Kas olete näinud?

Kas olete näinud laeva, mis mastita?

Kas olete näinud laeva, mis tüürita?

Vapraid mehi kas näinud ta pääl,

teate, mis tegivad südamed sääl?

Kas olete näinud, mis nendel on südames,

kui meri käib keeru, ja sadam silma ees?

Ja sisse ei saa!

Oh nõnda oled sa, minu isamaa:

laev oled sa mastita, ju laev oled tüürita:

su masti murdis kauge minevik

ja võõrad su tüüri on juhtind, kuis juhtus.

Kuidas nad, lained, su ümber on uhtund!

Need luuleread pärinevad Juhan Liivi luuletusest “Kas olete näinud” ning täna räägin ma sellest, et Tallinna Tehnikaülikoolis on inimesed, kelle kätte võib julgelt usaldada tüüri, millega juhtida Eestit parema homse suunas.

Ahoi kõigile! Lugupeetud rektor, dekaanid, kõik saalisviibijad ning, nagu Mereakadeemia direktor Roomet Leiger ütles, siis tere ka poolele Euroopale, kes tänast aktust interneti vahendusel vaatavad.

Minu nimi on Taavi Tamm ning mul on kirjeldamatult suur au täna siin teie ees, viimaseid hetki “Aasta tudengina”, kõnet pidada ning tuua teieni oma meremehemõtteid ja tudengite häält.

105 aastat on igati auväärne  iga, kuid see pole pelgalt mingi arv ning seilamine tasasel merel päikseloojangute saatel. Selle arvu taga peitub tormituultest ja lainetest räsitud ning õppetunde täis teekond, mille jooksul oleme ühiselt võidelnud, saanud üle erinevatest takistustest ning agressoritest. Seda selleks, et lõpuks randuda rahus oma õnnesadamasse, laeva ahtris uhkelt lehvimas sini-must-valge.

President Lennart Meri on viidanud, et väikeriik, mis avaneb maailmamerele, ei saa olla väike. Ning me ei olegi väikesed – Eesti on kindlasti mereriik ja südamelt oleme me suured. Eesti pindala on 45 000 km2, kuid koos merega on see 70 000 km2. Meie rannajoone kogupikkus on 3800 km ja meil on ka üks meretagune saar: nimelt peame Hiiumaale jõudmiseks ületama lausa Väinamere. Näete, kui suured me oleme! Meri on toonud meile lauale toidu, andnud tööd ning ühendanud meid suurde mereriikide ringi, kus soontes voolab vere asemel meri ning meie südamed tilguvad ühiselt merd.

Kui me räägime Tallinna Tehnikaülikoolist, siis võibki meid vaadelda kui üht suurt mehhanismi või laeva, mille sisemuses tuksub peamasin ning igal teaduskonnal ja teaduril on oma elutähtis funktsioon. Kui peaksime uuesti ehitama Noa laeva, millega seilata Eesti rahva parema homse suunas, siis võin julgelt väita, et meie tulevik on kindlates kätes.

Tallinna Tehnikaülikooli insenerid ehitavad meile võimalikult voolujoonelise ja vastupidava laeva, informaatikud lisavad uuenduslikud integreeritud süsteemid, tagades ka aluse küberturvalisuse; majandusteadlased leiavad viisid, kuidas seda kõige otstarbekamalt teha; loodusteadlased võtavad merepõhjast proove ja aitavad hoida ökoloogilist tasakaalu. Ning laevajuhid tagavad merereisi turvalisuse ning proovivad neid mugavusi sillas kohvi juues nautida. Üheskoos ongi meil võimalik ehitada valmis laev, mis seilab veel järgmised 105 ja rohkemgi aastat. Kuid seda ainult siis, kui mõistame, et üksi jõuab kiiremini, kuid koos kaugemale. Me peame hingama, töötama ning võitlema nagu üks organism, sest meie siin olemegi Eesti tulevik. Võib-olla on tänu meie koostööle võimalik ka varsti merekarudel kodukontorist laevu juhtida ja samal ajal veidi maiseid rõõme nautida.

