2. aprillil kogunesid eksperdid, teadlased ja ettevõtjad ringmajanduse tuumiklabori aastakonverentsile „Ressursid ringluses”, et arutada, kuidas teisese toorme kasutamine, innovaatilised tehnoloogiad ja tõhusad poliitikameetmed aitavad kujundada kestlikumat majandust.
Traditsioonilise jäätmekäsitluse asemel keskendus konverents sellele, kust ringlus peaks algama – kas sealt, kus tekib jääde, või sealt, kus majandus vajab toormeid? Arutelud tõid esile vajaduse muuta harjumuspärast jäätmenarratiivi ning alustada ressursikasutuse planeerimist toormevajadusest lähtuvalt.
TalTechi rektor Tiit Land rõhutas oma avakõnes ülikooli rolli ühiskonna arengus. „Meil on iga päev midagi ühiskonnale anda. Täpselt nädal tagasi toimus tulevikuenergeetika fookustippkeskuse andmepõhise energeetika konverents – need teemad on ühiskonna jaoks ülimalt olulised. See on osa sellest, kuidas tehnikaülikool panustab Eesti majandusse ja ühiskonna arengusse,” ütles Land.
Professor Land tõi esile ringmajanduse tuumiklabori evolutsioonilise arengu, alates selle loomisest 2022. aastal kuni tänaseni, mil labor ühendab teadlasi, tudengeid ja väliseid partnereid, pakkudes tuge nii teadustöös kui ka praktilises õpetamises. „Ringmajanduse tuumiklabor on alt üles initsiatiiv, kus kohtuvad teadmised ja praktilised lahendused. Tänane konverents on osa suuremast arengust, mille eesmärk on viia teadustöö ja uuenduslikud lahendused Eesti majandusse ning tööstusesse.”
Geopoliitika ja hinnakujundamine: muutuvad jõujooned maailmamajanduses
TalTechi jätkusuutliku väärtusahela juhtimise professor Tarmo Kalvet rõhutas, et senine stabiilne vabakaubandusmudel on saanud tõsise hoobi ning praegu toimuvad muutused, mille ulatust ja mõju ei ole veel täielikult tajutud. „Pärast teist maailmasõda rajatud globaalsete väärtusahelate süsteem on esmakordselt tõsise surve all. Esimesed märgid haavatavusest ilmnesid COVID-19 kriisi ajal, kui riigid hakkasid mõistma, kui väga nad sõltuvad keerukatest tarneahelatest. Viimaste aastate jooksul on see trend süvenenud ning USA administratsiooni poolt ellu viidud kaubanduspoliitilised sammud on tekitanud enneolematu olukorra. Viimase 100 aasta jooksul pole vabakaubandus sellist raputust näinud," märkis Kalvet.
Tollitariifid, impordi- ja ekspordimaksud on järsult kasvanud, muutes kaubanduse struktuuri. Kui USA tollitariifid on viimase kaheksa aasta jooksul kõikunud vahemikus 3,3–3,4%, siis 2025. aastal on toimunud plahvatuslik hüpe. Kanada ja Mehhiko suhtes on tariifid tõusnud 3%-lt 25%-le, samas kui Hiina kaupadele on kehtestatud 10–15% lisamakse. "Kõige suuremad tariifitõusud on USA-l suunatud Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina vastu, kuid see mõjutab ka Euroopat," selgitas Kalvet.
Maailmas on tekkinud selged majanduslikud ja poliitilised jõujooned. Kalvet tõi esile kolm peamist blokki: BRICS ja selle liitlased – Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika on oma omavahelist sidet tugevdanud ning loonud laiaulatuslikke suhteid toorainerikaste riikidega Ladina-Ameerikas ja Aafrikas; Euroopa Liit, eeskätt G20 koostöö – EL otsib üha enam kollektiivseid lahendusi oma toormevajadustele, püüdes vähendada sõltuvust üksikutest tarnijatest; USA ja tema vastandumine – USA mitte ainult ei ole võtnud jõulisema positsiooni BRICS-i riikide suhtes, vaid on hakanud ka Euroopa liiduga erimeelsusi kasvatama. See mõjutab olulisi kaubanduspartnereid nagu Kanada.
Eesti impordisõltuvuse analüüs näitas, et kuigi paljusid kaupu imporditakse geopoliitiliselt sõbralikest riikidest, on kriitiliste materjalide osas suur sõltuvus Hiinast ja teistest BRICS-i liitlaste riikidest. "Eelkõige elektroonikatööstuses ja toormetes on Eesti tugevalt sõltuv geopoliitiliselt kaugetest tarnijatest," tõdes Kalvet.
Ettekande lõpus kutsus Kalvet ettevõtteid ja teadlasi üles koostööle, et leida lahendusi tarneahelate riskide hajutamiseks ja ekspordivõimaluste mitmekesistamiseks. Üheks võtmekohaks on ringmajanduse ja tööstussümbioosi arendamine, mis võib suurendada majanduse säilenõtkust. Geopoliitiline ja kaubanduslik olukord näitavad, et maailma majandus on muutumas ning nii ettevõtted kui ka riigid peavad olema valmis kiireks kohanemiseks. Tarneahelate riskide maandamine ja uute eksporditurgude leidmine muutuvad üha olulisemaks.