Samal ajal kui osa inimesi veedab teeb diivani, kontoritooli ja autoistme vahel tuhatkond sammu päevas, otsib teine osa üles trepid, pargid ja kergliiklusteed ning isegi naudib neid. Personaliarenduse spetsialist ja liikumise entusiast kuulub nende viimaste hulka ja jagab oma mõtteid ja kogemusi aktiivse eluviisi teemal. Mais on “Roheliste teemakuude“ fookuses heaoluliikumine.
Kui palju liigud tavaliselt päevas ja nädalas?
Mida väsitavam seda parem… nali. Tegelikult on sport mul veres ja igasugune liikumine väga tavapärane. Pigem tekitab minus rahutust see, kui ma ei liigu – siis koguneb liigne energia, tulevad halvad mõtted ja tunne, et mul ei ole seda energiat kuhugi rakendada.
Treeningplaani kohaselt on mu nädalane treeningmaht nii umbes 11-17 tundi, sõltuvalt perioodist ja eesmärgist. Siinkohal rõhutan, et olen varasemalt tegelenud profispordiga ning sport on olnud minu elus sünnist saati. Järgin treeneri ettekirjutisi, mis on meil omavahel kooskõlastatud.
Lisaks treeningutele meeldib mulle ka igapäevane loomulik liikumine, olgu see jalakäimine, trepist käimine eelistatult liftile jne. Püüan teha valikuid, mis hoiavad päeva jooksul keha aktiivsena. Minu liikumisvalikud sõltuvad ennekõike enesetundest, treeningperioodist ja sellest, kuidas keha parasjagu reageerib.
Mida oled võitnud sellest, et hoiad oma keha pidevas liikumises?
Minu jaoks on sport eelkõige viis pea selgeks saamiseks. Kuigi käsitlen vaimset ja füüsilist tervist ühtse tervikuna, pean tunnistama, et igasugune liikumine on ennekõike kasulik mu ajutegevusele – see aitab mul mõtteid korrastada, erksana püsida ja paremini keskenduda. Liikumise kaudu saan sageli lahti pingest ja üleliigsest „mürast“.
Sellega kaasnev füüsiline heaolu ja „vormis püsimine“ on pigem meeldiv boonus, mitte eesmärk. Ehk siis pidev liikumine annab mulle tasakaalu, selgema pea ja parema arusaama iseendast.
Paljude jaoks on diivanilt tõusmine kõige raskem asi maailmas. Kuidas sina leiad motivatsiooni liikuma minna?
Päevad ei ole vennad, vahel mitte isegi sugulased – on ka minul päevi, kus diivanilt püstisaamine on kõige raskem asi maailmas. Sellistel hetkedel aitab mind praktilisus: mul on alati trennikott valmis pandud eelmisel õhtul, nii et hommikul tuleb end lihtsalt püsti kamandada, panna kott selga ja minna. Mida kiiremini ma end püsti ajan, seda kiiremini saan tagasi diivanile.
Suures pildis ei ole ma väga pidanud end motiveerima, liikumine on sama loomulik nagu söömine, joomine või wc-s käimine – osa tavapärasest elurütmist.
Mis aga puudutab ebamugavusi (nt kehv ilm jms), siis need faktorid on minu kontrolli alt väljas ja suhtun nendesse kui osasse kogemusest, mitte kui takistusesse. Aitab norm riietus ja teadmine, et see ebamugavus on ajutine.
Anna üks nipp neile, kes ei ole harjunud ennast regulaarselt liigutama, kuid tunnevad, et väike lisaliikumine muudaks elu paremaks.
Ole enda suhtes uudishimulik ja alusta pisikestest ampsudest. Sea endale päeva peale pisikesed ja teostatavad eesmärgid, mis on seotud liikumisega. Näiteks tee päeva jooksul kokku 30 kätekõverdust või hoia päeva peale 2 minutit planku, kasvõi 20-sekundiste juppidena.
Oluline on järjepidevus. Seosta liikumist igapäevaste tegevustega: näiteks tõuse telefonikõne ajal püsti, tee mõned kükid kohvi valmimise ajal, venita enne magamaminekut. See aitab liikumisel muutuda loomulikuks osaks päevast ega tundu eraldi kohustusena.