Esimene kokkupuude tipikooliga

Esimest korda tulin tipikooli trollibussiga. Olin siis veel keskkooli 11-s klassis ning Mustamäel algasid rahvaülikooli matemaatika-füüsika-keemia loengud keskkoolide lõpetajatele. Sel hetkel polnud veel mingit selgust, kuhu kõrgkooli ning mida täpselt õppima minna, aga ikkagi tahtsin näha, mismoodi kõrgkoolis õpitakse. Nende loengute käigus kohtusin ka mitme abituriendiga, kellega olime juba varem kokku puutunud erinevatel õpilasolümpiaadidel ning kes lõpuks samuti tipikooli õppima tulid. Sel ajal olin pigem nohik, kes elas omas elemendis, polnud veel selgust edasiõppimisest ning ei mõelnudki õppejõu ametist.

Eriala valik ja tudengipõlv

Kevade saabudes hakkasid kõrgkoolid saatma peibutuskirju koos uhkete lubadustega, et vastuvõtul arvestatakse mu seniseid edukaid esinemisi olümpiaadidel. Sain kutse nii Tartu Riiklikust Ülikoolist kui ka Tallinna Pedagoogilisest Instituudist. Tipikool minu vastu huvi ei tundnud ning paljuski seetõttu otsustasin just minna sinna nii-öelda “valge lehena”. Vaatasin küll ehitusvaldkonna poole, ema kodus soovitas aga ehituse ökonoomika ja organiseerimise eriala, mis viis mind lõpuks majandusteaduskonda. Oli aasta 1971.

Valik majandusteaduskonna kasuks tähendas sagedast Kopli õppehoones käimist ning ikoonilise tipikate bussiga number 20 Mustamäe ja Kopli vahel sõitmist. Olles õppeajal ka õpperühma vanem, tähendas see kohustus minu jaoks seda, et pidin pidevalt suhtlema nii majandusteaduskonna kui ehitusteaduskonna õppejõududega. Seega mõlemad dekaanid, nii Juhan Toomaspoeg kui Lembit Joorits olid need, kellega tuli lahendada oma õpperühma probleeme. Samas oli alati väga heaks diplomaadiks meie rühmajuhendaja Svea Otsmaa, sest kahe teaduskonna õppekorralduslikud põhimõtted ja sageli ka õppejõudude isiklikud ambitsioonid tekitasid tunde risti läinud suuskadest. Põhilised eriarvamused olid õppeedukuses ja väljalangevuses. Meie ei olnud eesrindlikud õppetöös. Meid oli õpperühmas lõpuks järgi vaid 14 tudengit, samas kui erinevatel ajahetkel olid meid kokku 30.

Samas tuli korraldada stippide väljamaksmist oma rühmakaaslastele. Seega suhelda tuli eelkõige raamatupidamisega, et sularahapakid kassaletilt õigeaegselt kätte saada. Lisaks oli veel tudengielu ja huviklubid, samuti üliõpilasmalev (EÜE). Üliõpilasaastatel kujunes tipikoolist juba teine kodu. Vaatamata kõigile toimetamistele oli minu kindel prioriteet õppetöö — mõnel üksikul juhtumil lubasin endale loengutest-seminaridest puudumist.

Kuigi tol ajal ümbritsesid mind ja meie tudengeid kõiki nii nais- kui mees-seltsimehed, oli iga päev midagi, mis tõi mind kooli ning tuli suhelda pea kõigi tollaste teenistuste ning erinevate õppejõudude ning tugitöötajatega. Tudengielu korraldamine viis sagedasi kokku tollase rektori Agu Aarnaga ning tema mantlipärijaga Boris Tammega. Aga ükskord siiski jahmatas Boris Tamm sellega, kui tuli sööklas kandiku ning plekktaldrikutega meie lauda, kus ma olin koos oma külalistega Moskvast ja hakkasime tudengijuttu rääkima. Niisugune rektori käitumine oli moskoviitidele tõeliselt jahmatav.

Koolitamise pisik nakatas

Õppimise ajal oli eriti suur abi kaasüliõpilastest, seda nii rühmakaaslastest kui ka paljudest teistest, kellega kokku puutusin. Pea kõikides ainetes tuldi küsima ja vajati sisulist abi. Oli neid, kes tahtsid lihtsalt ära tegemist, olid ka need, kes tahtsid asjast aru saada ning õppida. Aga selleks tuli esmalt õppetükid endale selgeks teha, et teistele hakata midagi selgitama.

