Professor Kadri Männasoo

Hea ülikoolipere, austatud juhtkond ja nõukogu. Lugupeetud doktorid, meie kallid vilistlased, toetajad ja külalised.

Täna Tallinna Tehnikaülikooli 104. aastapäeval on minul ülikoolipere liikmena au ja rõõm jagada Teiega oma mõtteid, mõtteid mis on paljuski sündinud sellest akadeemilisest tööst ja keskkonnast mida ülikool on pakkunud ja võimaldanud. Olen veendunud, et akadeemiline töö on privileeg, aga ka vastutus.  Teadlastel ja õppejõududel on võimalus süüvida teadmistesse, otsida lahendusi tulevikku kujundavatele uurimisküsimustele ning jagada oma teadmisi ülikoolis ja sellest väljaspool. Tõsi, kasvanud on ka avalikkuse ootused ülikoolidele. Ülikoolidega koostöös otsivad riik ja ettevõtted lahendusi, mis aitaksid viia läbi rohepööret, tulla toime Covid-19 tervisekriisiga, pidurdada energiakandjate kallinemist ning edendada järjepidevat ning kaasavat majanduskasvu. Need on sihid, mille saavutamisest või saavutamata jäämisest ei jää keegi puutumata. Soovitud tulemuse kõrval pole vähetähtsam teekond mis sihini viib. Teekond, mida saadavad innustavad ja toetavad väärtused viib kiiremini sihile. Milline on ülikoolide osa tänase ja tuleviku elujärje kujundamisel ning millistest väärtustest kantuna saame oma ülesannet parimal viisil täita, sellest küsimusest kantuna soovingi teiega, lugupeetud kohal viibijad, mõtteid jagada.

Alustan siiski kõige lähemalt, inimese tasandilt. Inimese jälg maailmale on suur ja püsiv. Ühelt pool on inimese jäljeks kaunid kunstid, haridus, teadus, inimõigused; teiselt poolt looduse hävitamine, sõjad, ebavõrdsus. Kui ühe inimese tee on ekslemine, siis teine jõuab saavutuste piirile, ja nihutab neid meie kõigi jaoks. Kui oluline on see mis on inimesele kaasa pandud stardijoonelt või see mis teda ümbritseb eluteel? Kas see mida on inimesel maailmale pakkuda on väärtustatud ja talle on antud võimalus avalduda, või kohtab ta piiranguid ja jätab oma panuse andmata?

Küsimuse „Nature versus nurture“, „loodus VÕI kasvatus“ on geeni- ja käitumisteadlased täna ümber sõnastatud kui „loodus JA kasvatus“. Looduse kaasaantu avaldumine ja koosmõju ümbritseva keskkonnaga – see on suund, milles nähakse võimalust inimese potentsiaali tundma õppimiseks ja selle avaldumise arendamiseks. Kas aitaks see teadmine selgitada sotsiaalse ebavõrdsuse juurpõhjuseid ning nendega võidelda? Arusaam, et inimene on arenev ja kujunev teda ümbritsevas ruumis seab olulisele kohale hariduse. Majanduspsühholoog, Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman on öelnud „Education is „to change what you believe“ – Haridus see on võime muuta seda mida usud.

21. sajand eeldab kaasamist, väärtusi silmas pidavat ühtekuuluvust. Viis kuidas kohtleme maailma ja oma kaasteelisi määrab tuleviku. Sõrmeliigutuse kaugusel olev maailm on muutunud väikeseks, aga mitmekihiliseks. Eneseteostuseks on palju erinevaid viise ja vorme, valdkonniti, eri paikades, vahetul või virtuaalsel moel.  Võimaluste rohkust märkavad eeskätt noored ja teevad oma valikud mitte öeldu, vaid nähtu põhjal. 

Kliimamuutuste ja rohepöörde kiirkäigul olev maailm mõtestab ümber majandusedu. Võistlev konkurents röövelliku ressursikasutuse hinnaga on ummiktee. Seistes silmitsi kliimamuutustega, koroona kriisiga, geopoliitiliste lahkhelidega ning sõjaga Ukrainas vajame heaolu jätkumiseks piiride, põlvkondade, kogukondade ülest solidaarsust ja koostööd. Heaolu on pahatihti liiga kitsalt mõistetud. Heaolu pole ainult arutu tarbimine ja küllus, heaolu on puhas õhk, vesi, toit – tervis, turvatunne, kaasatus ja eneseareng. Heaolu on töö- ja isikliku elu tasakaal, see kui inimene saab jagada oma parimat mina terve ühiskonnaga. 

