Miks tahate järgmised neli aastat Tehnikaülikooli juhtida?

Vestlustest mõnede nõukogu liikmetega sain aru, et nõukogu ootus on, et ülikool peaks mõneti teistmoodi edasi minema. 

Kui ülikooli nõukogu soovib muutusi, tuleb seda väga tõsiselt võtta. Ülikooli nõukogu on institutsioon, mis väljendab riigi seisukohta ülikooli arengu suhtes. Tundub, et ülikool ei ole oma potentsiaali päris tervikuna rakendanud. Need argumendid, mis mulle lauale pandi, olid nii tugevad, et vastuvaidlemine olnuks isekas ja mitteriigimehelik.

Kui mind valitakse rektoriks, ei lähe ma ülikooli murdma, pigem püüan leida ühisosa ülikoolipere ja riigi huvide vahel ning ülikooli arengut kiirendada.

Milline on ideaalne tudeng?

Ideaalne tudeng tahab saada maailma parimat haridust selleks, et muuta maailma paremaks kohaks. Selliseid tudengeid on tegelikult päris palju ja enamasti nad ei tiku esiplaanile. Selliste leidmine ja meelitamine ülikooli on üks suuremaid väljakutseid. Ülikool peaks väga arvestama just noorte ootustega.

…teadlane?

Eks ideaalse teadlase ja ideaalse üliõpilase definitsioonid on natuke sarnased. Ideaalne teadlane tahab meeleheitlikult maailmast paremini aru saada. Miks, see on omaette küsimus. Selles mõttes ei ole ideaalne teadlane tavaliselt ideaalne maailmakodanik. Ta seab enamasti esikohale teaduse huvi – teadasaamise – ja see ei pruugi olla kooskõlas sellega, mida ühiskond teadlaselt ootab.

…õppejõud?

Ideaalis võiks tal olla mitu üksteist täiendavat komponenti. Tal peavad olema väga sügavad ja mitmes suunas kaugele ulatuvad teadmised erialast, mida ta õpetab. Siin kehtib kuulus ütlus Bertrand Russellilt, et kui küündimatu inimene räägib edasi seda, mida päris tark on öelnud, siis see on põhimõtteliselt vale, sest ta räägib edasi ainult selle, millest tema aru saab. Õppejõud peaks aga suutma väga hästi selgitada seda, milline on maailma parim teadmine antud hetkel, mida see tähendab ja mida me veel ei tea. See on väga raske, eriti esimestel õppeaastatel, sest bakalaureusekursused on sageli baaskursused asjadest, mis on teada juba mitusada aastat. Kuid natukenegi õpinguid jätkates peab üliõpilane saama maigu suhu sellest, kus on eesliiniteadus. 

Loomulikult peab ideaalne õppejõud olema ka äärmiselt hea kommunikaator, saades aru, et oluline on mitte ainult see, mida ta ütleb, vaid see, kuidas inimesed – tudengid – sellest aru saavad. 

Lisaks väga empaatiline inimene. Enamasti on ju õppejõu ja tudengi puhul tegemist lausa kahe generatsiooni vahega ja õppejõud peab olema suuteline mõistma ka tudengite püüdlusi, hirme, ambitsioone, unistusi.

…ja ideaalne ülikool?

Ülikool on meie maailma poliitiliste, majanduslike, psühholoogiliste ja muude mõjude väljas, samal ajal peab pakkuma piisavat kaitset akadeemilisele maailmale, üliõpilastele ja õppejõududele, et need saaksid kasvada ja areneda natuke nagu kookonis, varjatuna selle eest, mida ühiskond, poliitika ja kõik muud ülikoolilt tahavad. 

Kui ülikool suudab sellises väga tugevas pingeväljas hästi toimida, siis on ta ideaalilähedane.

Millist Tehnikaülikooli Eesti vajab? On see ajas erinev, vajame me täna teistsugust Tehnikaülikooli kui üheksakümnendatel või kuuekümnendatel?

Ülikoolide ajalugu vaadates on ühiskonna vajadused olnud eri sajanditel ja epohhidel väga erinevad. Ka Eesti riigi väga kiiretel arengujärkudel on ühiskonnal olnud tarvis ülikoolidelt täiesti erinevat sisendit. 

