Infotehnoloogia areng on plahvatuslik ja e-riigina tuntud Eesti töötab välja üha uuemaid teenuseid, mis põhinevad tehisintellektil. Mitmed neist on seotud ka õigussüsteemiga, näiteks kurjategijatega seotud riskide hindamine, õigusalast infot jagavad juturobotid, altkäemaksude ärahoidmise ja tuvastamise vahendid jne.
Kas aga tehisintellekt, mis “mõtleb” palju kiiremini kui ka geeniusest inimene, on valmis võtma õigusemõistja rolli?
Inimene on ju mõjutatav, tal on oma hirmud ja jonnid – kas ei peaks hoopis usaldama masinat? Pealegi on juristi poole pöördumine või kohtus käimine kulukas. Robot ei oleks nii ahne ega nõuaks palka. Ameerikas on juba mõnda aega kasutusel algoritmid, mille abil saavad advokaadid ennustada, kas kaasus osutub edukaks või mitte, näiteks saab analüüsida kohtunike käitumismustreid ja eelistusi. Robotteenustki saab müüa raha eest. Näiteks tarkvaralahendus Intraspexion hekseldab läbi kliendi dokumendid ja e-kirjad, et leida juriidilised riskid ja teatada sellest advokaadile. Ravel Law ja Lex Machina aitavad ette valmistada kohtus esinemist ja Premonition ennustab isegi seda, kui palju mingi kohtuasja juures advokaat raha võiks teenida. Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal, aga peamiselt Ameerikas, on kasutusel algoritmid, mis abistavad kohtunikke. Lätlased on kuuldavasti töötamas välja robotlahendust, mis ennustab kohtumõistmise kulusid. Päris tehisintellekti kasutavad 2017. aastast Hangzou ja Guangzhou nn internetikohtud, kus virtuaalne kohtunik lahendab arvuti või ka telefoniekraanil e-kaubandusvaidlusi.
Eesti ametnikudki on unistanud robotkohtunikust. Tegemist on olnud siiski vaid kuni 6400 euro suuruste võlgade puhul (sh lapsetoetused, parkimistrahvid jne) maksekäsu korraldamise katsega.
Kas kardetakse, et robot on ikkagi piiratud või südametu?
Kanada professor Randy Goebel koos Jaapani kolleegidega kasutas tehisintellekti, mis osutus palju võimekamaks advokatuurieksami tegemisel kui ülikooli lõpetanu. Ameerika kohtute ja hiljuti ka Euroopa Inimõiguste kohtunike otsuste suhtes teostatud katsed näitasid, et kui anda kohtuasjade materjalid robotile, saab ta märksa kiiremini üsna samad tulemused kui inimesest õigusemõistjad. Näiteks 584 kohtuasja andmete sisestamisel oli kokkulangevus peaaegu 80%. Prantsuse teadlane pakkus seejärel välja, et robotid võiksidki toimida kohtunike kontrollijatena, aga vastaspool väidab, et sellega rikutaks kohtusüsteemi sõltumatust.
Eurooplased ja nüüd ka valdkonnapioneerid ameeriklased ise on järjest enam mures kohtunikke nõustavate robotajude pärast. Kõigepealt juba seepärast, et ka IT-hariduseta kohtunikud ei saa aru, mis põhimõtetega tehnoloogiaga on tegemist. Samuti on Suurbritannia ülemkohtu liige arvanud (2019), et otsene probleem on koodikirjutamise ümber heljuv müstika ja sellest tulenev juristide ükskõiksus – niikuinii ei mõista ju! Pealegi võivad koodikirjutajad olla eelarvamuste küüsis või kasutada kallutatud andmeid, nagu juhtus aastaid tagasi kurikuulsa COMPAS kaasuse puhul, kus robot soovitas vahi alt vabastada pigem valge nahavärviga süüdistatavaid. Kardetakse ka süsteemi häkkimist, mis saadaks kongi näiteks mõne IT-tudengi nalja või kurjategijate endi töö tulemusena. Robot jääb esialgu ikka masinaks, kes teeb seda, mida tal kästakse, ja toetub andmetele, mis talle antakse. Kuulus näide kallutatusest oleks see, et kui mingis linnas ei maksa 80% inimesi oma makse õigeaegselt, siis ei pruugi pangad võtta riski selle linna elanikele laene anda. Aga milles on süüdi siis 20% õiguskuulekaid inimesi?
Inimkohtunikud on ise algoritme “süüdi mõistnud” näiteks salajase näotuvastuse puhul Inglismaal ja hiljuti Hollandis, kus kasutati tehisintellekti kogumaks infot ametnike kohta, et ennetada korruptsiooni. Mõlemal juhul oli tegemist privaatsuse rikkumisega. Probleeme on näiteks olnud migrantide riiki mitte sisse lubamist soosiva riikliku tarkvaralahendusega ja ka inimese kriminaalsuse analüüsil (kui pead vastama küsimusele, kas oled näinud relva kasutamist, vägivalda, uimasteid, siis võid jääda töötuks, sest oled lihtsalt üles kasvanud kahtlases linnaosas). Ameerika advokaat Amy Belsher ütleb otse, et riik ei saa ka õigussüsteemis allhankida endale masinat, mis tema töö ära teeks. Seega ei ole me kaugeltki valmis andma üle vastutust, küll aga täiustama tehnoloogiaid esimeste apsakate põhjal, mis õigusemõistmise ja rakendamise valdkonnas on juhtunud.
Tanel Kerikmäe | Õiguse professor, TalTech
Artikkel ilmus ajakirjas Imeline Teadus mais 2020