Lood, mis juhtusid lõputööde juhendamisel

„Aastate jooksul on tulnud juhendada väga arvukalt diplomi-, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritöid. Nende juhendamisega on kaasnenud mitmesuguseid seiku ja siin meenutan kahte juhendamist.

Esimene lugu. Minu juurde tuli üliõpilane sooviga, et ma oleks tema lõputöö juhendaja. Tal oli välja valitud ka probleemide ring, millest soovis tööd kirjutada. Selle peale küsisin, et mis selle töö eesmärk on? Vastus oli mulle üllatuslik. Ta väitis, et eesmärk on saada ülikooli diplom ja minna välismaalasele mehele.

Lõputöö sai kaitstud. Läks mööda aasta ja kohtusime ootamatult Pika jala värava juures. Tal oli kaasas ka üks noormees. Tutvustamisel selgus, et see on tema väljamaalasest (vist soomlasest) abikaasa. Järeldus – üliõpilane realiseeriski oma püstitatud eesmärgi!

Teine lugu. Tuli juhendada ühe üliõpilase lõputööd, mis kujunes väga eriliseks. Ta käis iga nädal usinalt konsultatsioonis, esitades küsimuse: „Mida ma tegema pean?“. Rääkisime, kuidas võiks tööd arendada. Järgmine nädal oli ta jälle kohal, eelmisel korral räägitu oli paberile pandud ja siis tuli tuttav küsimus: „Mida ma nüüd edasi teen?“. Jälle rääkisime ja kõik kordus. Lõpuks sai lõputöö, mille sisuks oli suures osas minu räägitu, valmis ning üle kivide ja kändude ka kaitstud. Pärast diplomi kaitsmist läks ta tööle Statistikaametisse. Kord seda asutust külastades sõitsin liftiga üles. Vahepealsel korrusel tuli lifti endine juhendatav, kes vestluse käigus rõhutas, et läheb sealt ära, sest sellel tööl puudub loomingulisus. Mõtlesin, et kui ta kirjutas lõputööd, jäi loomingulisusest kõvasti puudu ja ka nüüdne töö ei paku talle loomingulisust.“

***

Kuidas Kuressaare kolledži teadustöö "ehmatab" külalisi

„Meil majas on selline lühike lugu hetkel käibel. Nimelt uurime kanepikiust biokomposiite ning teeme nendega laboris katsetusi. Põhiline katse on kanepikiust teimi puruks tõmbamine, aga lühidalt viitame sellele kui “kanepi tõmbamisele”. Nii et üpris tihti kuuleme siin ja seal fraase “tõmbame kanepit” ja “lähme kanepit tõmbama“. Kui siis keegi külaline seda pealt juhtub kuulama, on esialgu tema pilk küllaltki kahtlane.“

***

"Otsige viga vene keelest!"

„1991. aastal kandidaadikraadi eelkaitsmisel Moskva Ülikoolis esitati mulle üks terminoloogiat puudutav küsimus. Vastus ei valmistanud mingit raskust, kuid selle peale läks juhendaja näost valgeks. Nimelt oli üritust juhatav kateedrijuhatajast akadeemik Zolotov juhendajale teadaolevalt erineval seisukohal. Õnneks mind siiski lubati kaitsmisele, kuigi tavapraktikaks oli, et rohkem kui pooled kraaditaotlejad ei läbinud eelkaitsmise sõela esimesel katsel. Hiljem sain teada, et minu oponent oli minuga samal seisukohal ja selles küsimuses varasemalt isegi vaielnud akadeemikuga.

Nelja kuu pärast toimus "päriskaitsmine". Kaitsmisnõukogu koosnes neljateistkümnest teaduste doktorist/professorist. Kõik läks plaanipäraselt, aga kuni seni, kui üks nõukogu liige esitas (teadmatusest) sama küsimuse. Oli selge, et kumbki võimalikest variantidest ei sobinud. Seetõttu kostsin, et tean õiget vastust nii eesti kui ka inglise keeles, kuid minu arvates on teil vene keeles siin mingi arusaamatus, mille te peate ikka ise lahendama. Selle peale kostus ruumist heatahtlik naer ja rohkem küsimusi ei esitatud.