Eesti taasiseseisvumise järel tuli kogu majandus algusest peale ümber ehitada. Majanduse all mõtlen kogu ühiskonnakorraldust – me ei täida enam käsitsi blankette, vaid teeme klikke sobivasse kohta, me ei käi enam pangas sularahaga, vaid korraldame oma asjad ülekannete ja kaardimaksetega jne. Nii oli vägagi mõistetav, et Eesti ühiskond ootas 30 aastat tagasi Tehnikaülikoolilt ennekõike panust majanduse ja tootmise ümberorganiseerimisse.

Tänaseks on olukord olemuslikult muutunud. 30–35 aastat tagasi me teadsime päris täpselt, kus on eesliin, kuhu joosta. Mitte ainult NATO, eurotsoon ja Euroopa Liit, vaid ka teaduse ja tehnoloogia eesliin oli kaugelt vaadates selgelt näha. Oli ka üsna hästi teada, kuidas parandada ühiskonna heaolu taset ja jõuda maailma rikkaimate riikide sekka. 

Nüüd oleme oma ühiskonna arenguga üsna eesliini lähedal. Erinevates edetabelites paikneb Eesti 20.–30. kohal maailma 200+ riigist. See on enesearmastust kõditav, aga nüüd me ei tea, kuhu joosta, et oma positsiooni säilitada. Ja sealt tuleb täiesti teine väljakutse kõikidele ülikoolidele: me peame olema palju paremini teadlikud sellest, kus on maailma absoluutne tipp, et mitte sihti kaotada ja hakata eesliini lähedalt täiesti vales suunas jooksma. Nii et riik, majandus ja ühiskond ootab Tehnikaülikoolist mitte enam head tublit abilist, vaid pigem teejuhti.

Mis on 2025. aastal TalTechi suurim tugevus või võimalus?

Tema üliõpilased ja õppejõud. Meie baas, nii materiaalne kui ka inimeste kompetents on äärmiselt hea.

Alati võib nuriseda, et meil ei ole esindatud kõikide teadusvaldkondade absoluutne koorekiht. Aga Eestis ongi natuke utreeritult öeldes teadlasi vähem, kui on maailmas teadusvaldkondi. See kompetents aga, mis on siin välja arendatud, ja ennekõike see, kuidas on suudetud käivitada kõrghariduse andmine, on igati muljetavaldav. Ka meie taristu, auditooriumid, õppejõudude kabinetid, toimivad süsteemid on märksa üle keskmise võrreldes ülikoolidega, mida ma olen juhtunud külastama. 

…ja suurim nõrkus või risk?

See paistis välja praeguste rektorivalimiste voo­rus: ülikooli seest ei kerkinud üles rektorikandidaate. Võimalik, et tugevad teadlased lihtsalt ei näe võimalust jätta oma teadusrühm sinnapaika ja asuda rektoriametisse. 

Et Tehnikaülikooli seest ei ole tulnud ühtegi inimest, kes lööks oma programmi lauale ja ütleks „Mina tahan, et ülikool oleks selline!“, on millegi tagajärg. Mille, on praegu raske öelda, aga ma arvan, et see on meie ülikooli suurim nõrkus, et meil on liiga vähe inimesi, kes julgeks võtta vastu mastaapseid väljakutseid.

Riigi rahakott on murettekitavalt õhuke. Milline on ülikooli roll majanduse kasvatamisel?

Nüüdisaegsetel ülikoolidel on kolm tuumikmissiooni: kõrgharidusõpe, teadustöö ja ühiskonna teenimine. Õppega on asi klaar, see peab olema antud parimal võimalikul tasemel. Minu kiiks on seal, et see päris eesliiniteadus, see on nii inspireeriv ja võimas, et sütitab ka tudengid. Teadustöös on samuti oluline hoida kogu aeg kätt pulsil, mida tehakse maailma tipus. Ühiskonna teenimine aga on suhteliselt uus kontseptsioon, mis tuli aastat 50 tagasi, kui selgus, et ei piisa sellest, et lihtsalt õpetad ja teed head teadust. 

Mida täpselt tähendab ühiskonna teenimine, on eri riikides ja kogukondades erinev. Kui vahel räägitakse, et ühiskonna teenimine käib läbi rakenduslepingute, siis ei, see on raha teenimine. Mõte on see, et ülikool peaks olema ühiskonnas toimuvate protsesside vaimseks veduriks, arutelu algatajaks, küsimuste küsijaks ja lahenduste pakkujaks. 

