Võrreldes suuremate riikidega on väikesed riigid oluliselt enam haavatavad välistele mõjudele. Globaalsed kriisid tekitavad väikestes riikides sageli eriti tugevaid võnkeid, olgu siis tegu rahanduse, energeetika või julgeolekuga. Selleks, et kasvava ebakindluse ja püsivate kriisidega paremini toime tulla, vajab ka Eesti tugevamat riiki. Mida aga tugevam riik täpselt tähendab?

Tugev riik on ettevaatav

Kaasaegse strateegilise juhtimise üks keskseid printsiipe on see, et tuleb valmis olla erinevateks võimalikeks tulevikeks. Poliitikaid kujundades ja strateegiaid luues me pelgalt ei projitseeri mineviku trende tulevikku, vaid eeldame, et võimalikke tulevikke on mitu. Erinevaid stsenaariumeid läbi mõeldes on võimalik tuvastada indikaatorid, mis aitavad anda meile vihjeid, milline võimalikest tulevikest on tegelikult realiseerumas. See omakorda võimaldab arengutele väledamalt reageerida.

Eestis tegeleb tuleviku analüüsiga ja tulevikustsenaariumide välja töötamisega Arenguseire Keskus. Kuigi Arenguseire Keskus on koostanud äärmiselt kasulikke, põhjalikke ja tulevikumõtlemist turgutavaid analüüse, pole need asutuste strateegilises mõtlemises ja juhtimises seni piisavalt kasutust leidnud. Seega aitab riiki tugevdada juba see, kui riigi strateegiline juhtimine ja tulevikuseire tihedamalt omavahel ühendada. Erinevaid arengukavasid analüüsides jääb praegu pigem mulje, et eeldatakse ühte tulevikku, samas kui tulevikukindlust aitab suurendada just mitme tulevikuga arvestamine.

Tugev riik eksperimenteerib

Lisaks ulatuslikumale tulevikuseirele teeb riiki tugevamaks see, kui poliitikakujundajad tunnistavad, et nad ei tea alati ette võimalikke vastuseid kõikidele küsimustele. Teisisõnu, vastupidavust suurendab see, kui riik tunnistab oma teadmise piire ja on katsetusjulge selliste valdkondade, tööriistade ning lahenduste puhul, kus mõju on raske ennustada. Eesti avalik sektor on juba võtnud suuna ulatuslikumale eksperimenteerimisele ja see võiks kindlasti aidata riiki tugevamaks teha.

Katsetused avalikus sektoris võivad olla vägagi erinevad. Need varieeruvad konkreetsete teenuste paremaks kujundamise katsetustest kuni laiamõõtmeliste, kogu riiki hõlmavate strateegiliste eksperimentideni. Näiteks tehti 2022. aastal katsetusi, et parandada riigieelarve kohta antavat infot – nii seletuskirja kui ka rahandusministeeriumi kodulehel oleva eelarveinfo osas – ja see aitab eelarveotsused laiemale ühiskonnale läbipaistvamaks teha.

Laiamõõtmelisi strateegilisi eksperimente – nagu näiteks Soomes oli kodanikupalga eksperiment – seni Eestis tehtud ei ole, kuigi järgmistel aastatel on need kavas. Mitmes teises riigis (sh Soome) kasutatakse katsetamise vormina ka eksperimentaalset seadusandlust. Eksperimentaalse seadusandluse korral kehtestatakse seadus vaid lühikeseks perioodiks (nt paariks aastaks), et siis hinnata selle mõjusid ja otsustada, kas just sellise seadusega jätkata. Eestis on eksperimentaalset seadusandlust seni kasutatud pigem piiratult, aga tuleviku ebakindluse kasvades võiks sellele rohkem mõelda.

Eesti puhul on äärmiselt oluline vabaneda eksperimenteerimise kui termini negatiivsest tähendusvarjundist. Igasugune katsetamine tähendab, et me ei tea tulemust ette ning seega võib uuendusliku lahenduse proovimine ka läbi kukkuda. Võimaliku läbikukkumise aktsepteerimine poliitikakatsetustes – nii kodanike, meedia kui ka riigiasutuste endi poolt – on absoluutselt kriitiline eeldus, et selliseid katsetusi saaks ulatuslikumalt ja viljakamalt kasutada.

Läbikukkumise aktsepteerimine tähendab, et me tunnistame endale, et see pakub kasulikke õppetunde ja aitab vältida veelgi suuremaid vigu poliitikate rakendamisel. Kuigi katsetused võivad endaga kaasa tuua täiendavaid kulutusi, võimaldavad need kokkuvõttes kulutusi ka kokku hoida, vältides mittetoimivate poliitikate ulatuslikumat rakendamist.

