TalTech Cheerleaders osales aprilli viimastel päevadel USAs cheerleader’ite maailmameistrivõistlustel, kus saavutati 7. koht. Mullused Euroopa meistrid meenutavad oma teekonda maailma tippu ja kogemusi võistlustelt.
Kristi Aedma | Foto: Marin Saagpakk
Vähem kui aasta tagasi, 30. juunil 2018, astusid Soomes cheerleading’u Euroopa Meistrivõistluste lavale esmakordselt eestlased – TalTech Cheerleaders. Pärast pikki tunde ja detailseid ettevalmistusi treeningsaalis oli võistlustiim valmis tulle astuma ning näitama, millest on eestlased tehtud. Kõigi rõõmuks ja iseendi üllatuseks võideti Euroopa meistri tiitel kategoorias Cheer Elite Level 5 Coed. Sellest momendist sai alguse sündmusteahel, mille kulminatsiooniks oli Eesti esmakordne osalemine USAs ICU Cheerleading’u maailmameistrivõistlustel 2019. aasta aprillis.
Pärast EMi võitu saabus kõigini reaalsus – maailmameistrivõistluste uksed on Eesti jaoks avatud. „Keegi ütles justkui naljaga välja mõtte, et nüüd on vaid jäänud MMi vallutamine. Tol hetkel kõlas see kui kauge unistus,“ meenutab Cheeri rühma liige ja abitreener Marin Saagpakk. Mõtteks ta jäi, kuni sügisel otsustasid rühma treenerid Andre Org ja Laura Karindi hooaja eesmärgina MMi uuesti lauale tuua. Muidugi oli tegemist kogu rühma otsusega ja emotsioone selle osas oli igasuguseid: kas ikka oleme valmis või peaks veel aasta treenima? Kõik kõhklused olid siiski vaid kartus tundmatu ees ja ühiselt hääletati MMil osalemise poolt. Kaheksa kuud treeninguid, eneseületamist ja nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid takistusi hiljem olime valmis. Tee võistlusteni ei olnud lihtne, kuid olime sellest koos läbi tulnud ja nüüd ootas meid ees elu seiklus – kõige suurem võistlus, kus TalTech Cheerleaders on kunagi võistelnud. Meie eesmärk oli uhkusega esindada Eestit ja Baltimaid cheerleading’u maailmas.
22. aprillil lendasime välja 26 sportlase ja kahe treeneriga, kaks sportlast sõitsid veel pärast keskkooli eesti keele eksamit järele. Ees ootas rohkem kui 24tunnine reis Orlandosse, kus toimusid XI International Cheer Union maailmameistrivõistlused ja meie debüüt juba 25. aprillil Cheer Elite Coed poolfinaalis.
Reis oli pikk ja väsitav, kuid ootusärevus suur ning ülev meeleolu saatis meid läbi lendude kuni kohalejõudmiseni. Järgmise päeva hommikul oli meil õnneks aega ajavahest ja lennuväsimusest välja puhata ning saime nautida 23 soojakraadiga päikeselist ilma, mis oli meie kõigi jaoks väga teretulnud. Lisaks oli see meist paljude jaoks esimene USA külastus, seega avastamisrõõm oli suur ja võiks ka öelda, et saime kerge kultuurišoki, kuid sellegi võtsime põnevusega vastu.
D-vitamiiniga energiavarud uuesti täis laetud, olime valmis õhtuseks treeninguks. Teadsime, et peame sellest võtma maksimumi, sest see oli viimane võimalus enne võistluskatset detaile lihvida. Kogu tiimi pühendumus oli lausa uskumatu. Keegi ei võtnud oma kohustusi kergekäeliselt ja kõigi motivatsioon anda endast 200% oli laes.
24. aprillil said kõigi riikide esinduste jaoks võistlused alguse proovikatsetega treeningsaalis ja suurejoonelise avatseremooniaga. Proovikatsele minnes tundsime, kuidas närv ja ärevus hakkasid sees pulbitsema. Nägime teisi võistlevaid tiime kavu harjutamas ja kogu võistluste melu hakkas kohale jõudma. Koos kõikide sportlastega avatseremooniat oodates oli ruum meeletut energiat täis. Naerdi, ergutati üksteist, leiti uusi sõpru, kohati vanu tuttavaid ja harjutati omavahel trikke – see kõik tekitas tunde, et me oleme üks suur cheerleading’u perekond.