Ühiskonna teenimise see tahk oli tõsise kriitika all kuus aastat tagasi tehtud Eesti teaduse ja innovatsioonisüsteemi analüüsis, kus autorid ütlesid, et selles aspektis on Eesti ülikoolid tervikuna läbi kukkunud. Reaktsioonina ilmus 2022. aastal põhjalik analüüs, mida võiks Eesti jaoks tähendada ühiskonna teenimine, fookus oli tehnoloogia­siirdel ülikoolidest ühiskonda. 

Selge, et siin on Tehnikaülikool üks tehnoloogia allikas ja vardja ning selle jõuline pakkumine on üks ühiskonna teenimise komponente. Aga see ei haara kaugeltki kõike seda, mida meie võrdlusülikoolid ja maailma parimad tehnikaülikoolid oluliseks peavad. Ühiskonna teenimine on ka ühiskonnas toimuvate protsesside arutamise eestvedamine. 

On täiesti kujuteldamatu, et energeetikaalast diskussiooni Eestis ei vea Tehnikaülikool. Tehnikaülikooli inimesed küll pakuvad sellesse arutelusse väga häid arvamusi, kommentaare ja siin-seal lahendusi, aga Tehnikaülikool peaks olema kogu selle diskussiooni vedur. Metsadiskussioonis osales Tehnikaülikool üpris piiratud määral ja ma kipun arvama, et see oli ka üks põhjuseid, miks lõpuks jäi tselluloositehas Eestisse ehitamata. 

Kas meil ei jätku siis seda mastaapi või julgust, et asuda ühiskonnas vestlust juhtima? See tähendab ka väga tugevat kriitikataluvust, paksu nahka, julgust kommentaariumit mitte lugeda ja palju muudki. See on täpselt sama probleemi teine külg, mida näeme rektorivalimistel: Tehnikaülikoolis on vähe inimesi, kellel on julgust võtta ühiskonnas vedav roll. See peab muutuma. Ühiskond on tänulik, kui diskussiooni veavad targad inimesed. Ja see tänulikkus avaldub muuseas ka läbi riigieelarve.

Aga millised on ülikooli võimalused finantsvabaduseks?

Ametis olnud rektorid on pidanud tõsist võitlust, et riigieelarvest tuleks märksa rohkem nii kõrgharidusse kui teadusse. Praegu tundub, et riigi rahakoti pigistamise osas on saavutatud maksimum.

Aga raha ei ole maailmast otsas. Kui käia mööda korralike ülikoolide kampuseid, siis iga teise või kolmanda maja peal on kiri, et selle maja ehitas see-ja-see. Arvestatav osa heade ja väga heade ülikoolide eelarvest moodustab eraraha ja mitte niivõrd tudengite õppemaks, kuivõrd metseenlus, sponsorlus, annetused, pärandused. Ülikoolide lõpetajad saavad aru, kui suure väärtuse on ülikool neile ellu kaasa andnud, ja nad tahavad, et järgmised põlvkonnad saaksid veel parema pagasi.

Oxfordi ülikooli Queensi kolledži ühe ühiselamu õuel on kiri, et selle renoveerimise maksis kinni meie vilistlane Bailey Balfour Carrodus, kes aastal 1962 astus ülikooli, kaitses doktorikraadi taimefüsioloogias ja kes läks Austraaliasse viinamarjakasvatajaks. Oxfordi ülikool, Queensi kolledž ja viinamarjakasvatus Austraalias? See tähendab, et ülikool on andnud nii hea hariduse, et sellest piisab ka äärmiselt kaugel erialal tippu jõudmiseks. 

Tauranga sadam Uus-Meremaal maksis aastakümneid kinni terve õppetooli Waikato ülikoolis, ja mitte sellepärast, et nad teeksid neile tasuta rakenduslepinguid, vaid et niipea, kui neil on sadamas mingi probleem, tuleb ülikoolist meeskond koos maailma parima teadmisega ja pakub parima võimaliku lahenduse. 

Eestis ei ole annetamise ja metseenluse komme väga levinud. See on ka mõistetav, meie kapital hakkas kogunema alles mõnikümmend aastat tagasi ja need, kes seda kogusid, on suuremalt jaolt elujõus ja veel ei mõtle pärandamise peale. Aga see on üks väheseid võimalikke tulevikustsenaariume, et edukad ülikoolilõpetajad mõistavad järjest rohkem, kui oluline on ülikoolis pakutav ühiskonna jaoks. Et seda tuleb eraldi toetada ja et ühiskonnal tervikuna ei pruugi olla nii palju võimalusi seda teha.

