Nimetatud praktikate edasise arengu toetamiseks on oluline erinevates tööstusharudes ellu viidavate tegevuste ülevaate koostamine ja ettevõtetega jagamine, näiteks erialaliitudes. Teiseks on ettevõtetel vajadus nende vajadusi rohkem arvestavate rahastamisskeemide järele koos nõustamisteenustega, et elluviia kulukaid ringmajandusega seotud tegevusi (näiteks investeeringud tehnoloogiasse ja digitaliseerimisse, sertifitseerimine ja ökomärgised). Kolmandaks on oluline inimeste suurem teadlikkus ringmajanduse olemusest ning ettevõtete aga ka nende klientide, tarnijate, MTÜde, teadusasutuste, kohalike omavalitsuste jt ringmajandusega seotud tegevustest ja omavahelise koostöö laiendamise võimalustest. Täna ei ole koostöö jaoks sageli kriitilist massi ja see pärsib ka vastava ettevõtluse ökosüsteemi kujunemist.

Tallinna Tehnikaülikool viis 2021. aasta lõpus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel läbi uuringu, mille eesmärk oli selgitada välja Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele (VKE) sobivad ringmajanduslikud ärimudelid, leida nende võimaldajad ja barjäärid ning selgitada ettevõtete ootusi riigi toetuse osas. Uuring hõlmas nelja tööstusharu: arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tööstus; keemiatööstus, elektriseadmete tööstus ning metallitööstus, kus toimus ettevõtete küsitlus ja tehti fookusgrupi intervjuud. 

Ringmajanduse eesmärk on luua võimalikult väikeste kadudega ringne tootmis- ja tarbimissüsteem. See tähendab ressursside (nt materjalid, energia, vesi, küte, pakendid, transport) paremat kasutamist, luues nendest rohkem väärtust ja tekitades vähem jäätmeid. Samas nõuab ringmajandus muudatusi nii ettevõtjate, tarbijate kui ka ühiskonna hoiakutes ja käitumises kui ka riigi otsustes ja toetuses.

Uuring leidis, et on rida ringmajanduslikke praktikaid, mida ettevõtted juba teevad. Lisaks on ka praktikaid millega alustamise vastu tulevikus suurt huvi tuntakse. Samas investeeringud ringmajandust toetavatesse tehnoloogiatesse (nt jäätmete sorteerimine, taaskasutus, digilahendused) on siiski eelkõige pistelised ning ka investeeringute suurenemist tulevikus peeti pigem ebatõenäoliseks. Tõenäolisemaks peeti selliseid praktikaid nagu vabatahtlikud ökomärgised, kvaliteedimärgised ümbertöödeldud toodetel, keskkonnahoidlikes riigihangetes osalemine ja finantsmehhanismide kasutamine ringmajanduslike tegevuste elluviimiseks. Peamiste probleemidena ringmajanduslike ärimudelite elluviimisel nähti nii nende vähest olulisust kui ka vastava oskusteabe puudumist. Üldise mustrina peeti veel vajalikuks erinevate sotsiaalsete tegevuste laiendamist – sealhulgas tihedam koostöö nii klientide, keskkonnahoidlike MTÜde, ülikoolide kui kohalike omavalitsustega. Ka neis asjaoludes nähti takistustena tegevuste vähest olulisust, puudulikke teadmisi kui ka koostööpartnerite nappust.

Tööstusharude ringmajandusega seotud tegevused olid osaliselt sarnased, samas leidus ka erinevusi: 

Arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete tööstuses oli ringmajanduslike praktikate olulisus kasvamas, seda nii väliskeskkonna muudatuste tõttu (tehnoloogia areng ja rohkem regulatsioone) kui ka normide ja väärtuste muutumise läbi ettevõtte sees, kus toote või teenuse olelusringi nähti senisest enam tervikuna. 

