Andsin ametivande Tallinna Tehnikaülikooli rektorina. Soovin tänada minu lugupeetud kaaskandidaati akadeemik Tarmo Soomeret. Aitäh värvikate arutelude ja ellu viimist väärt mõtete eest! 

*

Tänan Tallinna Tehnikaülikooli nõukogu, kes mulle rektoriameti taas usaldas ja neid, kes mind rektorikandidaadiks taas soovitasid ja esitasid.

*

Väikeriigi tehnikaülikool ei saa endale lubada olla tavaline. Me peame olema targemad, kiiremad ja julgemad, konkureerima eelkõige nutikusega. Meil on samaaegselt mitmeid erinevad, samas vältimatuid rolle: 

- arendada tipptasemel teadustööd, seda ka nišivaldkondades;

- koolitada asjatundjaid, kes jäävad ka kodusesse Eestisse ja ehitavad üles kohalikku teadmusmajandust;

- katsetada julgemalt – väiksem riik tähendab sageli kiiremat asjaajamist ja paindlikumat eksperimenteerimisvõimet. Pealegi on Eestil, sealhulgas Tallinna Tehnikaülikoolil, siin jutustada mitmeid edulugusid. 

Väikese riigi tehnikaülikooli roll AI-ajastul isegi suurem. AI ei ole pelgalt tehnoloogia — see on kultuuri, eetika ja majandusmudelite muutja. 

On aga tõenäone, et kõik AI lahendused ei pruugi meile universaalseina sobida ja ülikoolil tuleb olla valmis neid kohandama. Teiseks. Ülikoolid peaksid olema valitsuste strateegilised partnerid tehnoloogia ja innovatsioonipoliitika kujundamisel. Me oleme selleks valmis! 

Ja kolmandaks, kuid mitte vähimaks: kus mujal kui ülikoolis saab arendada AI-tehnoloogiaid ja kujundada selle rakendamise eetilisi põhimõtteid? Seda koos nende uute põlvkondadega, kes on sündinud maailma, kus AI on juba olemas.

Meie ülikooli kandev telg on inseneeria ja ühes sellega tõdemus, et tehniline suutlikkus on osa riigi iseseisvusest, edukusest ja jätkusuutlikkusest. See kehtib nii energeetikas, transpordis, IT-s, taristute arenduses ja kindlasti ka julgeolekus.

Kui meil on oma insenerid, suudame lahendada mistahes probleemid omaenda huvide kohaselt. Oleme oma riigi omanikud ja peremehed.

Kui meil ei ole tehnilist võimekust, muutume sõltuvaks ja haavatavaks — seda ka poliitiliselt ja kultuuriliselt. Inseneeria on seega rahvusliku julgeoleku ja kultuurilise kestlikkuse alus.

Meie kui Eesti ainsa tehnikaülikooli missioon oli, on ja jääb olla juhtiv tehnika- ja majandushariduse andja, tehnikateaduse ning nutikate tehnoloogiate eestvedaja, Eesti arengu mootor. 

Üks suurimaid eesmärke on jõuda 5-10 aastaga Põhjamaade tehnikaülikoolide tasemele. Teen kõik selleks, et see saavutada. Esmasteks abinõudeks siin on kõrgetasemeline õpe kõikidel astmetel, fokusseeritud teadus, aga ka inter- ja multidistsiplinaarne koostöö. 

Ainult nii tugevneb meie positsioon Eesti majanduse olulise mootorina, paraneb rahvusvaheline konkurentsivõime ning kerkib koht ülemaailmsetes ülikoolide edetabelites. Õnneks on Tallinna Tehnikaülikoolil selleks eeldused ja kogemus, nüüd on vaja lisada vaid kiirust ja tõhusust. 

