Avaldatu põhjal võiks küsida, kas on mõni teadlane või teadusrühm, kellel saaks olla õigustatud ootus eelolevaks neljaks aastaks eraldatava uurimistoetuse saamiseks?

Arvan, et see ei saa nii olla, sest teadaolevalt ei ole keegi langetanud otsuseid eelolevaks aastaks eraldatava uurimistoetuste valdkondliku jaotuse kohta. Tõsi, teatav ettevaatlikkus või soovimatus teaduspoliitilisi otsuseid langetada on valdkondlikud proportsioonid hoidnud muutumatuna juba üle kümne aasta.

Sestap võib ka mõista neid teadlasi, kes arvavad, et nii võikski jääda. Siin peab märkima, et uurimistoetuste saamiseks on konkurents teadlaste vahel niikuinii väga tihe: mullu sai näiteks tehnika ja tehnoloogia valdkonnas rühmagrandi vaid neli rühma 34-st (11,8%) ja loodusteadustes 18 rühma 88-st (20,5 protsenti) taotluse esitanud teadusrühmast.

Kahtlemata väärib uurimistoetuste valdkondlik jaotus põhjalikumat käsitlust. Kitsamate akadeemiliste huvide raamidest väljuv arutelu loob eeldused ka selleks, et eelseisvatel aastatel oleks suurem ühiskondlik toetus ja sellele toetuv poliitiline tahe avaliku sektori ühe protsendi teadusinvesteeringute lubaduse täitmiseks.

Mis on uurimistoetused?

Eesti avaliku sektori poolt rahastatava teadustegevuse kõige olulisema ja kontseptuaalselt ning ka korralduslikult väljakujunenud osa moodustavad Eesti Teadusagentuuri (ETAg) uurimistoetused.

Uurimistoetused loovad vundamendi kõrgetasemelise teadustegevuse arendamiseks ja sellel põhineva kõrgharidusõppe pakkumiseks. Uurimistoetused ehk grandid on teadlastele ja uurimisrühmadele kindla eesmärgiga ning eesmärgist tuleneva mahu ja kestusega väljaantavad rahalised vahendid.

Grantide eesmärgiks on luua teadlastele nende karjääri erinevatel etappidel võimalus teadus- ja arendus (TA) projektide elluviimiseks; soodustada otsingulise ja innovaatilise sihiseadega TA-tegevust; toetada teadlaste ja uurimisrühmade (sh erinevate asutuste vahelisi) kõrgetasemelisi uurimisprojekte, mis kokkuvõttes suurendavad Eesti TA-tegevuse rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Uurimistoetuste valdkondliku jaotuse puhul on järgitud ajalooliselt kujunenud valdkondlikke proportsioone.

Akadeemik Tarmo Soomere võtab 23. oktoobril Postimehes ilmunud arvamusloos "Teadusrahastuse baas laieneb" kokku olulisemad numbrid: kõige suurema osa Eesti teadusrahast on saanud loodusteadused – viimasel kolmel aastal 55 protsenti, ehk üle poole kogu uurimistoetustest; arstiteadustele 14 protsenti, tehnikateadustele 12 protsenti, põllumajandusteadustele 3 protsenti ja sotsiaal- ja humanitaarteaduse paljudele harudele 17 protsenti. Ta osutab väga õigesti, et nii mitmeski osas erineme teistest riikidest.

Võrreldes OECD keskmisega on Eesti TA investeeringud tehnika ja tehnoloogia valdkonnas pretsedenditult kõige madalamad.

Seevastu on loodusteaduste osa ETAgi uurimistoetuste portfellis kasvanud 55-57 protsendi tasemele, mis ületavad oluliselt kõikide arenenud tööstuse ja majandusega riikide investeeringud, sh nende riikide investeeringud, milles biotehnoloogia ettevõtete mõju ja maht majanduses on palju kordi Eestist suurem.

Isegi pealiskaudne analüüs näitab, et mitmetes Eesti jaoks olulistes teadusvaldkondades ei ole täna üldse eraldatud uurimistoetusi, mis on nähtav ka graafikust.

Sotsiaalmajanduslik kontekst

Siiski on tasapisi teadus ja arendustegevuse aruteludesse lisaks teadlastele ja teaduskorraldajatele hakanud järjest rohkem sõna sekka ütlemas ettevõtjad ja töösturid. See annab lootust, et hakkame tasapisi ühiskonnas tajuma teadust ja arendustegevust sotsiaalmajandusliku nähtusena, mitte ainult seda nägema kui kultuurriigi tunnusena vajalikku atribuuti.

Riikides, mida oleme harjunud endale eeskujuks seadma, on enamasti teadus- ja arendustegevus korraldatud nii, et sellest võiks sündida maksimaalne kasu ühiskonnale tervikuna.

Teadussüsteem toimib tervikuna, milles on oma koht mõistlikus proportsioonis eri teadusharudel ja teaduse tegemise tasemetel – alates fundamentaalteaduslikest uuringutest kuni rakendusteaduse ja tehnoloogilise innovatsioonini.

Riikidevahelised erinevused peegeldavad ajaloolisi ja kultuurilisi, aga samas ka teaduspoliitilisi valikuid. Eestit iseloomustab võrreldes mõnede teiste riikidega asjaolu, et väga suur osa toimuvast TA-tegevusest toimub ülikoolides.

Kõik Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid on riigiga kokku leppinud oma vastutusvaldkonnad, milles parimal võimalikul viisil õpet läbi viiakse.

