Ülikoolide võrgustikud, teadusorganisatsioonid, ettevõtjate ja riigid valmistavadki nn positsioonipabereid, milles tuuakse välja peamised seisukohad. Lisaks peavad tänavu valmima mitmed EL-i tasandi raportid, mis on oluline sisend Euroopa Komisjonile raamprogrammi disainimisel.  

Raamprogrammi ja laiemalt välisrahastuse tähendust Tallinna Tehnikaülikoolile ja Eesti teadussüsteemile näitab tõsiasi, et kui raamprogrammi vahenditele liita juurde ka EL struktuurifondid, siis koos moodustasid nad peaaegu 40% aastate 2014-2020 riigi teadus- ja arendustegevuse kuludest. Võrdluseks, Saksamaa vastav näitaja oli alla 5%.

TalTech sai toetusena eelmisest raamprogrammist [2014-2020, Horisont 2020] kokku ~38,2 mln eurot[1], samal ajal kui ülikoolile eraldatud baasfinantseerimine oli 34,8 mln eurot.  Samas leitakse raamprogrammi Horisont 2020 järelhindamise raportis, et iga programmi kaudu investeeritud euro toob aastaks 2040 kodanikele tagasi umbes 5 eurot[2].

Soovin head debatti uue raamprogrammi üle ka Tallinna Tehnikaülikoolis. Esitan järgnevalt mõned oma seisukohad.

Raamprogrammi nr 10 narratiiv

Raamprogrammi „Euroopa Horisont“ maht on võrreldes esimese eelarvega kasvanud ~ 25 korda, ka liikmesriigid on suurendanud riigieelarvelisi TA kulutusi. Kokkuvõttes kulutab EL suhtena SKP-sse TA-le siiski vähem kui Hiina, USA, Jaapan ja Lõuna-Korea. Samas on tänapäeva keerulises ja aina keerulisemaks minevas maailmas TA-l võtmeroll konkurentsieelise ja majandusliku lisandväärtuse tekitamises.

Rahaliselt kõige olulisem on praegu olnud nn II sammas üldnimetusega „Üleilmsed väljakutsed ja Euroopa tööstuse konkurentsivõime“. See on ka uue raamprogrammi prioriteet. Tema kaal tulevikuvaates suureneb veelgi, sest eesmärk on enda konkurentsipositsiooni tugevdamine ja tööstusele vajaliku partnerluse pakkumine. Eesti ainsa tehnikaülikoolina peame selleks väljakutseks valmis olema ja seda toetama.

Ülikoolide-tööstuse konsortsiumide tekkimiseks ja toimimiseks on aga vaja, et teadus oleks endiselt nõutud. Ülikoolide rahvusvahelised esindusorganisatsioonid CESAER ja EUA on ühisavalduses märkinud, et raamprogrammis Horisont Euroopa kipub vähem olema  selliseid taotlusvoore, kus eeldatav „tehnoloogia küpsusaste“ [TVT] ehk see, kui valmis või turulähedane tehnoloogia on, jääb vahemikku 1-4[3]. See on üks indikaator, mis näitab, et tasakaal on nihkunud/nihkumas „turulähedase nõudluse“ rahuldamiseks ning innovatsiooni soodustamiseks.

Peame tegelema kahe paralleelse protsessiga korraga: ühelt poolt „materialiseerima“ teadustulemused konkurentsivõime ja tööstussektori arenguks ning teiselt poolt hoidma seda baasi, millele toetudes saavad sündida uued innovaatilised lahendused ja ettevõtete ärimudelid, et me suudaks konkureerida teiste teadmusmahukate majandustega.

Seega on vaja leida parem tasakaal teadus- ja innovatsioonitegevuste [RIA] ning innovatsioonitegevuste [IA] vahel, eraldades rohkem ressursse RIA taotlusvoorudele, mis  on suunatud madalamate TVT-de vahemikele [TVT 1-4], et tagada teaduskomponendi olemasolu, mis ongi see baas, millele eelnevalt viitasin. Vajalik sünergia ning siire ettevõtlusesse tekib selle kaudu, kui taotlusvoorude teemad ja fookused sihistada aktuaalsete arenguvajadustega ning valdkondadega, kus soovime tulevikus olla konkurentsivõimelised.

Widening – Eesti vajab seda endiselt

Raamprogrammil on oluline roll ülikooli tulude mitmekesistamisel, mistõttu soovime olla järjest edukamad projektide taotlemisel. Eesti kuulub koos 14 EL liikmesriigi ning assotsieerunud riikidega nn Widening gruppi, millele on eraldatud ~3 miljardi euro suurune eelarve, et tõsta mainitud riikide teadustegevuse taset, et vähendada nende mahajäämust kõrgema teadustasemega riikidest.

On tõsi, et edukate ja vähem edukate teadusriikide vahe ei ole vähenenud soovitud tempos. Widening-riikidele eraldati näiteks kõigest 8% programmi Horisont 2020 EL-i kogutoetusest. Võrreldes raamprogrammist Horisont 2020 saadud toetusi riigi tehtud TA kulutustega [SKP-st] näeme, et Eesti paikneb 3. kohal Küprose ja Kreeka järel.