Seda, et rikkad ja üksikuks jäänud inimesed sageli suure osa oma varandusest annetavad heategevuseks või pärandavad ülikoolile, suunavad ka pärandimaksud. Inglismaal on pärandimaks 40% pärandi maksumusest, mis ületab 325 000 naela. Aga kui pärand läheb heategevuseks või ülikoolidele, on maksud palju väiksemad. Eesti ühiskond ei pääse varamaksust. Ükski arenenud ühiskond ei ole pääsenud ja taoliste maksudega on võimalik üsna palju suunata seda, mida inimesed oma varandusega teevad. Praegu on meil annetamise ja tulumaksusoodustuse võimalused üsna tagasihoidlikud, aga riik saab seda protsessi juhtida. 

Donald Trump loobus kohe ametiaja alguses kliimaleppest ja WHOst. Kuidas suhelda poliitikakujundajatega, et hoida ja arendada teaduspõhist ühiskonda?

Teadus- ja kõrgharidusmaastiku ja poliitikakujundamise vahel on mitu strateegilist kokku­puutepunkti. Keegi peab raha jagama, keegi nõu andma, keegi peab lobitööd tegema ja keegi protesti korraldama, kui midagi on väga viltu. Kombineerida neid ei ole võimalik, isegi mitte kahekaupa – selle nõu, kes lobistab, ei võeta kuulda, ja see, kes annab nõu, ei tohi lobistada. 

Eestis said teadusmaastiku ja riigipidamise vahelised suhted korrastatud aastal 2017, kui Teaduste Akadeemia võttis nõustamise rolli, värskelt loodud Noorte Teaduste Akadeemia tegevuse oluliseks osaks sai lobitöö, raha jagama jäi ministeerium ja protesti võttis enda peale Teaduskoda. Sealt alates poliitikakujundajad teadsid, kellega nad räägivad. Ainult poolteise aasta pärast kirjutati alla teaduslepe. „Pärast seda“ ei tähenda, et „sellepärast“, aga ajaline korrelatsioon on väga selge.

Poliitikakujundajatega suhtlemisel on vaja selgeks teha, kes annab nõu, kes lobistab, kes protestib ja kes korraldab rahajagamist. Need rollid on Eesti ülikoolimaastikul olnud praegu üsna ebaselged ja ma arvan, et need tuleb kiiremas korras omavahel lahutada. 

Edasi hakkavad toimima need reeglid, mis on saanud klassikaliseks riigi teadusnõustamise organiseerimises. Eestis on see päris hästi käivitatud läbi teadusnõunikute kõikides ministeeriumides. Kuid pudelikael on see, et neil teadusnõunikel ei ole korralikku kontakti teadmiste kandjatega. Riigi liidrid vajavad sageli mõnesõnalist kommentaari asjade selgituseks akadeemilise maailma tippspetsialistidelt. See kanal toimib praegu kehvasti, me kõrgharidus- ja teadusmaastikul ei ole osanud oma häält teha piisavalt kuuldavaks ja selgeks. 

Oskus ja võimekus oma inimestelt parim teadmine kätte saada on nüüdisajal riikide konkurentsi­võime üheks tugisambaks. Õnneks on teada, kuidas seda teha: tuleb teadlastes arendada neid oskusi, mis on vajalikud suhtlemiseks poliitikakujundajatega, ning poliitikakujundajate seas kuulamise ja küsimise oskusi. Euroopas on need lahendatud; vajalik tehnika ja tehnoloogia loodud ning peame Eestis olemasoleva tehnoloogia korralikult käivitama.

Ülikooli tippjuhina ilmselt teadustööd ei tee. Miks olete ise teadlaskarjääri järel sellise valiku teinud?

Statistilises mõttes on see õige, et tippjuhina teadust ei tee. Aga tippteadlaste määratlus on ajas oluliselt muutunud. Kauges minevikus, Newtoni ajal, oli teadus ju rikaste inimeste hobi. Sada aastat tagasi, suurte füüsikaavastuste ajastul, muutus ta elustiiliks. Aastat 30 tagasi vormus ta diagnoosiks ja nüüd on kujunemas sõltuvuseks. Mina olen sellest põlvkonnast, kellele teadlane on diagnoos – üks paljudest ravimatutest haigustest.