See hetk aga, kui me Eesti esindajatena avatseremoonial lavale astusime, oli kirjeldamatu. „Siiani tulevad sellele mõeldes külmajudinad peale. Maailmameistrivõistlused on nagu selle spordiala tähistamiseks korraldatav suur pidu. Kõik hüppavad ja kargavad, on rõõmsad, kõik tervitavad kõiki, kõik hoiavad kõigile pöialt. See ala on maagiline!“ jagab tiimiliige Arabella Neostus.
25. aprilli hommikul olime valmis poolfinaali võistlusteks, kuid meie õnnetuseks oli Anna-Mai Allikmäe ennast eelmisel päeval vigastanud ja me ei olnud kindlad, kas ta saab tõsteid teha. Kuna sellised olukorrad tulevad suurvõistlustel tihtipeale ette, oli meil igaks juhuks kaasas ka neli varusportlast, kes olid valmis asendama, kuid nii järsk vahetus olnuks igal juhul suur risk. Õnneks saime poolfinaalile vastu minna siiski originaalkoosseisuga ja kõik probleemid lahenesid. Närv lava taga oli pehmelt öeldes erakordne, kuid olime oma kavas kindlad.
„Julgen öelda, et vahetult enne poolfinaalikatset oli pinge kōige suurem. Oli näha ja tunda, millise pinge all inimesed on. Kōik toetasid üksteist ja turgutasid julgustavate sōnadega, et ühiselt tuua maailma ette hea sooritus,“ räägib tiimiliige, tsiviilehituse tudeng Pearu Jakob Ojamäe. Kui oli meie kord minna, vallutasime lava suure tuhinaga ja andsime endast kõik, mis anda oli. Võistluskatse esitatud, tulid kogu emotsioonide tulvast lausa pisarad silma. Tehtud. Nüüd oli otsus kohtunike käes. Meie suurimaks rõõmuks pääsesime finaali, Eesti on maailma esikümnes. Uskumatu!
Poolfinaali emotsioonidest maha rahunenud, olime finaaliks valmis. Eelmise päeva õhtul harjutasime Anna-Mai vigastuse tõttu igaks juhuks veel varuga kava läbi, et järgmisel päeval kõigiks stsenaariumiteks valmis olla. Kahjuks sai finaali hommikul meie kartus tõeks. Anna-Mai vigastus oli tõsine ja treenerid otsustasid ta kavast välja võtta, et vältida riski vigastuse süvenemiseks sealsamas võistlusplatsil. Tiimi aitas hädast välja Triin Toom, kes õppis Anna-Mai koha kiirelt ära. Muudetud grupp andis endast parima, mis nii viimase hetke muudatusega oli võimalik. Olukord ei olnud ideaalne, kuid me olime selliseks arengukäiguks valmistunud. Seekord finaalikatset oodates oli õhkkond rahulikum kui päev varem. Kõik olid väga keskendunud ja valmis viimaseks pingutuseks sellel pikal teekonnal. Iga viimanegi emotsioon jäeti võistluspõrandale ja kõik tõsted lendasid nii kõrgele kui võimalik. Ja kõrgustesse me jõudsime – 7. koht maailmas. Me ei oodanud seda, esmakordselt maailma meistrivõistlustel ja tulemuseks maagiline 7. koht! Öelda, et me oleme tänulikud, on vähe öeldud, aga seda me oleme!
„MMil võistlemine oli nagu elu Ameerika mägedel – oli nii raskusi kui ka rõõmsaid hetki. Oleme väga uhked oma tiimi üle, et tulime kõigist raskustest koos läbi!“ jagavad oma emotsioone võistlusrühma treenerid Laura Karindi ja Andre Org. Aitäh kõigile, kes uskusid meisse, ja kõigile, kes panid käe alla, et aidata meil jõuda maailmameistrivõistlustele! Tahame siinkohal eraldi tänada meie suurtoetajaid: TalTech, Sellit, DHL, MyFitness, Nike, Sportland, ABC Rent, Spordihooldus. Aitäh!
- Artikkel ilmus maikuu Mente et Manus. Sirvi kogu ajakirja siin või loe artikleid ükshaaval.