Teaduse ja kõrghariduse alarahastamise kõrval seisavad sotsiaalteadused viimastel aastatel silmitsi veel ühe olulise probleemiga, täpsemalt ressursipuudusega – selleks on valdkondliku eetikakomitee puudumine.
Oma arvamusloos „Eetiline vaakum Eesti sotsiaalteadustes“, mis ilmus 7. oktoobril ajalehes Sirp, analüüsivad Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi kaasprofessor Anu Masso koos Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi kaasprofessori Mai Beilmanniga olukorda, millesse sotsiaal- ja humanitaarteadused on viimastel aastatel sattunud.
Autorid on seisukohal, et peale institutsionaalsete (nt Tallinna Ülikooli eetikakomitee) ja piirkondlike komiteede (nt Tervise Arengu Instituudi eetikakomitee) on hädavajalik luua eraldi humanitaar- ja sotsiaalteaduste kompetentsiga eetikakomitee, mille liikmetel oleks teoreetiline ja metodoloogiline ettevalmistus, et suuta hinnata väga laia sisulise ja andmealase spektriga sotsiaal- ja humanitaarteaduslike uuringute eetilisi aspekte.
„Täpselt nagu meditsiiniuuringutes, sõltub ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes uuringu eetilisuse hindamine kasutatud uurimismeetoditest ja tehnikatest ning uuringu asjakohasus uurimisküsimuse ja probleemi sõnastamisest tulenevalt valdkonnas väljakujunenud rangetest teadustöö tegemise põhimõtetest ning tuginedes uuritaval teemal varem korraldatud uuringute tulemustele,“ tõdevad autorid. „Sellise hinnangu andmiseks vajaliku kompetentsi saavutamiseks on vaja aastatepikkust valdkondlike teadmiste, oskuste ja kogemuste omandamist.“