Ainult ühe asjaga tegelemine on aga nagu monokultuurne põllumajandus, mis võib olla mõnda aega edukas, aga on ka väga tundlik kõikvõimalikele häiretele. Ikka kahe jalaga peab maas olema, ja kui üks on administratiivtöö, siis teine jalg võiks olla inspireeriv teadustöö.

Kui mõni tippjuht käib triatloni jooksmas-sõitmas-ujumas, siis minu plaan on see, et kui pool kuus õhtul panen rektori kabineti ukse kinni, siis tulen mõneks tunnis siia pesasse. Nii olen toiminud akadeemia presidendina 10 aastat ja see on osutunud päris tulemuslikuks ka teaduses. 

Kuhu tahate Tehnikaülikooli 2030. aastaks viia?

Meil on kaks struktuurset probleemi, mida tahan lahendada. 

Ehkki meil on väga hea kvantitatiivne teadus, on ülikoolis liiga vähe maailma absoluutse tippteaduse hõngu. See peab siia tekkima. Võib-olla nelja aastaga see ei teki veel indikaatorite mõttes, aga suund on võimalik tekitada. 

Teine struktuurne probleem on kõikidel Eesti ülikoolidel ühine: ühiskonna teenimine on suurel määral sisustamata. Katsuks sisustada, mida ühiskond ülikoolilt tegelikult ootab. See on oluline diskussioon ühiskonna, ettevõtjate, majanduse ja riigipidamise inimestega: mida ülikool saab ja peab pakkuma Eesti praegusel arenguetapil ühiskonnale. Kas seda ootust jõuab neil aastatel ka täitma hakata, ei ole päris kindel. Kuid Nikolai Baturin on kirja pannud hästi kena rea: kui tahad teada, kuhu edasi minna, pead teadma, kus sa oled.

Ülikooli rahvusvahelistumine – kellele, milleks ja kuidas?

Eesti väiksuse tõttu on meie ülikoolid tugevas pingeväljas. Meil on väga suur missioon eestikeelse toimimise tagamisel. Samal ajal on tõsi, et igas keeleruumis nähakse maailma erinevalt. Mu enda kogemus on, et näiteks Lõuna-Ameerikast pärit teadlased küsivad küsimusi teistmoodi. See on äärmiselt rikastav, kui keegi küsib teistmoodi, nad tabavad mingi muu aspekti, mille kaudu on võimalik edasi liikuda. Mida laiemalt ja rohkem eri vaatenurkadest oskame ülikooli sees küsida küsimusi, seda suurem on meie potentsiaal edasiliikumiseks. 

Kus selles pingeväljas asub tasakaalupunkt, on raske öelda. Pealegi kipub see ajas muutuma. Aga see ju ongi tarkade inimeste üks väljakutseid: püüda mõista, kuidas tasakaalu säilitada.

Sama küsimus rohepöörde kohta.

Sõna „rohepööre“ on kummalise ajalooga. Detsembris 2019 sõlmis Euroopa Komisjon kokkuleppel kõikide liikmesriikidega roheleppe, mille mõte oli, et Euroopa peab muutuma kliimaneutraalseks nii, et majandus ei kahane, pigem kasvab; nii, et loodusele rohkem survet ei avaldata; nii, et inimeste heaolu ja tervis paraneb ja nii, et kedagi ei jäeta maha. Kuidas on sellest saanud „rohepööre“, on mulle raskesti mõistetav. Peaksime minema tagasi nende viie printsiibi juurde.

Euroopa on otsustanud – ja Eesti on nende otsustajate seas –, et vanal kursil edasi minna ei saa. Meil tuleb oma asju teha nii, et need viis kangi liiguksid kõik sobivas suunas, ning kasutusele ei tohi võtta ühtegi asja, mis liigutab mõnda neist vales suunas. 

Inimkonna surve loodusele on hirmuäratav. Suur osa maailmast on muutumas inimese jaoks elamiskõlbmatuks lähimate aastakümnete jooksul ja see võib tähendada olulisi vapustusi kogu maailma toimimisel. See ei ole üldse hea perspektiiv ja sellega tuleb tegeleda.

