Praktiline kogemus, mis viis doktorantuurini

Alustasin õpinguid 2020. aastal TalTechi majandusteaduskonnas Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis, kuid see polnud minu jaoks pikalt ette planeeritud samm. Ma olin akadeemilisse maailma sisenenud juba mõned aastad enne doktorantuuri, alustades projekti assistendina minu juhendaja juures. Selle käigus sain esimesed kogemused nii projekti metodoloogia üle arutlemises, uuringute läbiviimises kui ka tulemuste esitlemises. See kinnitas minu soovi jätkata akadeemias ja seetõttu oli doktorantuur loogiline edasine samm magistrikraadi omandamise järel. Sellest sai üks kõige rikastavamaid kogemusi mu elus ning samuti suunas mu edasist karjäärivalikut. Võimalus iga päev millegi uue avastamisega tegeleda on midagi erilist, mida doktorantuur saab pakkuda.

Tulevikuvaatega doktoritöö digitaliseerimise arengust

Minu doktoritöö teemaks oli “Avaliku sektori organisatsioonide koostöö digitaalse innovatsiooni juhtimisel”. Selle teema poole ajendas mind digitaliseerimise areng ja sellest tulenevad võimalikud tulevikustsenaariumid avalikule sektorile tervikuna. Kuigi doktoritöö sai alguse enne tänast tehisintellekti entusiasmi, oli juba siis selge, et meid ümbritsevaid institutsioone ootavad ees potentsiaalselt revolutsioonilised muutused. Samas oli küsimuseks muutuse allikas – kui erasektori puhul oli digitaalset innovatsiooni käsitletud pikalt eri perspektiividest, siis avaliku sektori puhul oli see oluliselt rohkem varju jäänud. Tihti lihtsustati käsitlust avaliku sektori digitaalsest innovatsioonist kui erasektorist tarkade lahenduste tellimist või siis nende praktikate jäljendamist. Ma soovisin näha, mis muudab avalikus sektoris toimuva digitaalse innovatsiooni juhtimise omalaadseks. Sellest ajendatuna uurisin nii organisatsiooni karakteristikuid, koostöö juhtimist ja ümbritsevate institutsioonide mõju.

See protsess oli samas küllaltki keeruline. Kuigi esialgu on doktorantuuri puhul olemas nii kirjeldus doktoritöö projektist kui ka esialgne uurimisplaan, siis neli aastat on piisavalt pikk periood esialgsete plaanide muutumiseks. Siinkohal nii kaasuste valikud, ligipääs andmetele, andmete kogumine, nende kvaliteet ja analüüsiks parimad meetodid olid sammud, mis aja jooksul ümber kujunesid. Kuigi mõned teemad jäid seetõttu tahaplaanile, tulid teised esile ning pakkusid ka inspiratsiooni hiljem doktoritöö kirjutamisel.

Eduka koostöö rakendamine avalikus sektoris

Üks teemadest, mis omandas doktoritöös kesksema koha, oligi just koostöö, mis avaliku sektori organisatsioonide vahel toimus keerukama digitaalse innovatsiooni läbiviimisel. Kuigi koostöö on väga levinud kontseptsioon – olles tihti kesksel kohal igas formaalses strateegias kui ka peaaegu igas juhtimiskoolitusel – on selle praktikas väljakujunemine oluliselt komplekssem ja keerulisem. Seda peegeldasid ka minu uurimistöö leiud. Erinevatest teguritest tingituna, olgu siis piirangud projektide ajaraamides, piirangud kaasatud osapoolte motivatsioonis või siis nende omavahelised konfliktid, tekivad olukorrad, kus laiapõhjaline kaasamine ei ole võimalik või isegi soovituslik. Koostöö hõlmab endast olulist ressursikulu, kus osapooled peavad leidma ühise keele tehnoloogilisel, operatiivsel ja semantilisel tasandil, mis tihti viib ka võimalikud digitaalse innovatsiooni algatused avalikus sektoris läbikukkumisele.

Selle asemel et rakendada koostööd kõikides situatsioonides, on tähtis hoomata avaliku sektori ülesehitust ja dünaamikaid, mis erinevates poliitikavaldkondades on välja kujunenud. Aja jooksul on avaliku sektori organisatsioonide seas välja kujunenud ebaühtlased võimekused. Ühelt poolt on see tingitud pikaajalistest ülalt-alla reformidest, nagu näiteks viinud ressursside kontsentreerimine kompetentsikeskustesse. Teisalt on mõned avaliku sektori organisatsioonid iseseisvalt arendanud enda võimekusi aastakümneid läbi digitaalse innovatsiooni, mis on arendanud neis paindlikkust digitaalsete tehnoloogiate lahti mõtestamisel ning nende integreerimisel olemasolevatesse protsessidesse.

Võimekate asutuste positsioon ja vastastikune areng

Seetõttu on avalikus sektoris koondunud edukad koostööalgatused võimekate avaliku sektori organisatsioonide juurde, kes seeläbi kujundavad ka laiemalt nendega seotud poliitikavaldkondades digitaalse tehnoloogia arengut. Seda tehes nad arendavad ka endaga kaasatud organisatsioonide oskusi digitaalsete tehnoloogiate lahti mõtestamisel. Samas on selles protsessis kindlad piirangud. Kuigi olemasolevas koostööl põhineva innovatsiooni kirjanduses on rõhutatud üksteise usalduse ja perspektiivide paljususe tähtsust teineteisest õppimiseks, illustreeris mu doktoritöö perspektiivide hoomamise mõju. Digitaalne innovatsioon kipub olema edukam olukordades, kus kaasatud organisatsioonid usaldavad ja hoomavad teineteise perspektiive, mis loob aluse üksteisest õppimiseks. Sellistes koostöövõrgustikes on kaasatud organisatsioonid avatumad katse-eksituse meetodit rakendama piiratud hulk ideede peal, mis võimaldab õppimist. See nõuab kaasatavatelt organisatsioonidelt teatavat sarnasust tehnoloogilisel, operatiivsel ja semantilisel tasandil, mis kipub kujunema eelnevate koostööalgatuste tulemusena. See loob küll teatud piirangud koostöövõrgustikele, mis on tihti piiritletud olemasolevate kontaktide, mis mõjutab olemasolevate ideede mitmekesisust. Samas siinkohal on oluline roll just koordineerivate asutuste puhul, kes suunavad koostööprotsessi ning digitaalsete innovatsiooni potentsiaali maksimeerida saavad.

Praegusel hetkel on ühiskonnas ja avaliku sektori kontekstis palju ebakindlust, kuidas erinevaid digitaalseid lahendusi (sh TI) disainida ja rakendada. Kuigi minu doktoritöö ei too välja konkreetseid lahendusi nendele väljakutsetele, pakub ta sissevaadet teatud murekohtade ja väljakutsete paremaks hoomamiseks. Loodetavasti suunab see meid ka rohkem mõtlema, kuidas meid ümbritsevad organisatsioonid, nende omavaheline koostöö ja neid ümbritsevad institutsioonid suhtlevad digitaalsete tehnoloogiate ning mõtestavad nende rolli meie elus.