Oluline pole mitte üksnes summaarne heaolu vaid, ka viis kuidas see ühiskonnas jaotub. Ebavõrdsus on pinnas, millest solidaarsus ei võrsu. Abhijit Banerjee ja Esther Duflo, Nobeli majanduspreemia laureaadid, rakendasid eksperimentaalseid meetodeid, et tõendada viisi, kuidas vähendada majanduslikku ebavõrdsust. Oma töös leidsid nad, et majanduskasv mõõdetuna sisemajanduse kogutoodangus ei pruugi tõsta inimeste heaolu olukorras kus jõukusest saavad osa vähesed. Kui poliitiline lühinägelikkus, lokkav varimajandus ja maksudest kõrvalehiilimine ei lase majanduskasvul jõuda nõrgemateni parandavad abivajajate elujärge pigem käegakatsutavad abinõud – ligipääs haridusele, tervishoiule, olme- ja digitaristule.

Sotsiaalsed pinged kasvavad ka jõukates, kõrgelt arenenud riikides. Pikaajaline majanduskasv näitab aeglustumise märke. Selle üheks oluliseks põhjuseks on tööjõu pakkumise kasvu pidurdumine. Mida jõukamad on inimesed, seda rohkem hindavad nad vaba aega ning on vähem valmis seda töö ja raha vastu vahetama. Oluliselt on muutunud majapidamiste tarbimiseelistused. Käega katsutavate kaupade – autod, mööbel või rõivad, soetamisele eelistatakse jagamismajandust ja teenuseid - olgu nendeks sõidujagamine, majustus-, meelelahutus, koolitus- või tervishoiuteenused. Teenused, materiaalsest kaubast sageli madalama tootlikkusega, aga ka madalama keskkonnajäljega, muudavad tarbimist viisil, mis toob kaasa aeglasema kasvutempo,  kuid pikas perspektiivis jätkusuutlikuma majanduse. USA ja Suurbritannia statistika on käesoleval sajandil näidanud majanduskasvu ja süsinikheite lahti sidumise võimalikkust. Skeptikute sõnul pole keskkonda säästev majanduskasv siiski võimalik. Aeglasem majanduskasv tekitab paraku sotsiaalseid pingeid ja lõhestumist ühiskonnast, sest vaid majanduskasvu ning tulude ümberjaotamise tingimustes saavad jõukusest osa ka ühiskonna nõrgemad liikmed. Kindel on aga see, et 21 sajandi majanduskasv, kuigi mõõdukas, peab rajanema järjepidevusel, mille tagab teadus ja innovatsioon, investeeringud uutesse tehnoloogiatesse ja säästvasse ressursikasutusse.

Meie ajastu seab suuri ootusi teadlastele ja ülikoolidele. Koroonaepideemia tegi ilmsiks selle, et just teadus oli see jõud, mis tõi meile tagasi tavapärase, või vähemasti peaaegu kriisieelsele sarnaneva elukorralduse. Teisalt tegi kriis nähtavaks avalikkuse kriitika. Nägime umbusku, mõistmatust, teadlaste kompetentsi kahtluse alla seadmist. Teadlaste eriarvamused, akadeemilise väitluse loomulik ja vajalik osa, meile siin ülikoolis nii omane ja mõistetav, ei pruugi seda olla laiemas avalikus ruumis. Vähemalt osa ühiskonnast tõlgendas teadlaste väljaütlemiste lahknevusi kui märki teaduse suutmatusest selgitusi ja lahendusi pakkuda. Kuidas muuta laiemalt mõistetavaks seda, et väitlus, mis tõukub eeskätt eelduste kontekstist ei tähenda, et arusaam põhjus-tagajärg seostest on väär, et väitlus on vajalik ja mitte üksnes teaduses? Just enesekriitiline, vaidlev ja võistlev väitlus annab meile terviklikuma ja usaldusväärsema nägemuse, loob suurema kindlustunde läbi võime näha ette ja valmistuda erinevateks tulevikuarenguteks. 