Mäletan ühiseid õppimisi raamatukogus, ühikas kui ka kaastudengite juures kodudes. Raamatuvirnad ja kohvi (kui seda parajasti oli saada) tassid laual. Papptopsist ei joonud kohvi keegi. Ikka savikruusist või portselantassist. Sellised ühised õppimised (ja õpetamised) olid nii semestri jooksul, aga muidugi ka sessi ajal. Ehk just siis tekkis see koolitamise pisik, mis jäi hinge vinduma?

Tagasitulek ülikooli õppejõuna

Kui elu oli pärast kiitusega lõpetamist ning majandusinseneri diplomi saamist teinud oma ootamatud keerdkäigud ning tuli suhteliselt kiiresti uuesti teha valik tuleviku osas, tulin Koplisse kateedrisse oma eriala juurde tagasi. Esmalt sain teadusliku uurimissektori (TUS) inseneri staatuse. See oli 1981. aasta 2. jaanuaril. Tol päeval esimese paari tunniga olid lubatud asjatoimetused tehtud ning jalutasin tühjas ning kõledas majas ringi. Mis ma siin edasi teen? Kus ma ikkagi olen?

Aga küllaltki kiiresti tekkis vajadus viia läbi õppetööd: kas siis anda harjutustunde, asendamist või ka väikesemahulisi õppeaineid siduserialadele. Siis olid veel õhtused ja kaugõppe tudengid ning lisaks ka venekeelne õpe. Seega minust sai noor õppejõud – oli aasta 1983. Visati akadeemilisse vette ja tuli hakata ise ujuma paljuski arusaamatus suunas.

Aga noored õppejõud olid ka ülikooli abitöödel asendamatud. Olgu siis akende pesemine või “rohelise konna” ehitamine. Kas keegi veel mäletab seda klubihoonet Mustamäel praeguse majandusteaduskonna hoone kõrval oleval krundil, mille ehitamise viibimise pärast süüdistati mingil hetkel just tellijat, seega tipikooli ning selle rektorit. Olime siis kõik noored õppejõud labidatega seal vundamendi kraave kaevamas. Selline oli ehituskorraldus tegelikkuses.

Akadeemiline areng ja rahvusvahelised kogemused

Arusaadavalt tuli esmalt läbi teha aspirantuur ning kaitsta kandidaadikraad. Kuna Eestis tol ajal sobivat erialast kaitsmiskomisjoni polnud, tuli hakata ringi vaatama suure kodumaa ülikoolides. Lõpuks jäin pidama Moskva Ehitusinseneride Instituudi juurde, kus kaitsesin väitekirja.

Eriti keerukas oli kaitsmiste ettevalmistamine ning korraldamine Moskvas, kui samaaegselt pidin olema Varbla sovhoosis üliõpilastega sügistöödel kartuleid võtmas. Riikliku Atesteerimiskomisjoni otsus kandidaadikraadi kinnitamise kohta tuli 1989.aasta kevadel ning siis, Eesti taasiseseisvumise järel selgus, et tuleb oma erialal hakata täiesti uuesti õppima. Seni õpitul polnud enam suurt väärtust. Väärtus oli kindlasti oskus õppida ja õpetada.

Taotlesin Euroliidu Tempus mobiilsusgranti pooleks aastaks Suurbritanniasse. See võimaldas mul lisaks Salfordi Ülikoolile, mis oli mulle granti põhipartneriks, luua sidemeid ka paljudes teistes nii saareriigi kui ka Mandri-Euroopa kõrgkoolides. Saadud kogemus ja loodud sidemed on paljuski aluse pannud minu hilisemale akadeemilisele tegevusele nii Eestis kui ka teistes riikides.

Tulles tagasi Eestimaale algas raske ja pingeline aeg. Sain täieliku akadeemilise koormuse ning tuli minna auditooriumidesse. Aga kõik materjalid oli ju nüüd vaja “nullist” ette valmistada. Teemadeks ikka ehituse “pehmem” pool: juhtimine/korraldus ning ökonoomika.