Vanasti soovisid lapsed saada arstiks või inseneriks, mõni julgem ka meremeheks. Nüüd soovivad paljud saada tiktokkeriteks ja suunamudijateks. Usun, et meie käes on rool, millega tüürida oma laev ja rahvas õiges suunas. Näitame tulevastele põlvedele, kuidas siduda tõsine teadus nüüdisaja väljunditega, ning oleme eeskujuks, et alati ei pea saama läbi lihtsamalt, vaid edasiminek ning progress nõuabki vahel rasket tööd ja vaeva.

Oleme hetkel olukorras, kus meri pole enam ohutu ning on muutunud ühe agressori tõttu ohtlikuks kohaks. Inimesed on sunnitud enda kodust ning õnnesadamast lahkuma, et otsida endale kaugelt tormivarju. Eestlased on ise sarnases olukorras olnud, kus ainsaks pääseteeks vabaduse poole oli meri. Meil tuli ületada ettearvamatut merd ning randuda tundmatutes kohtades, lootes, et uus sadam meid vastu võtab. Loodetavasti on nüüd eestlaste DNAsse kirjutatud empaatiavõime ning mõistmine, et hädasolijat tuleb alati aidata. 

Lisaks tormivarjule saame üksteist aidata ka oma lennukate ideede, heal tasemel teadusega ning uuenduslike tehnoloogiliste seadmetega. Neist on abi praeguse aja teisel olulisel rindel: rohepöördes.

Rohepööre võrdubki tehnoloogia arenguga. Oleme hetkel viiendas tööstusrevolutsioonis, kus inimene ja tehisintellekt töötavad ühise eesmärgi nimel. Tallinna Tehnikaülikoolil on suur osa puhtama elukeskkonna loomisel ja efektiivsema arengu ehitamisel, sest just siit tulevad haritud ja innovaatilised inimesed. Vaadake kasvõi meie Iseautot, mis varsti loodetavasti ühendab Kopli ja Mustamäe, Tudengivormelit või Solaride päikeseautot. See on kõik imetlusväärne ning mul on suur rõõm sellises keskkonnas haridust omandada.

Ilmselt on paljud meist kuulnud lauset, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast. See lause on rahvasuus kontekstist välja rebitud Hemingway teosest “Kellel on ja kellel pole”. Täpsemalt kirjutab Hemingway peatükis 24 nii:

“Igast käidavamast Lõunamere jahisadamast võite te leida vähemalt kaks päikesest põlenud ja soolast pleegitatud juustega eestlast, kes ootavad raha oma viimase artikli eest. Kui see kohale jõuab, sõidavad nad järgmisse sadamasse ja kirjutavad järgmise saaga. Ka nemad on väga õnnelikud. Peaaegu sama õnnelikud kui inimesed Alzira III-l. Vahva on olla kartmatu rännumees.”

Merelegendid räägivad, et selle lause juured ulatuvad ühe Saaremaa kaptenini, kes sõitis laevaga Ameerika Ühendriikide ja Kuuba vahet ning iga kord, kui see tugev Saaremaa miis Kuubat külastas, laks ta ühte baari, kus ootas teda alati üks preili, kes istus tema põlvele ning rääkis mesimagusat juttu. Saatuse tahtel meeldis see neiu ka Hemingwayle, kellele ei andnud hing rahu, ja nii ta ütles, et igast maailma sadamas võib kohata ühte eestlast, kuid sedagi on liiga palju. Mina usun erinevalt Hemingwayst, et see üks eestlane pole üldse liigne, vastupidi. Ta on alati valmis aitama teist eestlast sõltumata sellele, kui kaugel me üksteisest ka ei paikneks. Südames kanname oma rahvuslikku identideeti alati kaasas, ning vallutades maailmameresid oma andekate inimestega, leiame ennast ühel hetkel ikkagi seilamast tagasi kodusadama poole.

