub nii tudengite nooruslikkuse ja avatusega kui ka meie tipptehnikaülikoolidest partnerite ühendusega EuroTech, kellega koos oleme ehitamas täiesti uutel alustel toimivat Euroopa ülikoolide konsortsiumi EuroTeQ – see on enam kui 100 000 üliõpilast ühendav Euroopa tipptehnikaülikool. TalTechi võimekusest annab tunnistust ka Eesti suurima eurograndi saamine targa linna tippkeskusele ning ettevõtlikkuse ja insenerimõtte ambitsioonikusele tuginevalt vaid aasta ja poole miljoni euro toel loodud rahvusvahelist tähelepanu äratanud iseauto.
Selle tulemuseni on viinud pingutus. Pingutus väärib igakülgset tunnustust, ent iga pingutuse loomulikuks saatjaks on ka soov aeg maha võtta ja „taastada töörahu“, sellegagi tuleb arvestada. Ometi usun, et tulemused innustavad ning ülikooli viivad edasi inimesed, kes pikalt puhkama ei jää ja usuvad TalTechi tulevikku.
Minu tagasivaatesse kuulub lahutamatult ka tänu oma lähimatele kolleegidele, ilma kelleta jäänuks kõik vaid unistuseks: õppeprorektor Hendrik Vollile, teadusprorektor Renno Veinthalile, prorektor Mati Lukasele, samuti finantsdirektor Tauno Tuisule ja administratsioonidirektor Joosep Kaasikule. Tänan ka varasemaid kolleege õppeprorektor Jakob Kübarseppa, prorektor Tea Varrakut, lahkunud haldusdirektorit Margus Leivot, finantsdirektor Katrin Toompuud, administratsioonidirektor Mare Pihelit ja turundusdirektor Heiki Lembat. Minu eriline tänu rektoraadi kooshoidmise ning asjaliku abi ja toetuse eest kuulub Petriina Rummile.
Tehnikaülikool on väga hea ülikool. Soovin talle eelseisvatesse aastatesse jätkuvat ambitsioonikust ja eneseusku ning palju rõõmu saavutatust.
Jaak Aaviksoo
11.08.2020