Ökosüsteemide vaesestumine on praegu toimuva antropogeense surve ja kliimamuutuse ühine tagajärg. Me saeme oksa, millel ise istume, sest ökosüsteemid on need, mis tagavad inimkonnale praegu mugava elu, tulevikus üldse püsimajäämise. Selles olukorras täpselt samal kursil edasi minna nagu seni on lihtsalt vastutustundetu. 

Selle kohta, mida saab teha ja kui palju see saab maailma mõjutada, ilmus möödunud aastal väga hea analüüs umbes 40 arenenud riigis 25 aasta jooksul tehtud 1500 poliitikameetme kohta, mis kõik olid suunatud kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisele. Järeldused olid ühest küljest kummastavad, teisest küljest väga lootustandvad: 1500 meetmest umbes 60 ehk 4% andsid selge tulemuse. 

Selle kohta kirjutas Postimees, et mingit mõtet pole ju poliitikameetmeid teha, kui need tulemust ei anna. Aga kui need 4% olnuks rakendatud kõigis 40 riigis, andnuks need meile jämedalt 40% vajaminevast kasvuhoonegaaside piiramisest. Nii realiseeritaksegi rohelepe. On loogiline, et me katsume ära mitmed võimalused ning valime siis välja need, mis tegelikult toimivad.

Seal oli ka palju Eestile olulist. Näiteks selgus, et osa meetmeid toimivad arenguriikides ega toimi arenenud riikides, teised vastupidi. Subsiidiumid toimivad ainult vähearenenud riikides, nii et kui Eesti kavandab subsiidiume meretuuleparkidele, läheme põhimõtteliselt vale teed – subsiidiumide teed peaks minema näiteks Alžeeria. 

See haakub küsimusega, kuidas saaksime viia parima teadmise meie otsustajateni – nüüd on maailmas teada need mõnikümmend poliitikameedet, mis töötavad. Järgmine aste on otsustajate harimine, et selgitada, kuidas selle tulemuseni jõuti ja mida see tähendab.

On Teil mõni mure, ettepanek või plaan, millest me veel ei rääkinud?

Annetamiskultuur on otseselt seotud ühe asjaga, mille ülikool peab kindlasti oma lõpetajatele kaasa andma: teatav ühiskondlik valulävi.

Sageli arvatakse, et Tehnikaülikool peaks pakku­ma ainult inseneeriaharidust – inimesi, kes oskavad teha masinaid ja tootearendust. Kui tehti esimest nutitelefoni, kaasas Apple tohutul hulgal sotsiaalteadlasi, et teada saada, mida inimesed uuelt seadmelt tahaksid. Nii sündis seade, mida kõik tahtsid. Sellega koos, mida pakub inseneriharidus tervikuna, peab ülikool pakkuma ka sotsiaalset närvi, arusaamist ühiskonna toimimisest ja sellest, kuidas oleks võimalik ühiskonnale veel kasulikum olla, kui oma inseneriteadmisi sobivalt juhtida.

Miks Teie olete Tehnikaülikoolile parim rektor?

Matemaatikutele õpetatakse maast-madalast, et ülesandeid saab lahendada väga erineval moel ja õiged võivad olla radikaalselt erinevad lahendusvariandid. Üks lahenduskäik ei ole teistest parem – võib-olla lühem, pikem, elegantsem, aga ei saa öelda, et parim. 

Tehnikaülikooli juhtimine on üks neist ülesannetest, millele on palju õigeid lahendusi. Nii et ma ei tahaks panna kandidaate järjestusse. Eri ajastutel on Tehnikaülikoolil tarvis täita erinevaid rolle. See on nõukogu valik, keda kandidaatidest ta arvab praeguses ühiskonna arengujärgus olevat see inimene, kelle pakutud lahenduskäik tundub sobiv. 

Kui peaksite asuma 1. augustil rektori kabinetis tööle, millist kirjakest eelmiselt rektorilt tahaksite laualt leida?

Ma juba leidsin selle – tema lühivisioon ülikooli arengu kohta. See on äärmiselt sisukas ja pakub väga hea ülevaate kõigest heast, mis on praeguseks juba käivitatud. Aga ma loodan, et Tiit Land ei lahku meie ülikoolist, vaid jääb toeks. Kunagi ei või teada, mis küsimuses peaks abi vaja minema.

Intervjuu ilmus Tehnikaülikooli ajakirja Mente et Manu rektorivalimiste eriväljaandes.