Tehisintellekt kujutab endast ühtaegu nii väljakutset kui ka võimalust, kuna see muudab teadust, haridust ja igapäevaelu. TalTechi AI juht Sven Nõmm rõhutab vajadust leida innovatsiooni edendamise ja eetiliste põhimõtete järgimise vahele võimalikult hea tasakaal.
Mõiste „tehisintellekt“ või ”tehisaru” (AI) loodi 68 aastat tagasi. Sedasi sai alguse distsipliin, mis on aastakümnetega muutnud nii teadust kui ka igapäevaelu. Paljud peavad 1956. aastal toimunud Dartmouthi konverentsi valdkonna alguspunktiks.
Sellest ajast on andmete analüüsimise meetodid arenenud: infootsingust sai andmekaeve, seejärel andmeteadus, mis hõlmab mitmeid keerukaid probleeme nagu klassifitseerimine, klasterdamine, anomaaliate tuvastamine ja mustrituvastus. Masinõpe on pakkunud andmeteadusele lahendusraamistiku, milles kombineeritakse statistikat, matemaatikat ja arvutiteadust. Kõike seda täiendab tehisintellekti aluseks olev loogika ja järelduste tegemise võime.
Tehisintellekt on leidnud juba aastakümneid rakendust paljudes teadus- ja tehnoloogiavaldkondades. Hoolimata oma potentsiaalist jäi AI pikaks ajaks nišiteemaks, mida käsitleti peamiselt kui arvutiteaduse osa. Aeg aga lendas ja märkamatult imbusid tehisintellektipõhised tehnoloogiad erinevatesse tööriistadesse ja sealt edasi igapäevaellu, nii et need võimaldasid näiteks avada telefone näotuvastusega või saada reisi planeerimisel soovitusi – arengud, mis tundusid veel hiljuti loomulikud ja ohutud. Ent praeguseks on kerkinud esile suured keelemudelid, mis suudavad luua programmikoodi või esseesid, mida pole võimalik eristada inimese kirjutatust ning mis on seeläbi muutnud AI mõju tuntavalt aktuaalsemaks ja ka vastuolulisemaks.
Loe edasi Trialoogist