Eelkõige seondub elukestev õpe toimetulekuga tormiliselt muutuvas ja kriisidesse mässitud maailmas. Elukestva õppe mõtestamisel on mind eelkõige aidanud rahuldava vastuse otsimine esmapilgul triviaalsena näivale küsi­musele: mida tähendab olla kompetentne milleski või kellenagi ja kuidas seda täpsemalt kirjeldada?

Minu kui süsteemiinseneri vaade elukestvale õppele ja heale elukestvale õppijale põhineb arusaamal, et õppimine toimub olukordades, kuhu me satume või mida ise loome. Ilmselt on meil kõigil teadlik või alateadlik soov neis olukordades tulemuslikult toimida. Selles püüdluses saame tugineda varasemalt omandatud kogemustele, teadmistele ja oskustele.

Olukordi, milles tulemuslikult toimida, on igaühe elus väga-väga palju ja need on väga erinevad. Neid kõiki pole võimalik ette näha ja veel vähem valmistuda neis tulemuslikuks toimimiseks. Ometi on (formaal-)haridussüsteem loodud just selleks, et meid võimalikult hästi ette valmistada toimetulemiseks kiiresti muutuvas maailmas. Seetõttu on väga oluline otstarbekate õpiolukordade loomine, mis parimal võimalikul viisil toetaks meie tulemuslikku toimimist tuleviku olukordades, nii töö- kui ka igapäevaelus.

Hea elukestev õppija loob süstemaatiliselt enda arenguks vajalikke õpiolukordi ja analüüsib kriitiliselt enda toimimist nendes. Nüüdisaegne ajuteadus aitab meil paremini mõista, kuidas õppimine toimub ja kuidas seda efektiivsemaks muuta. Kõik teadmised, mis aitavad meil maailma mõista ning oma eluga hakkama saada, on meie pikaajalises mälus salvestatud kontseptuaalsetes võrgustikes, kus info on tähenduslikult seotud.

Õppimine kui uute kontseptuaalsete võrgustike loomine ja olemasolevate ümberkujundamine nõuab kognitiivset pingutust. Kognitiivne pingutus tekib õppimise protsessis aga läbi kognitiivse kaasatuse. Kognitiivse kaasatuse kavandajaks on ülikoolis õppejõud, kes õpiolukordi disainib ning aju treeningprogramme koostab. Kas me alati mõtleme sellele õppekavu ja ainekavu koostades? Mida see insenerihariduse jaoks tähendab?

Inseneriõpe ei alga ülikoolis. See aga ei tähenda, nagu peaks spetsialiseerumine algama võimalikult varakult. Üldhariduskoolis peab inimene saama tasakaalustatud ja tervikliku pildi maailmast ja oma kohast maailmas. See aitab tal edaspidi selles maailmas paremini elada ja teha elus, sh töises elus, teadlikumaid valikuid. Siit johtuvalt ei tohiks aineid õpetada nii, nagu me tahaks teha kõikidest õpilastest matemaatikuid, inglise filolooge või keemikuid. Akadeemiline süvenemine on midagi, mille juurde jõutakse pigemini kõrgkoolis, pühendudes kitsamalt mõnele teadus- või teadmusvaldkonnale, näiteks inseneeriale. Põhikooli ja gümnaasiumi paljudes ainekavades toimuvat nimetaks ma aga akadeemiliseks fundamentalismiks. Mõelgem Albert Einsteini sententsile: Jumal ei teadnud midagi meie jagunemisest füüsikuteks, matemaatikuteks, keemikuteks ja bioloogideks!

Kahetsusväärselt väljendub akadeemiline fundamentalism silmatorkavalt ka matemaatika õpetamisel ja õppimisel. Küsimus pole lihtsalt vajaduses gümnaasiumis kitsa ja laia matemaatika valik ära kaotada. Matemaatika õppimine ja õpetamine vajab põhimõttelist muutmist. Matemaatika ei ole inimese jaoks asi iseenesest, vaid üks vahend reaaleluliste probleemide lahendamiseks. Selleks peame oskama eelkõige kahte asja: kirjeldada reaalelulisi probleeme sobivate matemaatiliste mudelitena ning mudelist saadud lahendusi hinnata ja tõlgendada, vajadusel ka mudelit muuta või täpsustada. Matemaatilisest mudelist lahenduse leidmiseks tuleb tänapäeval arvutis õigele nupule vajutada.

Paraku pühendame suure osa matemaatika õppimise ajast just arvutiprogrammis toimuvale. Elukestvas õppes kui komplekssüsteemis on palju paradoksaalset. Me õpetame kõiki õpilasi nii, nagu peaks neist matemaatikud saama. Tulemus on aga vastupidine oodatule – palju matemaatika vastu eluaegset vastikust tundvaid noori inimesi.

Matemaatika õpetamise orienteerimine reaaleluliste probleemide lahendamisele oleks üks samm MATIK-õppe süstemaatilisel rakendamisel Eesti üldhariduskoolis. MATIK-õpet iseloomustab matemaatika, loodusteaduste, tehnoloogia, inseneeria ning kunstide lõimitud õppimine, kus kesksel kohal on loovus, probleemide lahendamine ja koostöö. Ja see on vajalik mitte ainult tulevaste inseneride, vaid kõigi elus ja töös tulemuslikult toimivate inimeste arenguks.

Projekti- ja probleemipõhises maailmas toimetulekuks peab ka formaal- ja mitteformaalõpe olema senisest hoopis projekti- ja probleemipõhisem. Loodetavasti pole see Newtoni mehaanikale iseloomulik sirgjooneline mõttejupp vastuolus elukestva õppe komplekssüsteemi üldise loogikaga.

Artikkel ilmus Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu.