Merli Antsmaa

TalTechi puhkpilliorkester koondab suurt hulka pühendunud inimesi. Orkestri kontserdikava on tihe, igal hooajal on proovilepanekuid ning oma inimesi hinnatakse ja hoitakse. 70 aastat on väärikalt pikk aeg, mille jooksul on orkester saanud uued harjutamise tingimused Tõnismäel ning liikmete sõnul viimastel aastatel ka uue hingamise. Hinnatakse, et repertuaar on kokkuvõtmist nõudev ja kõrgetasemeline, esinetakse ja osaletakse konkurssidel. Viimased on orkestri taseme tõstnud lausa võrdväärseks kutseliste koosseisudega. Muusikud ise hindavad pidevalt uuenevat repertuaari, millest osa on esma­ettekanded – tellitud välismaalt või arranžeeritud Eesti heliloojate poolt just sellele koosseisule.

Alles eelmisel hooajal orkestriga liitunud tromboonimängija Andreas Saluste meenutab, et kuigi lavanärvi tal ammu enam ei ole, siis ometi pelgas ta esimesse proovi minnes, kuidas teda vastu võetakse. Kartus oli muidugi asjata.

Programmiga Erasmus Tallinnasse tulnud hispaanlane Belén Muñoz López võttis oma fagoti kaasa, uskudes, et nõnda tutvub ta paremini nii kohalike inimeste kui ka kultuuriga. Juhuse tahtel jõudis ta samuti puhkpilliorkestrisse ja on kogemuse eest väga tänulik: „Orkestris on väga hea atmosfäär, mis meenutab minu orkestrikogemust Hispaanias, kus üheskoos käivad nii lapsevanemad kui ka nende lapsed. Vanus on küll erinev, kuid kõik naudivad koos musitseerimist.“ Tänu sellisele lisategevusele õpingute kõrvalt on Belén palju rohkem kursis Eestis toimuvaga, oskab eestikeelseid (ilmselt peamiselt orkestrimuusikaga seotud) sõnu ja teab, et talvel vahetatakse siin proovi ajaks saapad susside vastu.

Kauaaegne klarnetimängija Priit Vinkel hindab seda, et ühised pingutused liidavad tuumikmängijaid ja motiveerivad veel rohkem endast andma: „Väga suure panuse on kindlasti andnud ka dirigendi Tarmo Kivisilla järjekindel surve püüelda nõudlikemate ja suuremat väljakutset pakkuvate lugude juurde. Kevadine viiruselaine ja eriolukord tabas meid kunstilises tipus. Olime kuid ja kuid harjutanud ning lihvinud repertuaari kaheks (!) konkursiks, kuid kõik jäid järjest ära. Nii me jäimegi äkki hoopis koju, ehkki ise n-ö stardipakkudel.“ Andreas meenutab hea sõnaga ka viimast proovi enne eriolukorra algust: „See oli neljapäev ja kõik me teadsime, et uuest nädalast on kogu elu teistmoodi. Proov toimus ja kohale tulid suurimad huvilised. Kui proovi jõudsin, oli naispere asunud pirukaid küpsetama, saime niisama suhelda ja mängisime oma lõbuks hoopis muid lugusid. See oli kõige stressivabam ja nauditavam mängukogemus, mis mul senise karjääri jooksul on olnud. See oli kinnitus, et selles kollektiivis on väärt inimesed.“

Saksofonimängija Getter Mattole läksid hinge eriolukorra ajal dirigendi saadetud kirjad, mis tuju rõõmsamaks tegid. „Kontsertidest on minu hinge puudutanud talvised jõulu- või klassika­kontserdid, sest seal on olnud tehnilised lood, mille harjutamine võtab aega, kuid tulemus on muljet avaldav ja külmavärinaid tekitav,“ lisab Getter.

Orkestrandid hindavad ka põnevates kohtades esinemist. Näiteks oli orkester Kurgjal Carl Robert Jakobsoni vesiveski kahele korrusele laiali paigutatud ja nauditi paiga suurepärast akustikat. Kontserdisaalidest peab Priit eriliseks Estonia kontserdisaali, mis on ikka ja jälle koosseisu jaoks edukaks osutunud. Ta meenutab paari aasta tagust Eesti puhkpilliorkestrite turniiri tulemuste ootamise ärevust: „Kõrgeima grupi esikoha saavutamine pani nagu paisu tagant rõkkama kogu Estonia saali. Kõik elasid nii toredasti kaasa, ka teised orkestrid!“

Kuigi orkestriliikmete vanus ja kogemus on erinev, peetakse seda suureks tugevuseks. Mõni muusik on oma elu jooksul mänginud mitmeid instrumente ja saab vastavalt vajadusele erinevaid positsioone täita. Teistel on pagasis lugusid mitmekümne aasta tagustest väljasõitudest. Orkestri kõige staažikam liige, klarnetimängija Ülo Uder meenutab, et muusikatee alguses 1950. aastatel sai ta üsna pea aru, et orkestrites ja koorides oli õhustik vabam kui tollases tavaelus, ilma orkestrita jäänuks nägemata paljud huvitavad sündmused, osa võtmata laulupidudest ja reisidest. Üks traditsioone oli osalemine üliõpilaste laulupeol Gaudeamus, milles Ülo on kaasa löönud lausa 16 korral. „Ületamatu oli kümnes pidu Vilniuses 1988. aastal. Vahetult enne seda tunnistas ülemnõukogu Eesti rahvuslipuna sinimustvalget ja leedukad jälgisid vaimustusega meid sellega liikumas. See ilmselt inspireeris neidki, sest varsti nähti ka üksikuid Leedu Vabariigi lippe, mida miilitsad jahtima asusid. Lippe murti pooleks ja tambiti jalge alla. Reedesel päeval toimus kontsert, mille ajal hakkasid nagu maa alt ilmuma suuremõõdulised Leedu lipud. Muidugi prooviti seda takistada, kuid rahvamass tihenes lipu ümber – nähti, et ligi ei pääseta ja kontserti ka segada ei tohi. Kõik see toimus kontserdi ajal ja rahvas jälgis seda rohkem kui kontserti ennast, kuid esinejad ei näinud selles probleemi,“ meenutab Ülo ning lisab, et praegusel ajal on Gaudeamused muutunud palju tagasihoidlikumaks ja kestvuselt lühemaks.

Andreasele meenuvad vanemate mängijate lood, kus keegi pidi enda pillile ise huuliku treima või määrima pillide liikuvaid osi juukselaki, kahurimäärde või muude asjadega. See paneb teda mõtlema, kui lihtne on praegu – kõik on poes olemas ja kui sealne ei sobi, siis tuleb vajalik kaup nädalaga Saksamaalt kohale.

Mis on aga need salanipid ja -retseptid, mis panevad TTÜ Puhkpilliorkestrit kõiki mängijaid kokku liitma?

Nagu ühest suust võiksid nad vastata, et need on inimesed ja uued tutvused, sinna juurde värsked kogemused, kõrge tase ja selle poole püüdlemine. Hinnatakse põnevat ja mitmekesist repertuaari, mis paneb iga mängija enda partiid ja pilli harjutama. Erineva tausta, ameti ja hobidega inimesi ühendab suur armastus puhkpillimängu ja -muusika vastu.