Tugev riik vajab piisavalt ressursse

Eesti maksukoormus on Euroopa Liidu riikide hulgas üks madalamaid. Arvestades vajadust riiki tugevamaks teha, tuleb lähitulevikus Eestis paratamatult avada maksudebatt ning kaaluda täiendavate maksude kehtestamist. Võrreldes teiste arenenud riikidega on Eestil kasutamata jäänud mitu maksuliiki, nagu näiteks kinnisvaramaks, automaks, pärandimaks. Arenguseire Keskuse 2021. aastal valminud analüüs Eesti maksusüsteemi ja võimalike maksumudelite kohta on edaspidisteks poliitilisteks diskussioonideks äärmiselt kasulik.

Näiteks toob see välja, et Eesti on ELi kõige madalamate varamaksudega riik ning ainus ELi riik, kus elanike transpordieelistuste suunamiseks pole kasutatud automaksu. Samuti peab maksusüsteemi kohandama rohepöörde vajadustele. 

Tugev riik ja rohepööre

Rohepööre, õiglane üleminek fossiilsetele kütustele mittetuginevale majandusmudelile ja kliimaeesmärkide saavutamine eeldab samuti tugevamat riiki. Selleks tuleb kasutada nii tulevikuseiret, katsetamist kui ka täiendavaid ressursse – neid kõiki ka võimalusel kombineerides.

Kuidas ühendada kliimapoliitika eksperimenteerimisega? Nagu mainitud, on kavas strateegilisi eksperimente lähiaastatel Eestis rakendada. Vähemalt osa nendest strateegilistest katsetustest peaks olema suunatud just rohepöördega seotud küsimustele.

Me ei tea ju tingimata, millised maksusoodustused aitavad kaasa näiteks ettevõtete kliimasõbralikumale käitumisele. Üks võimalus on kehtestada vastavad maksuseaduse sätted paariks aastaks, et siis tulemusi hinnata ja otsustada, kas just selliste lahendusega on võimalik saavutada soovitud muudatusi. Selleks, et maksusoodustuste abil käitumist kliimasõbralikuks suunata, on aga vaja traditsioonilisemat ettevõtte tulumaksu, et seda maksuliiki hoovana kasutada. Samuti ei pruugi me teada, kuidas kõige paremini ja täpsemalt süsinikujalajälge maksustada; ka siin aitaksid eksperimendid.

Kliimapoliitika, riigieelarve ja tulevikuseire käigu käsikäes

Lisaks erinevatele katsetustele tuleks ette võtta riigieelarve terviklikult ja analüüsida laiapõhjaliselt, millised kulud ja tulud aitavad kliimaeesmärkide saavutamisele kaasa, millised mitte. Selline riigieelarve kliimapoliitiline «audit» aitab paremini seostada iga-aastase lühiajalise fookusega riigieelarve tegemise ja pikemaajalised fiskaalpoliitilised eesmärgid. 

Kuna kliimaeesmärkide saavutamine mõjutab väga erinevaid poliitikavaldkondi, aitab just süsteemne riigieelarve kliimaaudit anda tervikpildi, millised riigi kulutused ning maksud aitavad nende saavutamisele kaasa. Ka Eesti kalduvus poliitikavaldkondade silotornistumiseks ja projektipõhine lähenemine erinevatele innovatsioonidele, mis fragmenteerib kliimapoliitikat, tingivad vajaduse auditi järele. Pikemas vaates on kindlasti vaja suurendada just rahandusministeeriumi rolli kliimapoliitikas – on ju eelarve üks olulisemaid instrumente, et rohepöörde eesmärke saavutada. Vaja on n-ö rohelist eelarvestamist ja finantsjuhtimist, kus kõiki kulude ja tulude kohta tehtavaid otsuseid vaadataks ka läbi keskkonna- ja kliimaprisma.

Lisaks võiks riigieelarve prognoose regulaarselt «stressitestida» kliimamuutuste vaateveerult. Peame sel juhul püüdma ennustada tulude ja kulude pikaajalisi arenguid, arvestades erinevaid võimalikke kliimamuutuste stsenaariume ja sellega kaasnevaid tagajärgi, näiteks demograafilisi muutusi ja kliimapagulust. Sellised harjutused aitavad tuvastada pimetähne ja võimalikke haavatavusi, et nende järgi fiskaalpoliitilisi valikuid ümber hinnata.

Originaalartikkel ilmus 30. jaanuaril Postimehes.