***

Igavad loengud ja „rahaahnet naist meenutavad“ valemid 

Kunagi oli legendaarne dotsent Ants Särev, väga erudeeritud matemaatik, kelle kohta räägiti, et kord tuli ta loengut pidama ja ruumis vaid üks tudeng. Ta olevat siis öelnud: „ja kui teie ka järgmine kord puudute, olen ma sunnitud loengu ära jätma.“

***

Legendaarne mehaanikateadlane akadeemik Nikolai Alumäe olevat kord filosofeerinud tahvlitäie valemite ees: „Huvitav, ükskõik, mida valemi ühele poole kirjutad, teisel pool on = 0. See on nagu naisega, et ükskõik palju hommikul raha kaasa annad, õhtul pole midagi järel.“

***

Emeriitprofessor: „Ükskord aastaid tagasi loengul ootamatult pärast tukastamist virgudes küsisin tudengitelt retooriliselt: „Mis ikkagi on kõige igavam loeng? Ikka selline, kus lektor ise magama jääb.““

***

Võõras pealetükkiv mees osutus TPI rektoriks

„Kui alles õppisin neljandal kursusel, õnnestus meil sõita tutvumispraktikale Ungarisse. Ühel kenal nädalavahetusel viitsime koos kaaslastega mõnusalt aega Balatoni järve ääres. Ootamatult ilmus sinna ka üks eesti keelt kõnelev meile tundmatu härrasmees, kes hakkas intensiivselt huvi tundma selle vastu, kes me oleme, mida õpime ja kuidas üldse ülikoolis asjad on. Küsitlustule alla sattumise järel ärritus üks mu õpingukaaslastest ja käratas tüütule uudishimulikule võõrale: „Aga kes Te üldse olete ja mida uurite?“. „Olen TPI rektor,“ kõlas tagasihoidlik vastus. Tegemist oli siis uue rektori Boris Tammega (oli rektor aastatel 1976-1991 – toim), keda me veel näinud polnudki.

***

Õige õppejõud loengu avalauset ei muuda!

„Ühel meie õppejõul, dotsent Hans Mägil, kes õpetas sildade projekteerimist, oli kombeks alustada oma loengut alati ühe ja sama lausega. „Lugupeetud kuulajad! Meie tänase loengu teemaks on …“. 

Ühel hetkel mõtlesime, et mis siis juhtub, kui loengus oleks vaid üks tudeng. Nii tegimegi. Järgmise loengu alguses viibis auditooriumis vaid üks tudeng.

Sisenes dotsent Mägi, kohendas prille, vaatas ruumi ning alustas: „Lugupeetud kuulaja! Meie tänase loengu teemaks on …“ ning jätkas häirimatult loengut.“

***

Vabatahtlikuks vastu tahtmist

Kord otsis üksuse juht suvepäevade korraldamiseks vabatahtlikke kolleege. Just enne seda läksin lühikesele puhkusele ning ei teadnud sellest midagi. Tööle tagasi tulles avastasin, et olen samuti vabatahtlike korraldajate tiimi liige. Loo moraal: Juht leiab alati vabatahtlikke! (sinust võib saada vabatahtlik, kuigi sa ise asjast midagi ei tea.)

***

Õppejõud jõudis loengut andma nädal varem

Õppejõud läks auditooriumi, et tundi anda, aga seal oli juba keegi ees. Tegi emotsionaalse kõne tugitöötajale. Selgus, et õppejõud oli tulnud ise nädal varem kohale.

***

Asukoht: majandusteaduskonna maja kolmas korrus. Uus töötaja asub enesekindlalt peamaja poole teele, sest ta on juba korra seal käinud ja arvab teed teadvat. Teab, et peab pöörama ainult mõned korrad ja siis ongi õige uks trepikotta. Olles juba natuke aega käinud, tundub, et nüüd peab küll kohe see õige koht olema – aga tegelikult on ta tagasi jõudnud oma kabineti ukse juurde. Seda on juhtunud ka mõne peamajast tulijaga, et ta teeb esialgu paar ringi, enne kui õige ukse leiab.

