Kasvu peetakse majandusliku eduloo mõõdupuuks, ent tegelikkuses kasvavad selle käigus sageli pigem probleemid kui heaolu. Aktivist, majandusanalüütik ja konverentsi "Elu kasvujärgses Eestis" peaesineja Tadeaš Ždarsky, pidas TalTechis avaliku loengu, kus ta seostas kliimakriisi, ebavõrdsust, vaimse tervise muresid ja demokraatia nõrgenemist ühe juurpõhjusega – pidevast kasvust sõltuva süsteemiga. Ždarsky sõnum on selge: heaolu ei sünni mitte lõputust tootmisest, vaid õiglasest ja arukast jagamisest.
Ždarsky selgitas, et maailmas samaaegselt kulgevad kriisid – kliima soojenemine, elurikkuse vähenemine, kasvav ebavõrdsus ja demokraatia usalduskriis – on tegelikult omavahel seotud: „Me ei saa neid vaadata eraldi, sest need toidavad üksteist. Probleemide keskmes on majandus, mis vajab iga hinna eest kasvu.“
Majanduslik „kasvukohustus“ tuleneb nii maksusüsteemist kui ka võlapõhisest rahandusest. Kui majandus ei kasva, väheneb riigi maksutulu, ettevõtted kärbivad töökohti ning peredel on raskem laene teenindada.
SKP ei näita tegelikult, kas inimeste eluolu paraneb. Majandus võib kasvada ka selliste tegevuste arvelt, mis heaolu ei suurenda – näiteks liiklusõnnetuste järgsed autoremondid ja arstiabi, ravimite suurenenud müük või metsade ulatuslik raie. „Sama lugu on näiteks antidepressantidega: kui me ostame neid rohkem, siis majandus kasvab. Seega ei ütle majanduskasvunumber meile tegelikult, kuidas meil päriselt läheb.“