Kas see tähendab, et Eesti peaks väljuma nn Widening riikide hulgast? Kindlasti mitte, sest Widening meetmete toetused moodustavad ~25% Horisont Euroopa programmist Eestisse laekunud toetustest. Samas eeldab Widening sihtriikide nimekiri poliitilist kokkulepet. Kindlasti peame arutama Widening meetmete toimivuse üle, nt nende horisontaalsem rakendamine, et tagada nende peamise eesmärgi – tippteaduse leviku ja suurema koostöö ning kaasatuse programmi üleselt.  

Mis on pildil valesti?

Raamprogrammi suurimasse ehk II sambasse kuuluvad kuus klastrit/teemavaldkonda: 1] tervis 2] kultuur, loovus ja kaasav ühiskond 3] ühiskonna tsiviiljulgeolek 4] digi, tööstus ja kosmos 5] kliima, energia ja transport 6] toit, biomajandus, loodusvarad, põllumajandus ja keskkond. Vajalikud valdkonnad, mille alla saab paigutada enamuse tänapäeva väljakutsetest. Samas on sõda Ukrainas tõstatanud küsimuse, kas raamprogramm peaks täiendavalt tegelema ka kaitsevaldkonna TA teemadega? Kui soovime, et raamprogramm peegeldaks ühiskonnas valitsevaid probleeme, on raske leida vastust küsimusele, miks tegeletakse küll tehisintellekti, plokiahela ja uuendtoidu, mitte aga kaitsevaldkonna TAga. Ning just praegu on see ajaaken, millal ka ülejäänud Euroopa mõistab selle olulisust.

Eeldame loomulikult, et kaitsevaldkonna rahastus ei tule millegi arvelt, vaid programmi rahastus arvestab aastatega kuhjunud „teadus- ja arendustegevuse“ võlaga ning on vastavuses EL-i rohe- ja digipöörde ambitsioonide ning konkurentsivõime kasvatamisega. Hetkel rahastatakse kaitsevaldkonna TA tegevusi peamiselt Euroopa Kaitsefondi kaudu [European Defence Fund, EDF]. EDF jääks alles ka edaspidi, Horisondi programmi näol suureneks kaitsevaldkonna TA komponent [võrreldes EDF-ga] ning tekiks võimalus liikuda madalama TVT pealt [raamprogramm] kõrgema TVT poole [EDF].

Teadlaste järelkasv pitsitab endiselt

Järelkasv on kõigi teadusasutuste probleem nii Eestis kui Euroopas. Noorteadlastele suurema rolli andmine, nende iseseisvuse ja võrgustiku kasvatamine ja seeläbi nende finantsvõimekuse suurenamine on üks olulisemaid põhjuseid, millele raamprogramm peaks tähelepanu pöörama. Tänaseni ei ole lisaks olemasolevatele oma teadlaskarjääri alguses noortele mõeldud individuaalgrantidele eraldi koostöö või võrgustikutoetusi, mis toetaksid just teadlaskarjääri algusaastaid. Sellised grandid aitaksid  parandada nende töökohakindlust ja vähendada talentide liikumist kõrgema teadustasemega riikidesse, kus teaduse baasrahastus on paremini tagatud. Kui mõelda ka sellele, et läbimurdeliste lahendute sünniks on vaja süvatehnoloogiaga tegelevaid ettevõtjaid, siis muutub järelkasvu küsimus veelgi aktuaalsemaks.

Mõned mõtte veel, siiski tuleb rääkida ka rahast

Kui „Horisont 2020“ eelarve oli 75,6 miljardit eurot, siis kõigi kõrgetasemeliste projektide rahastamine oleks eeldanud täiendavalt 159 miljardit eurot[4].

Eelarve puhul tuleks märkida seda, et kui see on kokku lepitud, siis selle sihtotstarvet ei tohiks muuta, ehk kõik esialgselt TA tegevuse rahastamiseks mõeldud vahendid peaksid minema TA tegevuste rahastamiseks, mitte teiste tekkinud kriiside rahastamiseks.

Partnerluste „maastikku“ on raamprogrammi jooksul nn korrastatud, sest nende arvu on vähendatud 49 peale (umbes 120-lt eelmisel perioodil). Kui vaadata nn kaas-finantseeritavaid partnerlusi (co-financed), mis eeldavad riigi finantseeringut, siis väikeriigid on sattunud siin mõnevõrra ebavõrdsesse olukord. Nende võimekus oma organisatsioone toetada on palju piiratum. Seetõttu võiks selliste partnerluste arvu veelgi vähendada, eesmärgiga tagada nende sihistatus ja paremad osalemis- ja rahastusvõimalused.

Käesoleva raamprogrammiga kaasnenud uute instrumentide ehk missioonide jätkumise korral tuleb parandada nendealast teadlikkust ning mõelda, millised võiksid olla need valdkonnad, mis enim toetavad EL-i konkurentsivõimet ja tehnoloogilist progressi.

40 aastat ajalugu

Aastatel 2021-2027 kestab üheksanda Euroopa Liidu [EL] teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa Horisont“ rakendusperiood. Selle eelarve on 95,5 miljardit eurot. Võrdluseks: esimese raamprogrammi ehk aastate 1984 – 1987 eelarve oli 3,75 miljardit eküüd (endine Euroopa Ühenduse rahaühik, mis hiljem vahetati kursiga 1:1 euro vastu).

Pool esimese raamprogrammi eelarvest eraldati energeetikale, mis ka praegusel ajal on erinevate otsustus- ja probleemkohtade kekspunkt.

2024. aastal saame seega tähistada raamprogrammi kui sellise 40. aastapäeva.