Vesteldes mõne tuttavaga orienteerumisest, tuuakse kohe välja põhiline mure – kõik arvavad, et temast orienteerujat ei saa kuna ta eksib isegi seenemetsas ära. Ja nii peabki ala tutvustades hakkama vastama kõigepealt sellele küsimusele. Vastus on, et seenemetsa minnes ei ole tavalisel inimesel antud paikkonna kaarti kaasa võtta ja tihti pole tal ka kompassi ühes ja nii võib pilves ilmaga mets pea päris segi ajada. Samasugustes tingimustes võib ka orienteeruja seenel käies ära eksida.

Orienteerumisvõistlustel antakse aga stardis antud paikkonna täpne kaart, kuhu on leppemärkidega kantud kõik teed, kraavid, kivid, künkad, lohud, lagedad, sood, jne. ja kui on ühes ka kompass, mille abil saab õige kontrollpunktidesse mineku suuna kätte, võibki julgelt metsa minna, vastu tundmatule loodusele ja põnevale raja läbimisele. Nautima seda ala, mida mina ja paljud teised orienteerujad loevad maailma parimaks ja mille harrastamisest hiljem on väga raske loobuda.

Orienteerumist võib nimetada ka tervisespordialaks, pikaajaline kogemus on näidanud, et ta mõjub hästi nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. See köidab inimesi aastateks ja aastakümneteks. Osaleja vanus ei ole oluline. Osavõtjate hulgas on nooremaid kui 10a. ja vanemaid kui 80 a. Igale eale on temale võimetekohased rajad. Ala on huvitavam kui tavaline jooks või suusatamine või jalgrattasõit, kuna esiteks ta meelitab sind ise kodust välja ennast harrastama, teiseks lülitab sind sellega tegelemise ajaks tavaelust täielikult välja, on hea stressi maandaja. Ta tekitab stardist alates pidevalt suunatud mõtlemise, kuidas vahemaid ühest kontrollpunktist ( KP-st) järgmisse võimalikult kiirelt ja ökonoomselt läbida, kuidas leida parim liikumistee ja kuidas kõike ümberringi olevat jõuaks samal ajal jälgida.  Ja tekitab suure rahulduse kui sul see on õnnestunud ja oled enda jaoks vigadeta soorituse teinud. Samas kaob kartus metsa ja eksimiste ees.

Orienteerumine sobib kõigile, kes näevad ja on liikumisvõimelised, kes viitsivad mõelda ja ettetulevaid ülesandeid lahendada (teha teevalikuid – kuidas minna?), tahavad looduses liikuda tähelepanelikult silmi lahti hoides, ei pelga füüsilist koormust, pori ja vihma ega eksimist, mida looduses liikumine paratamatult kaasa toob, kes tahavad end välja lülitada argirutiinist ja eluprobleemidest, tahavad viibida meeldivate inimeste seltskonnas keda ühendab ühine hobi ja kellel ei ole kahju ajast enda igakülgseks arendamiseks.

Tulemuse saamiseks tuleb läbida (üldjuhul maastikul) teatud arv kontrollpunkte, mis asuvad kindlatel objektidel või nende juures ja on kohapeal ja kaardil tähistatud. Kes jaksab, see jookseb, kes ei, see sörgib või kõnnib ja samas peab ka peaga hoolega mõtlema, valima välja variandid, kustkaudu minna. Tihti saab kõndides-sörkides kiiremini kui kiire jooksuga, sest viimasel juhul tähelepanu kipub hajuma. Rajad planeeritakse nii, et rahvasportlane saaks ilma suuremate eksimisteta tunniga välja. Pensioniealised ja noored ja kõige kiiremad ka rutem.

Mis puutub eksimisse maastikul, siis eksivad kõik, ka tippsportlased. Nendel läheb ainult oma asukoha kaardilt üles leidmine palju kiiremini kui algajal. Lõpuks aga jõuavad finisisse mõlemad. Tavaliselt hea enesetundega ja täis tahtmist ennast uuesti proovile panna.

Kõige lihtsam on infot saada EOL – kodulehelt: www.orienteerumine.ee   seal on sellised alalõigud nagu: kalender ja klubid. Need pakuvad igakülgset infot kõigi orienteerumisürituste kohta. Tallinna neljapäevakute koduleht on: www.ton.ee