Loengumaterjalide evolutsioon

Omaette teema on loengumaterjalid ja nende koostamine ning kasutamine. Kõik algas perfokaartidest ning käsikirjalisest konspekteerimisest. Siis tuli appi ka personaalarvuti (PC) ning selle väljatrükid. Aga tundide lõpuks oli enamus õppejõude valge kriiditolmuga koos, sest kriit oli iga loengutunni lahutamatu koostisosa, kui oli vaja ka midagi visualiseerida.

Kilede/lüümikute kasutuselevõtmine muutis loengute läbiviimise puhtamaks, aga see tähendas kõigi loengumaterjalide taas ettevalmistamist, läbimõtlemist.

Arvutite ja esitlusprogrammide kasutusele võtmine tõi kaasa vajaduse loengumaterjalid uuesti koostada, nüüd juba sobivas formaadis koos võimalike visuaalsete efektidega. Paraku paljud slaidide kasutajad pahandavad tänagi, et väljatrükkidel pole näha kõike seda, mis esitluse käigus ekraanile ilmub või jutuna juurde lisatakse. Paberil on endiselt suur mõju meile kõigile!

Üle 40 aasta akadeemilisel redelil

Olen nüüd tipikoolis õppejõuna töötanud 40+ aastat. Olen töötanud kooli kolmes teaduskonnas (majandus, ehitus, inseneri) ning läbi teinud õppejõu kogu akadeemilise gradatsiooni assistendist professorini. Mulle on omistatud emeriitprofessori staatus.

Õppejõu ameti kõrvalt olen olnud kateedrijuhataja, õppetooli juhataja, instituudi direktor, dekaan ja prodekaan. Seoses viimaste loetletud ametitega tahaksin tänuga meenutada just koostööd nii Karl Õigeriga, kellelt ma dekaani ametiraha pärisin kui Siim Idnurmega, kes kogu mu kümneaastase dekaaniks oleku aja jooksul oli usaldusväärne õppeprodekaan ning tudengite hirm. Koos loetletud ametitega olen olnud paljude valitavate kogude liige ülikoolis ning teaduskondades. Ning siis veel lisandus teadus-arendustegevus erinevates nii rahvusvahelistes kui rahvuslikes projektides.

Lisaks õppetöö läbiviimisele koduülikoolis olen pikka aega õpetanud ka Tallinna Tehnikakõrgkoolis nii tulevasi ehitusinsenere kui kinnisvara korrashoidjaid. Ja nüüd juba enam kui 20 aastat olen aktiivselt õpetanud ka Berliinis, Tehnika ja majanduse kõrgkooli ehitus- ja kinnisvarakorralduse rahvusvahelisel magistrikaval. Lisaks loengutele on seal päris palju olnud ka lõputööde juhendamisi.

Teadus- ja arendustöö kinnisvara valdkonnas

Selle algus oli keerukas, sest paljudel tol ajal ehk taasiseseisvunud Eesti esimestel aastatel ametis olnud ehitusvaldkonna võtmetegelastel oli arusaamine, et elades nüüd vabas turumajanduses on naeratades vaja jõuda kokkuleppeni ning suruda vaid partneril kätt lepingu sõlmimise märgiks. Ja kogu lugu. Pole vaja mingit bürokraatiat, juhenddokumente ega eeskirju.

Kui sai koostatud ehituse võistupakkumise läbiviimise reeglistik, nuditi see lõpuks ära ühele A4 lehele. Tunduvalt paremini läks ehituse töövõtulepingute üldiste tingimuste paketiga, mida aktsepteeriti vaatamata nende mahukusele.

Minu professuur sai umbes veerand sajandi eest nimetuseks kinnisvara haldamine. Praeguseks oleks sobilikum nimetus kas kinnisvara või ehitiste korrashoid. Selline on olnud vastavalt ka nende uurimisprojektide temaatika, millega olen aja jooksul olnud seotud.

Põnev aeg oli alates 2008. aastast, kui koos Targo Kalamehega ning tudengite ning õppejõudude meekonnaga sai KredExi tellimusel läbi viidud neli Eesti erinevat tüüpi kortermajade seisundi uuringut. Mahukad lepingud olid seotud ka suuremahulise administreerimisega. Eks see oli omamoodi maailma avastamine aga ka üksteiselt õppimine. Iga projekt lõppes mitmete esitlustega erinevate auditooriumide ees, kus tuli olla kursis kõigi läbiviidud projektide üksikasjadega. Pika aja jooksul on korterelamute teema olnud meil aktuaalne ning kirgi üles küttev.