***

Naeratavad teadlased

Ühe õppejõu kohta kirjutati tagasiside lehel kriitiliselt: naeratab liiga palju!

***

Kas asotsiaalid? Ei, teaduse korüfeed!

Aasta oli 2002. Noorgeoloog kaitses mäeinstituudis doktorikraadi. Tõeline geoloog, paleontoloog. Seepärast kaasati kaitsmiskomisjoni geoloogia korüfeesid Tartust ja Tallinnast. Doktorandile sai öeldud, et inseneerias ja eriti mäenduses on kaitsmine pidulik sündmus, kuhu ilmutakse ülikonna ja lipsuga. Korüfeede jaoks oli doktoritöö kuulamine aga tühiasi ja nemad tulid, nagu kombeks, kes kampsunis, kes tuulekuues. Teaduse seisukohalt polnud sest midagi, kõik sai ilusti korda ja ka kraad kaitstud.

Kui siis kaitsmiskomisjon ruumist pidulikult välja marssis, sattus koridoris olema elektriprofessor Juhan Laugis, kes vaatas meid veidi imelikult ja pidas vajalikuks hiljem minult küsida: „Kes need „geoloogid“ sul olid?“ (viidates asotsiaalide hüüdnimele). „Need olidki geoloogid,“ vastasin.

***

Teadlane tudengile: „Ega minagi mäleta. Tegin selle eksami ju 1956. aastal.“

2000. aastal olin dekaan ja seadsin end õhtusel ajal koju minema. Lähen mööda kolmanda korruse koridori ja näen – geoloogiakabinetis käib arvestus. Tunnustatud mäedotsent Kalju Ojaste kontrollib ehitusteaduskonna üliõpilaste teadmisi, tehes seda n-ö klassikalisel, Jaan Kargi meetodil: tudeng saab kätte kümme kivi ja peab kõik ära määrama. Oli vist nii, et kaheksa õige eest saab arvestuse, iga vale vastuse eest kaks kivi juurde. Räägiti, et mõnigi olla Ojaste arvestuselt lahkunud, kui oli kasti kogunud enam kui kakskümmend kivi.

Astusin klassi ja jälgisin huviga üliõpilaste ponnistusi. Üks julgem, teades, et tulnukas on mäeprofessor, näitab mulle vargsi käsipala ja küsib: „Mis kivi see on?“ „No ei mäleta,“ tunnistan tudengile ausalt: „Sooritasin selle arvestuse Ojastele juba 1956. aastal!“

***

Tudengist ärimehe kaval tulevikuplaan

1994. aastal kaitses tulevane ärimees diplomiprojekti pae kaevandamisest Väos. Alles kaitsmisel näen majandusosa viimast versiooni ja märkan, et karjääri kolmandal tegevusaastal kerkib killustiku hind kaks korda. Ilmselt selleks, et ehitusvõlg kustutada. Küsin: „Millega on põhjendatud selline järsk hinnatõus kolmandal tegevusaastal?“ Noormees vastab kõhklemata: „Selleks ajaks olen ma kõik konkurendid pankrotti ajanud.“ Riiklik eksamikomisjon avaldab vaimustust. Hinne – suurepärane.

***

Kuidas me Valdo Pandiga Moskva-Tallinna lennukis šampust jõime

Enn Lüütre kaitses 15. mail 1968 Moskvas kandidaadiväitekirja. Heino Aruküla oli kaasas kui mentor ja mina assisteerisin sõpra. Tol ajal oli kombeks, et keegi toetas moraalselt – Enn oli olnud minul Leningradis kaitsmisel abiks. Ennu kaitsmine läks edukalt. Siirdusime koos tagasilennule. Teades Aruküla nõrkust šampanja vastu, oli Lüütrel kaks pudelit reispassiks. Ühe vahutasime ära enne lendu, teine sai kaasa.