Miks on siinkohal oluline mainida teadusvaldkondade vahelisi proportsioone? Sellepärast, et vaatamata kõikvõimalike trans- ja interdistsiplinaarsete teadussuundade tähtsuse tõusule, määrab valdkondlik uurimistoetuste proportsioon laiemas mõttes antud teadusvaldkonnas toimuva teaduse mahu, selle mitmekülgsuse ja eelkõige valdkonnas tegutsevate teadlaste arvu.

On hästi teada, et TA tegevuse kaudne, kuid suurim võimalik kasu ilmneb siis, kui tagatud on teaduse ja kõrghariduse erialane vastavus. Siit ilmneb, et TA kõrge tase peaks eelkõige olema tagatud valdkondades, milles nõudlus kõrgharidusega spetsialistide järgi on suur.

Nõudlust kõrgharidusega spetsialistide järgi iseloomustab küllaltki hästi vastaval erialal makstav palgatase ja selle muutus ajas. Kõrgemat palka saavad maksta ettevõtjad ja asutused vaid siis, kui tehakse targemat tööd.

Me peaksime olema suutelised pakkuma eelkõige väga head kõrgharidust erialadel, mille spetsialistide järgi on tööjõuturul suurim vajadus, kasvatades jõudumööda neis valdkondades ka õpetuse mahtu (lõpetajate arvu), püüdes ühtaegu aimata ka tööturu vajadusi ja suundumusi.

Väga hea kõrgharidus saab olla ainult teaduspõhine. Teadus- ja arendus- ning innovatsioonitegevuse selgrooks on teaduslik uurimistöö. Ilma aktiivse osavõtuta rahvusvahelisel tasemel teadustööst jagab professor loengus paratamatult neid teadmisi, mis kogutud üleeile ja õpikusse jõudnud parimal juhul eile. Kui ei ole vastavas teadussuunas tegutsevat teadusrühma, ei ole võimalik pakkuda kaasaegsel tasemel kõrgharidust.

Kuna uurimistoetuste valdkondlikku jaotust on pikka aega iseloomustanud tehnika ja tehnoloogia valdkonna ebaproportsionaalselt kasin rahastamine, on jälgitav tehnikateadlaste kohandumine olukorraga.

Tehnikaülikooli teadlaste poolt sel aastal esitatud uurimistoetuste valdkondlik jaotus (tehnikateadustes 49 taotlust ja loodusteadustes 42 taotlust) iseloomustab asjaolu, et kui tehnikat ja tehnoloogiat ei peeta teaduspoliitilistel põhjustel vajalikuks rahastada, nihkuvad ka tehnikateadlaste huvid tasapisi loodusteaduslikele väljakutsetele.

Samamoodi toimub tasapisi aga vääramatult ka teiste valdkondadega – jälgitav on ka põllumajandusteadlaste huvide nihe loodusteaduste suunas.

Niisugune nihe ei ole ilmselt laiemas ühiskondlikus kontekstis soovitav ega vajalik. Seda eriti olukorras, kus näiteks meie lähemad naabrid ja olulisemad koostööpartnerid kaugemalgi teevad meist oluliselt suuremaid jõupingutusi tehnoloogilise innovatsiooni kiirendamiseks, tagamaks majanduse konkurentsivõimet ja suutlikkust ühiskondlike väljakutsetega toime tulla.

Uurimistoetuste kooskõla majandusega

On aasta 2040. Teadustöötajad, ministeeriumite esindajad, ettevõtjad ja teadusadministraatorid on kogunenud, et arutada Eesti TAI strateegia 2041-2046 kavandit. Kuulatakse ära Eesti TAI süsteemi kohta tehtud välishindaja analüüs, milles on välishindaja üks peamistest soovitustest see, et teaduse rahastamine peab olema rohkem kooskõlas ühiskonna vajaduste ja majanduse väljakutsetega.

Kogunenud publik leiab, et tegemist on hea mõttega, mida võiks lähitulevikus kaaluda ning seejärel leida võimalusi, kuidas selle poole liikuda. Deja-vu?

Uurimistoetuste valdkondlik jaotus peaks senisest paremini olema kooskõlas Eesti majanduse struktuuriga. Kehtiva Teadus- ja arendustegevuse (TAI) strateegia esimene eesmärk – kõrgetasemeline ja mitmekesine teadustegevus peab olema tagatud majandussektorites, millele toetub praegu ja lähemas tulevikus (5-10 aastat) Eesti majandus.

Sellele juhivad tähelepanu äsja haridus- ja teadusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ühiselt tellitud kõrgetasemeliste ekspertide poolt Eesti teadus- ja innovatsioonisüsteemi kohta valminud ülevaateraport ja põhimõtteliselt kõik teisedki sel sajandil TA korraldust käsitlevad analüüsid ja raportid.

On mõeldamatu, et ETAgi uurimistoetuste süsteem ei toetaks kehtivas TAI strateegias sõnastatud üldeesmärke: luua soodsad tingimused tootlikkuse ja elatustaseme kasvuks, heaks hariduseks ja kultuuriks, Eesti kestmiseks ja arenguks.

Tagamaks eduka teadustöö rahastamise järjepidevust ja kindlustunnet vastavatele teadusrühmadele ei tohiks muuta juba otsustatud uurimistoetuste jaotust ja rakendama muutunud jaotust üksnes uute uurimistoetuste eraldamise otsustamisel.

Olen kindel, et ETAg on suuteline korraldama uurimistoetuste eraldamise otsustamise uute proportsioonide alusel detsembrikuu jooksul, et tagada teadustöö järjepidevus.