See tähendab, et õpe ei toimu abstraktses õppesadamas, vaid keskkonnas, mille veeteede geomeetria, sügavusandmed ja navigatsioonimärgid põhinevad tegelikel andmetel.

Laevajuhi töö ei seisne üksnes laeva juhtimises, vaid navigatsiooniala terviklikus mõistmises. Rannajoon, kaide paiknemine, sügavusjooned, pöördepunktid ja navigatsioonimärgid moodustavad süsteemi, mille põhjal kujunevad otsused. 

EMERA laevasimulaatorites on loodud mitmed Eesti olulisemad sadamad ja navigatsioonipiirkonnad, sealhulgas Tallinna ja Muuga sadamaala, Paldiski, Pärnu ning Väinamere ühendusteed. Õppija võib sattuda keskkonda, mis on talle varasemast praktikast tuttav, või alale, kus ta hakkab tulevikus töötama. Mõlemal juhul loob reaalsel piirkonnal põhinev keskkond tugevama seose õppimise ja praktilise meresõidu vahel.

Realistlik pilt ja järjepidev arendus

Reaalsete sadamate ja navigatsioonipiirkondade loomine algab ametlikest elektroonilistest merekaartidest, mis määratlevad rannajoone, sügavused, navigatsioonimärgid ja veeteede struktuuri. Nendele lisanduvad sügavus- ja kõrgusandmed, mille põhjal kujuneb kolmemõõtmeline keskkond nii vee peal kui vee all.

Simuleeritud ala näeb visuaalselt välja nagu päris navigatsioonipiirkond ja omab ka asukohale vastavaid veesügavusi. Sügavusmudel mõjutab laeva käitumist, võimaldades realistlikult harjutada madalikele lähenemist ja manööverdamist piiratud ruumis. Navigatsioonimärgid toimivad nii visuaalses vaates kui ka radariekraanil ning sildumisel arvestatakse laeva ja kai vastastikmõju. Õppija näeb otseselt, kuidas tema otsused mõjutavad olukorra kulgu.

Oluline osa arendusprotsessist on praktikute sisend. Tegevmeremehed, -lootsid ja teised piirkonnas töötavad spetsialistid jagavad oma kogemusi ning annavad sisendit selle kohta, millised maamärgid on otsustavad, milline on tegelik liiklusmuster või millised kohad nõuavad erilist tähelepanu. Fotod, videod ja kogemuslikud täpsustused aitavad muuta digitaalse keskkonna võimalikult sarnaseks reaalse navigatsioonialaga. Nii sünnib akadeemia ja praktikute koostöös piirkonna digitaalne representatsioon.

Stseeni loomine algab alati lähteülesandest: määratletakse väljaõppe eesmärk, ala piirid, vajalikud navigatsiooniteed ja detailsusaste. Sadama- ja ligipääsualad modelleeritakse suurema täpsusega kui avamerelõigud. Vajadusel täiendatakse keskkonda 3D-objektidega – kaid, hooned, kraanad, maamärgid –, et tagada ruumiline äratuntavus ja realistlik nähtavuspilt. Simulaatorikeskkonnad ei ole staatilised. Sadamad arenevad, veeteid süvendatakse ning navigatsioonikorraldus muutub. Seetõttu on ka simuleeritud alade ajakohastamine pidev töö.

EMERA-s vastutab sadama- ja navigatsiooni­piirkondade stseenide loomise ning arendamise eest Oksana Davitzenko, kelle ülesanne on siduda ametlikud navigatsiooniandmed, visuaalne keskkond ja õppevajadused terviklikuks treeningalaks.

Turvaline keskkond keeruliste otsuste harjutamiseks

Simulatsiooni keskkond võimaldab harjutada nii tuttavat kui ka uut piirkonda. Kogenud kapten saab testida keerulisi ilmastiku- või liiklusstsenaariume ilma reaalse riskita. Nooremohvitser saab esmase ruumilise arusaama sissesõidukanalist, pöörderaadiusest ja sildumisvõimalustest enne, kui ta vastutab manöövri eest päriselus. Simulaatoris on võimalik muuta nähtavustingimusi, tuule- ja hoovuseparameetreid ning liiklusintensiivsust – luues stsenaariume, mida päris sadamas ei saa sihilikult esile kutsuda. 

Lisaks väljaõppele on võimalik testida ka arenduslahendusi. Uue kai või navigatsiooni­märgi lisamine stseeni võimaldab hinnata manööverdusruumi ja ohutust enne füüsilist ehitust. Nii muutub simulaator keskkonnaks, kus kohtuvad haridus, tehnoloogia ja sadamaruumi planeerimine.

Kui sadam ja navigatsioonipiirkond jõuavad laevasillasimulaatorisse oma geomeetria, sügavusmudeli ja navigatsiooniloogikaga, ei treenita üksnes manöövrit. Treenitakse otsustusvõimet – võimet hinnata riske, tajuda ruumi ja teha valikuid olukorras, kus aeg on piiratud. Digitaalne kaksik ei asenda merd, kuid aitab kujundada kindlust ja professionaalset enesekindlust enne, kui vastutus on päriselt laevajuhil ja kaalul on nii meeskond, laev, last kui ka keskkond.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.