Laeva juhtimine on sama, mis riigi juhtimine, lihtsalt kapteniks on riigipea, vanemtüürimeheks peaminister, parlamendiliikmed on laevaohvitserid. Tervishoiuministrina võib välja tuua vanemmehaaniku, kes peab olema kirurgiliselt täpsne ja vastutama laeva südame ehk peamasina eest. Pootsman on kui selle riigi siseminister, korda tagavad madrused ja motoristid ning reisijateks on kodanikud. See struktuur saab toimida ainult siis, kui me õpime kuulmise asemel kuulama, möödavaatamise asemel hoolima ning üksi nokitsemise asemel koostööd tegema. Iga inimene peab tundma, et ta ei ole üksinda ja temast sõltub väga palju. Meie kõigi üldine heaolu on meie endi kätes. 

Kuna pean Teie ees kõnet eelkõige tudengite esindajana, siis räägin veidi ka tudengite igapäevaelust. Tudengid on tulevik. Teadagi sai ju ka Eesti lipu loomislugu alguse üliõpilastest.

Olles ise veel noor junga, võin ausalt öelda, et tudengi elu ei ole kerge. Tänases Eestis peavad paljud üliõpilased teenima raha, kuigi meie põhitööks peaks olema õppimine. Õnneks on meie eelkäijad loonud meile arengufonde ning toetuseid. Loodan südamest, et ka tänased tudengid võtavad meie ülikoolist kaasa ainult positiivsed mälestused ning vilistlastena pööravad oma kursi tagasi ülikooli poole, et anda järgmistele noortele jungadele tagasi veelgi paremaid võimalusi ja edasi oma teadmisi ja kogemusi oma pikkadelt rännakutelt.

Võime siiski tänulikud olla tasuta hariduse eest. Loodetavasti jätkuvad meie armsas ülikoolis pidevad reformid, et suudaksime tulevikus harida tippspetsialiste kõikides tehnoloogilistes suundades, olgu nendeks siis autonoomsete laevade loojad, sinimajanduse arendajad või värvi muutvate tiivikutega tuuleparkide insenerid. TalTechist pärit inimestel on võime mõelda suurelt ja me ei tohigi leppida vähemaga. Mõttel on suur jõud ning unistada tulebki alati suurelt. Tallinna Tehnikaülikooli teaduse ja hariduse suund peaks olema orienteeritud tulevikku, mitte olevikku, ning julgema minna kaasa uuendusmeelsusega. 

Me oleme siin üks suur perekond. Oleme üksteisest vaid nii kaugel, kui kaugele me ennast mõtleme. Näiteks Koplist Mustamäele on 10 kilomeetrit, meremiilides on see ainult 5,56. Pärituules 15-sõlmelise kiirusega oleme 20 minutiga koos. Nii et eraldatust Mustamäe peahoonest pole meil Kopli uhkes peahoones kindlasti vaja karta. Kui väga pingutada, siis on Mereakadeemia kellatornist Mustamäe täiesti näha. Tihti leiamegi end meie Kopli kindluse kellatornis tüürpoordi ja pakkpoordi keerates Mustamäe poole vaatamas, et saada südamerahu, et teil kõik siin ikka korras oleks. Merepiir on Koplist igatahes kaitstud ja sellepärast TalTech kindlasti muretsema ei pea.

Usun, et Eesti ning Tallinna Tehnikaülikooli kurss on õige ning meie tulevik on viljakas. Me saame uhked olla enda 35 tudengiorganisatsiooni ning tuhatkonna tudengiaktivisti üle, kes on täis elujõudu, energiat ja tahtmist luua midagi suurt. Meid on õnnistatud suurepärase rektoraadiga, kellega vabariigi aastapäeva varahommikul Toompeale tipikate marsile minna ning rongkäigu sihtpunktis natukene „kultuurset sporti“ harrastada. Meis leidub sportlikku pealehakkamist ning piisavalt keevaverelisust, et midagi muuta. Lisaks leidub meil imeandekaid teadureid ning tudengeid, kelle üle jääb ainult uhke olla.

Ootan isiklikult tervet TalTechi perekonda oma pardale, et seilata kordaminekute suunas.

Palju õnne kõigile, imelist vabariigi aastapäeva, seitse jalga vett kiilu alla ning elagu Eesti!