Uurimisküsimuste püstitamine ja neile lahenduste otsimise viis kõige erinevamates teadusvaldkondades, sealhulgas neis mis kõnelevad arvude ja mõõtühikute keeles,  toimub väärtuspõhistes raamides. Ohutusnõuded insenerteadustes, ravimite kõrvalmõjude vähendamine meditsiiniteadustes, indiviidi kasulikkuse tõstmine majandusteaduses on näited kuidas erinevad teadusvaldkonnad lähtuvad samast väärtuspõhisest eesmärgist, milleks on inimese tervis ja heaolu. Väärtuspõhine ühisosa tuleb leida ning see on iseäranis vajalik lõimuvas, interdistsiplinaarses teaduses. Tänases maailmas on järjest valdavam väärtusdimensioon keskkond ja jätkusuutlik areng.

Ülikoolide kapital on teadmised ja võimekus teadmistega ümber käia, neid jagada. Paraku hindab ühiskond ülikoole aina rohkem selle järgi kui turukõlblik on akadeemilise töö tulemus. Turg oskab kokku viia tänased vajadused ja võimalused, nõudluse ja pakkumise. Alusteadus, mis vaatab kaugemale tulevikku või ei piiragi end rakendusvõimaluste raami, ei  pruugi turul ostjat leida. Turujõudude vallas känguks ta sootuks. Usaldus ja usk tulevikku on need jõud, mis lasevad teadusel areneda, nii sellel mis sünnib teaduslikust uudishimust kui sellel mille rakendused lasevad end veel oodata.

Kõrgetasemelise teaduse loomine ja jagamine on kallis, aja- ja töömahukas. Teadlaste ühised, kuigi erineval moel teostuvad pingutused teenivad inimkonna heaolu ja selle jätkusuutlikkust. Seejuures mida kõrgemale arengujärjele tõuseme, seda pikem on perspektiiv ning seda pingutustnõudvam järgmine arengusamm. Tänaste jõukate riikide edu saladus peitub  järjepidevuses. Teaduse arengus on järjepidevus möödapääsmatu.  Kestliku arengu oluliseks tugisambaks on valijate ja maksumaksjate usaldus ja valmisolek teadust ja ülikoole järjepidevalt toetada. Teadmistepõhine ühiskond ja majandus vajavad arenguks usalduskapitali. Valijate ja maksumaksjate usaldus teaduse ja ülikoolide vastu ja usk tulevikku, mille kestel teaduse ja hariduse positiivsed mõjud avalduvad on see mis tagab kindlustunde ja järjepideva arengu.

Kui teadus on arengu- ja lahenduste võti, siis miks vajab ta ometigi riigi, see tähendab maksumaksjate finantstuge? Teadus on olemuselt avalik hüvis. Avalikule hüvistele ei saa panna hinda, selle tarbimist ei saa piirata. Avalik hüvis on kättesaadav kõigile ja tasuta. Valdavalt on ülikoolide teadustulemused publikatsioonide ja muu intellektuaalse varana avalikus kasutuses. Just avaliku hüvisena loob teadus suurimat kasu inimkonnale. Marie ja Pierre Curie ei patenteerinud ühtegi oma avastustest, avastustest mille rahaline väärtus tõusis juba nende elueal kõrgustesse. Marie Sklodowska Curie on öelnud, tsiteerin „Raadium on element, see kuulub inimestele“.  

Surve muuta ülikoolid turumajandavaks, iseteenivaks toob paratamatuks kaasa  vajaduse kaitsta intellektuaalset omandit, teenida kommertstulu. Omatulude teenimine, möödapääsmatu avaliku rahastuse piiratuse tingimustes, ei tohiks siiski kõrvale juhtida ülikoole nende peamisest ülesandest luua avalikku hüve. Ja mitte üksnes see, et teadus-arendustegevus on avalik hüve ja mitte turukaup, ei tee teadust riigi, see on kõigi meie maksumaksjate, toest sõltuvaks. Teaduse eesmärk vaadata tulevikku ja riskida toob paratamatult kaasa määramatuse. Turul on riskidel ja määramatusel kõrge hind.

