Septembris esilinastus Tudengimajas melomaani ja fotograafi Tõnu Talivee muusikaline dokumentaalfilm „50 aastat hiljem. Taaskohtumine Keldrilise Heliga“. Filmi fookuses on 1970. aastal Tallinna Polütehnilises Instituudis (edasi TPI) alguse saanud bändi Keldriline Heli, hilisema nimega Väntorel, looming. Tõuke filmi loomiseks andis Andres Valkonen, kes valmistus koostöös Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli õpilastega esitama endise Keldrilise Heli muusikat. Ta soovis, et Tõnu Talivee salvestaks proove ja kontserte. Esilinastusele tegi „soojendust“ legendaarse TPI üliõpilasklubi juhataja Olavi Pihlamägi, kes vestles Keldrilise Heli liikmete Andres Valkoneni, Andres Talviku ja Lagle Alpiusega ning filmi autoriga.
Kadri Kallaste | Fotod: Andres Valkoneni kogu ja Tõnu Talivee
TPI aula valmis 1968. aasta hilissuvel ja Olavi Pihlamäe sõnul hakati kohe mõtlema, kuidas võiks seda hea akustikaga ruumi veel kasutada. Sel ajal toimusid suuremad muusikasündmused Estonia kontserdisaalis, iga noor pillimees selle lavale aga ei pääsenud. TPI aula andiski muusikataeva tõusvatele tähtedele võimaluse saada suure lava kogemus. Aula rikkalik kontsertprogramm kestis kuni 1985. aastani. Põhjuseks oli viis aastat varem avatud Linnahall ja selle esmaklassiline tehniline sisseseade, mis pakkus muusikutele väga häid esinemistingimusi.
Edukaimaks TPIst alguse saanud koosseisuks kujunes Keldriline Heli. Bändi kaks asutajat, Andres Valkonen ja Andres Talvik, kohtusid 1970. aasta suvel Pärnumaal Võiste malevas. Mõlemal oli biitansamblis mängimise kogemus ja soov alustada uue koosseisuga. Lepiti kokku, et proove hakatakse tegema sama aasta septembris ja keskendutakse peamiselt omaloomingu esitamisele. Mõlemad Andresed võtsid kaasa oma endised bändikaaslased: Talvik tõi kaasa trummar Tiit Plaksi ja kitarrist Härmo Härmi ning Valkonen kitarrist Viljar Rähni ja laulja Lagle Alpiuse. Bassimängija Ants Rand lisandus ajalehekuulutuse abil.
Tol ajal polnud pillide valikuga suurt hõisata. Kasutati kas Ida-Euroopa toodangut või siis ehitati instrumente ise. Levinumad olid Ida-Saksamaa kitarritootja Musima pillid ja Ungari BEAGi võimud. TPIs automaatika ja telemehaanika erialal õppinud bändiliige Härmo Härm meisterdas bändi jaoks pille, näiteks konstrueeris ta Eestis esimese juhitava sagedusega elektroonsel generaatoril põhineva süntesaatori.
Bändi enamasti psühhpopp-stiilis repertuaar tuli Andres Valkoneni, aga ka Andres Talviku ja Viljar Rähni sulest. Lisaks mängiti valikut tollaste tuntud bändide Rolling Stones’i, Creedence Clearwater Revivali ja Black Sabbathi lugudest.
Bändi nimi Keldriline Heli pärines kahest allikast. Üheks oli The Beatles’i endise mänedžeri raamat „A Cellarful of Noise“ (1964), mille pealkirja eesti keelde tõlkimisel saadi sõnapaar keldriline heli. Teiseks oluliseks mõjutajaks oli bändi esinemiseks eraldatud ruum, mis asus ülikooli fuajee põranda all. Sinna pääseb praegugi söökla trepi süvises asuvast uksest. Seal hoidis koristaja oma töövahendeid.
Keldrilise Heli nime all jõuti TPI aulas anda vaid kaks suuremat kontserti: 26. veebruaril ja 26. märtsil 1971. 26. märtsil toimunud kontsert lõppes aga planeeritust varem, sest keegi lülitas elektri välja. Andres Talviku sõnul pidi seda tegema julge mees, sest lüliti asemel oli ära lühistatud TPI hoone ühe osa elektrikilp. Elektrita jäi aula, rektoraat, fuajee ja osa elektroonikakorpusest, kus oli palju väga hinnalisi arvuteid. Kui aula pimedusse mattus, andsid valgust vaid lava serval põlevad küünlad. Kuna Keldriline Heli polnud a cappella ansambel, ei olnud mõtet kontserdiga jätkata ja publik suunati aulast välja.
Legendi järgi olevat aulaesist treppi ja fuajeed valgustanud ülikooli taha muruplatsile sõitnud miilitsaauto tuled. Seda ei tahtnud Andres Talvik aga kinnitada, sõnades, et mida kaunim legend, seda vähem on selles tõtt. Kindel on aga see, et Keldrilise Heli läänelik muusika ja mässumeelsus tõid kaasa probleeme nõukogude võimudega. Pärast märtsis toimunud kontserti ei õnnestunud neil esinemisluba enam saada. Samas koosseisus jätkamiseks soovitati bändile uus nimi anda. Looming ja liikmed jäid samaks, muutus vaid nimi: Keldrilisest Helist sai Väntorel. See võeti bändi repertuaaris olnud laulust „Olen nahktiibadega väntorel“, millest oli saanud juba omamoodi hümn.
Kõige võimsam Väntoreli etteaste toimus Olavi Pihlamäe sõnul 22. novembril 1971 Estonia kontserdisaalis ENSV Heliloojate Liidu Kergemuusika Pleenumi kontserdil. „Selle järel olin mina täiesti veendunud, et nüüd on Väntorelil uksed Euroopasse avatud,“ sõnas Pihlamägi. Juhtus aga midagi ootamatut: pärast vähem kui kaheaastast tegutsemist lõpetas bänd oma tegevuse. Selle aja jooksul oli antud 34 kontserti Tallinnas, Tartus, Pärnus, Võrus ja ka Kaunases. Küsimusele, mis juhtus, vastas Valkonen: „Komponente oli palju, aga kommunikatsioon jäi kehvaks. Mõned jutud jäid lõpuni rääkimata“.
Õnneks säilis Keldrilise Heli / Väntoreli loomingust kahe salvestuse jagu muusikat, mille põhjal ilmus 1997. aastal kassett ja 2014. aastal plaadifirma Frotee nn kauamängiv heliplaat „Väntorel“.
Kuula Keldrilise Heli liikmetega vestluspaneeli terves ulatuses Tallinna Tehnikaülikooli muuseumi Youtube’i kanalil.