Eriti tahaksin seoses korrashoiu temaatikaga esile tõsta koostööd Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liiduga, mille praegune nimetus Eesti Kinnisvara Korrashoiu Liit. Novembris tähistab liit oma 30. juubelit, millest 25 aastat olen olnud onud seotud liidu tegevusega, seda juhatuse tasemel.

Koostöös on pandud alus kinnisvaraobjektide korrashoiukorralduse süsteemile Eestis, loodud originaalsed standardid ning käivitatud kutseprofessionaalsuse süsteem valdkonnas. Koostatud on mitmeid populaarseid käsiraamatuid nii kinnisvara omanikele kui ka korrashoidjatele. Kogu selle tegevuse puhul saab rääkida just ühiskonna teenimisest, kus on tegeletud “pärieluliste” probleemidega ning toodud need ka akadeemilisse õppesse, auditooriumidesse.

Üks viimaseid mahukamaid arendusprojekte oli seotud ehituse ühtse klassifitseerimissüsteemi arendamisega rahvusvahelisi standardeid arvestades. Kuigi projekt oli suure üldsuse tähelepanu all, on siiski selle tulemuste kasutuselevõtmine soiku jäänud. Ilmselt king veel nii hullult ei pigista ning seni aetakse läbi varasemalt koostatud klassifitseerimise standardiga (EVS 885:2005). Seegi dokument on üks verstapost ühest varasemast koostööprojektist, mille arendamine oli pikaajaline samm-sammuline ettevõtmine. Selle töö tulemust kasutatakse aga aastakümneid.

Elukestev õpe kahes võtmes

Seda tuleb vaadelda kahes võtmes. Õppejõud peab ennast pidevalt harima ja olema kursis ümberringi toimuvaga. Olen siiski raamatute usku ning aja jooksul on kogunenud raamaturiiulile vägagi suur hulk erialast kirjandust. Kuid lisaks sellele on olnud hulgaliselt sõite eelkõige Euroopas nii konverentsidele, seminaridele, valdkonna organisatsioonide üritustele.

Olen juba pikemat aega Euroopa ehitusteaduskondade assotsiatsiooni juhatuse liige, mistõttu olen külastanud paljusid kõrgkoole ning püüdnud aru saada sellest, kuidas need koolid funktsioneerivad ning suhtlevad oma kogukondadega. Aga osalen ka Euroopa ehitusökonomistide liidu tegevustes, eelkõige seminaridel, kus arutlusel erinevad aktuaalsed teemad.

Kuid sama oluline on ka see, kui kutsutakse esinema koolitustele ning “päriseluga” igapäevaselt kursis olevad inimesed hindavad seda teavet, mida akadeemilise maailma inimene neile pakub. Ka nemad avastavad maailma, kui suudad neile pakkuda süsteemset ja üldistavat käsitlust neid ümbritsevatest probleemidest.

Avatud ja inimsõbralik ülikool

Tehnikaülikool on ja jääb nii Eesti kui ka rahvusvahelisele akadeemilisele turule. Vaevalt me tõuseme rahvusvahelistes pingeridades palju kõrgemale, sest oleme ikkagi rahvuslik tehnikaülikool ja peame lahendama paljusid “päriselulisi” probleeme. Kuigi meie jaoks on need olulised ja aktuaalsed, nende teemadega rahvusvahelistes ajakirjades ning konverentsidel suurt kuulsust ei saavuta. Tunduvalt olulisemaks on siiski see, kui kool säilitaks oma inimsõbralikkuse ning avatuse. Olen näinud mitmeid kuulsaid ülikoole, mis on raudaedade ning betoonmüüride taga, turvamehed kontrollivad kahtlustavalt kõiki sisenejaid. Füüsiline avatus oma ühiskonnale ja kogukonnale on tegelikult suur väärtus ning seda tuleb hoida.

Artikkel ilmus esmakordselt portaalis Ehitusleht.ee 28.11.2025