Endogeense kasvu teooria kohaselt on jätkupideva majandusarengu veduriteks inimkapital ja teadus-arendustegevus. Need on jõud, mis tõstavad tootlikkust. Olenevalt majanduse arengutasemest kasvab tootlikkus kahel üksteisega seotud, kuid siiski eristataval tasandil. Inimkapital veab tootlikkuse kasvu läbi olemasolevate parimate teadmiste ja tehnoloogia kasutuselevõtu. Tipp-tasemel teadus-arendustegevus viib omakorda tootlikkuse kõrgemale tasandile luues uusi globaalset teadmuspiiri nihutavaid teadmisi ja tehnoloogiaid. Empiirilised uuringud kinnitavad, et riikides kes nihutavad teadmiste ja tehnoloogia globaalseid piire valitseb teadus-arendustegevuse ja majanduskasvu vahel ilmne positiivne seos. Ülikoolidel neis riikides on kanda üleilmne juhtroll uute teadmiste ja tehnoloogiate loomisel. Teisalt riikides, kus tootlikkuse kasv tugineb peamiselt parimate teadmiste ja tehnoloogiate kasutuselevõtul, avaldub majanduskasvu valdavalt läbi inimkapitali. Inimkapital määrab teadmiste absorbeerimisvõime. Ülikoolidel on keskne roll kujundada inimkapitali võimekus, et juurutada olemasolevat parimat teadmist ja tehnoloogiat. Eesti on selgelt seadnud ambitsiooniks mitte üksnes rakendada maailma parimaid teadmiseid ja tehnoloogiaid, vaid ka rääkida kaasa nende loomises läbi koostöö juhtivate maailma ülikoolidega. Mida lähemale sellele eesmärgile jõuame, seda suuremal määral kujundavad tulevikuarengut mõlemad nii inimkapital kui teadus-arendustegevus.

Tänase Eesti majandusarengu lähtekohaks on inimkapitali akumulatsioon ja seda läbi kõigi haridusastmete. Rahvusvahelises konkurentsis kõrgelt arenenud riikidega on iseäranis määrav inimkapitali kasv kõrghariduses. Uuringud näitavad üksmeelselt, et investeering kõrgharidusse on majanduslikult tulus.  Tulu tõuseb kõrgharidusest nii ülikoolilõpetajatele kui ka valitsusele, kes kõrgharidust rahastab. OECD (Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon) riikides keskmiselt on kõrgharidusinvesteeringu tulumäär ülikoolilõpetajatele 12%, Eestis on see 7,5%. Võrdluseks on maailma aktsiaturgude ajalooline, saja aasta keskmine, tootlus 7%. 

Kõrgharidusest teenivad omakorda märkimisväärset maksutulu valitsused. Ülikoolilõpetajate palgatuludelt laekuvad riigieelarvesse tulu,- sotsiaal-, käibe- ja aktsiisilaekumised. Võttes valitsuse tulud kokku on riigi investeeringutulu kõrgharidusse OECD riikides keskmiselt ja ka Eestis 8.5%. Võrdluseks, tänavu augustis oli Eesti riigi pikaajaliste võlakirjade tootlusmäär 2.38%.[1] Loetletud finantskasvikud ei võta arvesse kõrgharidusega kaasnevaid kaudseid tulusid – inimeste parem tervis ja turvatunne, tugevam osalusdemokraatia. Need ja teised kaudsed kõrghariduse kasud kergitavad tulumäära kõrghariduse omandaja jaoks keskmiselt 19%-ni ning valitsuse jaoks 16-17%-ni. Muljetavaldavalt tootlik pikaajaline investeering!!  Selle teadmise pinnalt tekib ilmne küsimus, miks on jätkuvalt päevakorral kõrghariduse alarahastamise punnseis.