Lennukis nägime, et just meie ees istub teleajakirjanik Valdo Pant, kes toona oli kuulsuse tipul oma saatega «Täna, 25 aastat tagasi». Aruküla arvas, et oleks hea teda kostitada. Muidugi šampusega. Meie olime veel noored ujedad ja kõhklesime, et kas maksab kuulsust tülitada. Kui lennuk juba õhus, tuli Arukülal teaduslik idee: „Kui lennukis, kus õhk hõredam, šampanjapudel avada, kas tuleb kõvem pauk ja rohkem vahtu?“ Kuna tegu oli teadusliku katsega, siis me enam vastu ei olnud. Et aga juba tol ajal võis pauk lennukis paanikat tekitada, võttis Aruküla pudeli kotis kaenlasse ja läks lennuki tualetti. Pauku ei kostnud ja kui palju vahtu tuli, seda me teada ei saanudki. Küllap seda oli palju, sest ülejääk jagus viide topsi: kolm meile, üks Valdo Pandile ja veel üks Pandiga kaasas olnud prouale.

***

Kuidas nõukogude tsensorit üle kavaldada

Vene impeeriumis oli uraanist kirjutamine tabu. Geoloogias ja mäenduses tekitas see probleeme, sest mõnes kivimis, eriti meie graptoliitargilliidis, on uraan sees. Teadlasele on see murekoht – võid teada, kuid teada anda ei tohi. Eestimaise argilliidi varu olid geoloogid uurinud 6 miljardi tonni suuruseks. See oli avalik, kõigile teada olev arv. Kuid mitte uraani sisaldus kivimis.

Üritasin tsensorid üle kavaldada. Kirjutasin kaude, et graptoliitargilliidiga sarnane Rootsi Alunskiffer (Alum Shale, maarjaskilt) sisaldab mitmeid olulisi metalle. Lisasin tabeli metallide, sh uraani sisaldusega. Olin tabeli kopeerinud täiesti avalikust ingliskeelsest ajakirjast. Andsin ka selle artikli täisviite. Mutike, kes Moskva instituudis mu käsikirja toimetas, sattus paanikasse: „Ei tohi! GLAVLIT (tsensor) ei luba! Kogu lõik välja!“

Mis mul üle jäi. Eemaldasin lõigu ja tabeli. Ainuke, mis suutsin, jätsin kirjanduse loetellu artikli nimetuse uraani sisaldusega Rootsi savikivis. Artikkel oli inglise keeles ja selle pealkiri andis selge suunise sisule. Viide oli peidus teiste numbrite seas, lõigus, kus kirjeldasin kapitalistlikku põlevkivimajandust – et näete, mis teevad. Nii sain kuidagiviisi näidatud, mida tean ja teadjaile näidatud, kust teadmist juurde saab. Aga endal jäi tunne, nagu avalikus kohas urineerinud pätil, kellele miilits oli käratanud: „Lõpeta ja pane ära!“ Pätt täitis käsu osaliselt – pani ära, kuid ei lõpetanud.

***

Noore professori hajameelsus viis pärapõrgus asuvasse hotelli

Teadlase elu juurde kuulub konverentsidel käimine, et oma tegemisi tutvustada ning luua uusi tutvusi. Samas ei tasu välislähetuse planeerimisel liiga õhinasse minna ja asju hooletult teha. Võiks ikka meelde jätta, et sama nimega ning samasse ketti kuuluvaid hotelle võib ühes asulas olla mitu. Näiteks tuntud saksa ülikoolilinnas Heidelbergis ja selle lähistel on mitu sama nimega hotelli.

Oh seda üllatust, kui kord avastasin ennast hotellis, mis oli linnast kaugel, vabandage väljendust – „karuperses“. Aeg, mis oleks võinud kuluda veiniklaasi taga teiste teadlastega mugavaks „networkimiseks“, kulus mul varahommikul ja hilisõhtul bussiga loksumiseks.

*Muljeid-meenutusi jagasid Tallinna Tehnikaülikooli endised ja praegused professorid, teadlased, õppejõud: Väino Rajangu, Eugen Paal, Lembit Nei, Enno Reinsalu, Dago Antov, Mihkel Kõrgesaar, Eduard Latõšov, Merli Reidolf, Ott Scheler.