Tööstusharus olid laiemalt levinud järgmised ringmajanduslikud ärimudelid: toodete vastupidavusega arvestamine ning tooteohutuse tagamine (nt tuleohtlikkuse suhtes) pikendamaks toote eluiga; toodete valmistamine ning pakendite kohandamine vastavalt kliendi tellimusele; toodete parandamise võimaldamine ning teabe pakkumine remonditeenustest.

Vaid tagasihoidlikul määral aga rakendati kasutatud toodete tagasivõtmist ning teiste ettevõtete jääkide kasutamist sisendina. Ka toote pakkumine teenusena leidis rakendust vaid väheste VKEde puhul.

Elektriseadmete tööstuses oldi tuleviku suhtes optimistlikud, kuna antud tööstusharu komponendid ja seadmed on sisendiks teiste tööstusharude valmistoodetele ning seoses digipöörde ja rohepöördega suureneb nende olulisus aga ka surve ettevõtetele ringmajanduslikke praktikaid rakendada.

Tööstusharus oli oluline toodete vastupidavus, parandamise võimaldamine ja kättesaadavus ning sellest teavitamine. Ka oli levinud pakendite suuruse ja kuju kohandamine vastavalt kliendi vajadustele ning nende sorteerimine ja liigiti töötlemine. Paljud ettevõtted pidasid tähtsaks sisendmaterjalide ja jäätmete vähendamist. 

Samas näitasid uuringu tulemused, et osad praktikad olid vaid väheste ettevõtete pärusmaa: toodete remontimine (ettevõtte sees või partneri juures); oma tootmisjääkide pakkumine teistele ettevõtetele sisendiks; klientide suunamine kasutatud tooteid ettevõttele tagastama; tehnoloogiline innovatsioon jäätmete ümbertöötlemisel; toodete pakkumine jagamisplatvormidel.

Keemiatööstuses nähti tulevikus regulatsioonide karmistumist, vajadust rohkem investeerida ja toodete ühtlustumist, mis muudab raskemaks konkurentidest eristumise.

Tööstusharus olid üsna levinud äritegevuse printsiibid, et jätkusuutlikkus on osa ettevõtte vastutusest ühiskonna ees ning et ärimudel arvestab maksimaalse efektiivsuse ja kasumlikkuse kõrval ka võimalikult vähest kahjulike ainete kasutamist. Oluline oli pakendite taaskasutus ja ümbertöötlemine, ohutust kätkev tootedisain ning lähipiirkonna tarnijate ja sisendmaterjalide kasutamine. 

Suhteliselt harva aga esines jäätmete ümbertöötlemist (nii ettevõtte sees kui ka koostööpartnerite juures), nutikaid jäätmekäitluslahendusi, digitaalseid uuendusi seoses kasutajakogemusega ning toodete tagasivõtu reguleerimist ostu-müügi lepingu tasemel.

Metallitööstuses oli laiemaks probleemiks metalli sulatamise ja suuremahulise ümbertöötlemise võimaluse puudumine lähipiirkonnas.  

Selgus, et tööstusharus rakendati laialdaselt jätkusuutlikke tehnoloogiaid materjalikulu ja jäätmete vähendamiseks. Ettevõtete peamine sisendmaterjal (metall) on pärit lähedalasuvatest piirkondadest. Mitmed ettevõtted märkisid ära toote taastootmise toetamist, pakkudes komponentide taastamist ja asendamist. Ka metallitööstuses oli läbivaks põhimõtteks ettevõtte sotsiaalse vastutuse nägemine ärimudeli jätkusuutlikkuse osana. 

Andmed viitasid ka, et enamuse ettevõtete jaoks ei olnud oluline: kasutatud toodete tagastamise soodustamine; koostöö sõltumatute remonditöökodadega; toodete pakkumine korduskasutuspoodides, jagamisplatvormidel ja annetustena; tehnoloogiline innovatsioon jäätmete ümbertöötlemisel ning targad logistikalahendused.