Tänapäeval kehtib uus mõõdupuu: loeb mitte riigi pindala või rahvaarv, vaid see, kus osatakse teadmisi ja tehnoloogiat õigesti rakendada. Õnneks tehakse seda Tallinna Tehnikaülikoolis  kriitiliselt, loovalt ja eetiliselt. Meil on töötajad, kes mõistavad tehnoloogiat ja ka selle  sotsiaalseid mõjusid; meil on noored, kes ei karda küsida “miks” ja “mis siis, kui…”.

Austatud kuulajad!

Mul on rõõm, au ja vastutus juhtida Tallinna Tehnikaülikooli järgmised neli aastat. Jah, olen 60-aastane, aga see ei tähenda väsimust või tüdimust, vaid seda, et ma olen elus näinud paljusid algatusi ja muutusi, kogunud kogemust. Usun, et suudan ennetada riske, näha mustreid. 

Mul on tava lahendada olukordi rahulikult ja väärikalt, pidada eesmärke olulisemaks kui isiklikku tunnustatust. Väärtused pole mulle teoreetiline kontseptsioon, vaid isiklik kompass. 

Aastatega on kasvanud mu võrgustikud, olgu need poliitikas, äris, teaduses või kogukonnas.

Ka ei pea 60-aastane juht enam tõestama, et ta on tark, kiire või ambitsioonikas – ta saab keskenduda meeskonna loomisele ja hoidmisele.

Astusin esimest korda Tallinna Tehnikaülikooli rektori ametisse peaaegu täpselt viie aasta eest. Toona Rektorite nõukogu esindanud Mait Klassen Maaülikoolist soovitas, et seadku ma ritta väärtused ja asetagu kõige tippu oma inimesed. Seda olengi püüdnud kõik need viis aastat südamest teha.  

Kõne lõpus kinkis rektor Klaassen mulle sümboolsed tööriistad: kollase kiiveri juhtudeks, kui mul peaks olema juba hommikul vaja kiiver peas tööle minna, põlvekaitsed päevadeks, kus ma komistan ja kukun või riigiasutustes midagi taotlemas käin, aga ka roosat värvi karbis tööriistakomplekti juhtudeks, kui on tarvis remonti teha. 

Suur tänu, Mait, nende kingituste eest veel tänagi. Kiivrit ja põlvekaitseid pole mul ei majas ega ka ministeeriumites vaja läinud. Tööriistakomplekt tuletab mulle aga alatasa meelde muutuste vajadust.

Üks teistsugune tööriist on ülikoolis aga üha enam ausse tõusmas. See on õppimise ja õpetamise hea tava, mille sisu meie oma inimeste sõnadega mõjusas ja atraktiivses vormis ülikoolis nähtavaks saab ja loodetavasti rohkeid järgijaid leiab.

See tava on meie ühine väärtuspõhine kokkulepe, mis rõhutab, et nii õppija kui ka õpetaja arenevad koos – ja mõlemad ka vastutavad, seda nii iseenda, meie ülikooli maine kui ka riigi arengu ees.

Õpetaja, ülikooli mõttes õppejõud, teadlane, on toetava keskkonna looja, võimaluste näitaja ja väärtuste kujundaja. Õppija omakorda on teadlik tegutseja – iseenda arengu arhitekt, keda kannavad kriitiline ja loov mõte ning ettevõtlik vaim.

Selles vaates tähendab meie akadeemiline kultuur eelkõige dialoogi, vastastikust austust, selgeid ootusi, pidevat tagasisidet ning innukat vaimset tööd, mis ulatub läbi auditooriumite ja laborite päriseluni. 

Meie haridus ei ole ainult kindel kogus teadmisi – see on suutlikkus mõista, hinnata tõsiasju ja tegutseda vastutustundlikult, olla aktiivselt valmis tegutsema. Uusi lahendusi pakkuma. Eesti ühiskond ootab ju, et ülikool oleks: 

- tarkuse allikas, mis aitab orienteeruda muutuvas maailmas;

- uudishimulike inimeste kasvulava, kes mitte ainult ei tea, oska ja arene, vaid ka hoolivad ning soovivad kuulata teisi

- väärtuste kandja, kes julgeb seista tõe, avatuse ja teaduspõhisuse eest;

- partner kõigile, kellel on tahet õppida, kasvada ja muuta ühiskonda paremaks.

