Astusin toonase TTÜ majandusteaduskonda sügisel 1995. Olime esimesed bakalaureused, mis tähendas, et meie vastuvõtt oli esimene lend 4+2+4 süsteemis. Meist aasta vanemad pidid magistridiplomi väljateenimiseks koolis käima 5+2 aastat ning tänased tudengid 3+2 aastat. Nii et juba tänu õpingute pikkusele pidime me midagi teistmoodi tegema kui täna. Mina õppisin nii bakalaureuses kui magistris rahvamajandust ning veidi üllatav oli 1999. aasta lõpuaktusel lugeda, et mulle on omistatud hoopis sotsiaalteaduste bakalaureus kraad. 2001. aasta suvel oli diplomil juba majandusteaduste magistri tiitel.

Õppimisvaliku tegemine oli küllalt lihtne. Kaalusin, kas minna Tartu majandusteaduskonda, Tartu matemaatikasse või TTÜ majandusse. Kuna käisin juba keskkooli ajast tööl, siis kukkus välja nii, et nende kahe nädala jooksul, mil tuli paberid Tartusse füüsiliselt kohale viia, ma sinna ei jõudnud. Sõitsime siis koos sõbraga autoga Mustamäele ja kuna meil olid mõlemal kuldmedalid, siis saime ka kohe katseteta sisse.

90ndate teisel poolel nappis nii elementaarseid õppevahendeid kui ka kompetentseid pedagooge ehk võis juhtuda, et õppurid ja õppejõud õppisid koos ühtedest õpikutest.

Mina lähenesin asjale nii, et ei võtnud ühtegi “pehmet” ainet (juhtimine, turundus,jne), kuna päriselu erines oluliselt õpetatavast. Et aga punktid täis saada, võtsin statistika, ökonomeetria jms.

1998. aasta kevadel kolmanda kursuse lõpus võttis mu ette toonane statistikaprofessor Enn Listra, kes tegi mulle korraliku akadeemilise peapesu – eksamite viitele tegemine ei olevat veel korralik ülikooliharidus. Jutt võttis nukraks. Tõepoolest, arvestades paralleelset töötamist ning õppevahendite nappust, tegin ratsionaalse otsuse – loengute asemel tegelesin praktiliste majandusalaste küsimustega erasektoris. Eksamid andsin aga õigel ajal ära ning hinded olid korras. Igal juhul päädis asi sellega, et neljandal kursusel käisin oluliselt rohkem kohal ning magistriõpingutes ei puudunud vist ühestki loengust.

Tundub et Listra jutt töötas: 2001. aastal oli mu tase piisavalt hea, muutmaks eriala ning astumaks TTÜ tehnilise füüsika doktorantuuri.

Kas õppida Tallinnas või Tartus, polnud ei toona ega ole ka praegu väga suurt vahet. Pigem oli küsimus, kas jääda Eestisse või mitte. Mina otsustasin jääda. TalTech on väga hea ülikool.

Seda, milliseid oskusi läheb tööjõuturul vaja 20, 30 või 40 aasta pärast, ei tea keegi. Silmad tuleb lahti hoida ja uusi asju õppida. Loomulik uudishimu on minu arvates liikumapanev jõud.