Tulen tagasi majandusteadusliku argumentatsiooni, inimkäitumise ajendite ja koordinatsioonimehhanismide juurde. See kas ja kuivõrd toetab avalikkus ülikoolide riiklikku rahastamist sõltub viisist millisel määral ning millisel moel jaotuvad  kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse tulud ja kasud ühiskonnas.  T&A ja kõrgharidusest saadav kasu laekub ühelt poolt eratuludena ettevõtjatele-palgatöötajatele ning teisalt maksutulude ümberjaotuse teel laiemale ühiskonnale. Kui teadusmahukaid ettevõtteid on vähe ja/või nende roll majanduses piiratud, saab T&A tuludest osa võrdlemisi väike osa ühiskonnast. Kui nõudlus ekspertteadmiste ja –oskuste järele on piiratud jääb kraadiõppe palgaboonus madalaks ning puudub motivatsioon pikaajalisse akadeemilisse õppesse investeerida. Sellises ühiskonnas jääb vajaka laiapõhjalisest toetusest teaduse ja kõrghariduse piisavaks rahastamiseks.  Rõhutan sõna „laiapõhjaline“, see peegeldab mediaan-valija eelistusi. Eelistusi, mis kujundavad tegelikud poliitilised valikud ja otsused. Kuidas siis panna valijate enamus toetama ülikoole, teadust ja kõrgharidust?  Tulles tagasi eelpool kõneldu juurde, on positiivse muutuse saavutamiseks vajalik see, et senisest suurem osa meie ühiskonnast tunnetab vahetumalt teaduse ja kõrghariduse elujärge edasiviivat rolli. Ülikoolide ja kogu ühiskonna huvides on see, et senisest suurem osa valijaid ja maksumaksjaid panustaks ja vastutaks tuleviku nimel.

Kuidas saavad ülikoolid kasvatada ühiskonna usalduskapitali teaduse ja kõrghariduse vastu? Ilmselgelt on ülikoolidel oluline osa kujundada ettevõtete, majandus- ja ettevõtluskeskkonna ning avaliku sektori käekäiku. Võib-olla mitte piisavalt pole ülikoolid selle rolli täitmise eest tähelepanu saanud. Koostöös ettevõtete ja avaliku sektoriga on ülikoolid täiustanud ja juurutatud uuenduslikke tehnoloogiaid, pakkunud keskkonnasäästlikke lahendusi, arendanud tarkvara, toonud turule innovaatilisi tooteid ja teenused või töötanud välja teaduspõhistele alustele tuginevaid poliitikameetmeid. Kas nende era- ja avaliku sektori innovatsioonide lõpp-tarbija on piisavalt teadvustanud ülikoolide rolli uue väärtuse loomisel? Ehk peaksid ülikoolid ise seisma tugevamalt selle eest, et oleksime nähtavamad neis tegemistes, millest on võitnud ettevõtted, majapidamised või avalik sektor. Ülikoolide koostöölepingud ettevõtete ja avaliku sektoriga peaks jälgima, et  innovatsioonide lõpp-väljundi juures, millesse ülikoolide teadlased on panustanud, ei jääks varju ülikool ise. Ülikoolide panus, kõigis koostöövormides, peab väärilisel moel jõudma innovatsioonist kasu saajateni, avalikkuseni. See on loomulik viis tõsta ülikoolidele nii vajalikku laiapõhjalist usaldus- ja väärtuskapitali. Kindel ja laiapõhjaline ühiskonna toetus tagab ülikoolidele jätkupideva ja piisava rahastuse. Tugevatel finantsalustel ülikool saab omakorda pakkuda veelgi kõrgetasemelisemat ning laiapindsemat innovatsiooni ja luua seeläbi eeldused kõigi ühiskonnaliikmete elujärje tõstmiseks.

Mida öelda kokkuvõtteks..

Ehk võiksime juhinduda Singapuri majandusedu rajaja ja esimese peaministri Lee Kuan Yew sõnadest „Get the basic conditions for prosperity right and success will come“ lühendan ja eestindan sõnades „loogem arenguvõimalused ning siis tuleb ka edu“. Teadus on ilmselgelt rahvusvaheline ja sünnib koostöös, võrdluses ja võistluses eriala tippudega üle maailma. Vaatamata sellele peame tegema endast parima, et meie teadussaavutustest, meie kõrgharidusega spetsialistide teadmistest ja oskustest saaks osa, ega jääks vaeslapse ossa Eesti inimene – meie valijad ja maksumaksjad. Teadlasena, õppejõuna töötamine, kõrgharidusega spetsialistina rakendumine olgu atraktiivne ja eneseteostust pakkuv siin Eestis võrdväärselt teiste kõrgelt arenenud riikidega.

Selle mõtte ja sooviga võtangi oma kõne kokku. Soovin kindlameelset ja jätkuvat edu Tallinna Tehnikaülikoolile. Palju õnne värsketele doktoritele.

Mente et manu!