Lugupeetud külalised, hea ülikooli pere!

Teise rektoriaja alustuseks on mul väga hea meel tõdeda, et tänavune sisseastumine oli Tallinna Tehnikaülikoolis erakordselt edukas. Me saavutasime midagi märgilist – huvi kõikide valdkondade vastu on olnud muljetavaldav.

Olen sügavalt tänulik kõigile, kes oma panuse andsid, sealhulgas vilistlastele, kes hea eeskujuga motiveerisid uusi huvilisi liituma.

Edukas vastuvõtuaasta on tunnustus ülikooli sisulisele arengule, meie pühendumusele pakkuda kvaliteetset ja ajakohast haridust ning kinnitus, et suund, kuhu oleme liikumas, on õige. Pingutagem siis jätkuvalt koos, et pakkuda igale uuele tudengile väärt haridust, tugevat kogukonnatunnet ja inspireerivat arengukeskkonda.

Minu uue ametiajal tõuseb varasemast tähtsamaks teaduse ja ettevõtluse suhe. On ju tõsiasi, et teaduslik idee omandab ühiskondliku väärtuse siis, kui sellest sünnib kasulik rakendus.

Ootan väga, et ettevõtted saavad üha sagedamini tulla Tallinna Tehnikaülikooli ideega ja lahkuda prototüübiga. On ju loomulik, et teadlased mõtlevad koos inseneride, disainerite ja ettevõtjatega. Ülikoolis sündivad teadustulemused ei saagi ju olla lõpptooted, vaid enamasti vaid stardipunktid innovaatiliste lahenduste arengus.

Meie nõukogu liige Ants Vill on öelnud, et Eesti tehnoloogiaettevõtetel on kõik eeldused selleks, et tõusta maailmakaardile. Kuid see on võimalik vaid siis, kui teaduse ja ettevõtluse koostöö on läbimõeldud, ambitsioonikas ja selge fookusega.

Jah, me panustame aktiivselt Eesti majanduskasvu. Näen aga vajadust suurendada rakendusuuringute osakaalu ja koostööd ettevõtetega veelgi, et toetada kõrgtehnoloogilise tööstuse arengut ning kaitsetööstuse ja tehisintellekti valdkondi.

Usun, et koostöös ülikooli tuhandete vilistlastega sünnivad kümned kui mitte sajad projektid, mõtted, algatused. Tallinna Tehnikaülikooli Arengufondi Insenerihariduse sihtkapital on üks sellistest – see ei ole lihtsalt toetus, vaid selge sõnum: me hoolime ja ehitame tulevikku koos. See on igaühe võimalus,

Aga iga teekond algab esimest sammust – või siis õigetest alustõdedest. Üks suurte teadmiste kindlamaid aluseid on hea vundament matemaatikas. On rõõm, et just Tallinna Tehnikaülikoolil on siin kanda mitmeid rolle – sealhulgas e-rehkendus – meie algatatud matemaatikapäev, mis toimub tänavu 9. oktoobril. 

Oma neljandat rektoriaega alustades, tõden, et ka ülikooli juhtimine on ´paras matemaatika´. Luban siinkohal, et võtan vastu läbimõeldud otsuseid, pean nõu ülikooli nõukoguga, rektoraadiga, aga ka kõigi nendega, kellel on tarkust ja tahet seista Tallinna Tehnikaülikooli väärtuste ja tema tuleviku eest. 

Lõpetuseks tänan oma perekonda, lähedasi ja sõpru, kes mind on toetanud.

Soovin meile kõigile head koostööd!

Mente et manu!

Vivat academia!