„Lõpuks jõudsin punasele vaibale, tilistasin Ironman 70.3 esmakordsete lõpetajate kella ja ületasin rõõmsalt finišijoone,“ meenutab teadur Maris Pilvet. „Suur tänu Triatloniakadeemiale ja TalTechile selle võimaluse eest! Ilma teie toetuseta poleks ma ilmselt kunagi julgenud seda ette võtta. Nüüd on see tehtud ja julgustan ka teisi osalema järgmistel Ironmanidel.“

Sama rahul on ka arengufondi juhataja Elinor Toming. Pikka teekonda võistluseni kirjeldab ta nii: „Eelmise aasta novembris potsatas mulle postkasti pakkumine Ironman Tallinn 70.3 läbimiseks ja olla TalTechi eeskujude pundis. Sisimas rõkatasin „voh, täiega nõus ja soovin!“ Hetkeks aga tõmbusin tagasi. See eeldas ikka suurt pühendumist, pereliikmete otsustamisse kaasamist. Olen aga õnnistatud, sest mind ümbritseb nii toetav perekond ja meeskond. Nii saigi öeldud „jah“.“

Tomingu hinnangul on see olnud üks äge teekond, mis kindlasti ei lõppenud 25. augustil IM Tallinn 70.3 võistlusega. „Ikka edasi ja kõrgemale!“ innustab ta.

„Olin aasta aega trenni teinud, mis tähendas neli-viis rattasõitu ja umbes kolm jõusaalisessiooni nädalas,“ nentis professor Mihkel Kõrgesaar. „Vaatasin ka treeningpäevikust järgi täpsemalt numbreid vahemikus 1. august 2023 – 1. august 2024. Rattasõitu oli 375 tundi ja 9652 km, jõusaali 112 tundi.“

„Mul on südamest hea meel, et mul oli võimalus selles ägedas ettevõtmises osaleda,“ lausub meretehnika programmijuht Liina Tabri. „Olen väga-väga tänulik kõigile, kes tegid selle meie jaoks võimalikuks. Eriline tänu muidugi Karmenile põhjalike näpunäidete, juhiste ja treeningkavade eest! Tahaksin kindlasti ka järgmisel aastal osaleda.“

Konkreetseid lubadusi uueks aastaks ülikooli õppeprorektor Hendrik Voll veel ei jaga. Küll nendib ta, et õppeaasta avakoosolekule järgnenud piknikul patsutas julgesti üle 20 kolleegi talle õlale ja avaldas soovi järgmisel aastal ka ise end proovile panna. „See on kindel kinnitus, et TalTechi esimese hooaja eeskujud on oma tegemistega paljusid võlunud,“ lausus Voll. Ta usub, et järgmisel aastal 

Osalenute kommentaare:

Maris Pilvet: Minu esimene Ironman 70.3 sai tehtud! Tunne on nii hea. Enne võistlust lubasin endale, et ei hakka  üle pingutama, vaid püüan nautida ja rõõmsalt finišisse jõuda. Soovisin, et jääks hea mälestus.

Võistluspäeva hommikul olin küll väga mures: kartsin külma vett, tugevat tuult ja päikeselõõska. Aga tegelikkuses polnudki asi nii hull: vesi oli soe, tugeva tuulega arvestasin ning piisavat jahutust sain igas joogipunktis. Kogu distantsi vältel meenutasin treener Karmen Reinpõllu soovitusi.

Meeleolu hoidsid üleval raja ääres kaasaelavad inimesed, sõbrad ja tuttavad. Suured kallid neile selle eest.

Elinor Toming: Jah triatlon on individuaalsport. Aga see melu, need inimesed – võistlejad, treenerid, toetajad - on see, mis teeb sellest ägeda kompoti. Jah, vahepeal on raske ja vahepeal väga raske. Aga sellest saab üle. Oluline on lihtsalt teha kõike oma tempos ja samm-sammult.

Juba suvel osalesime triatlonilaagrist saadud uute tuttavate ja kolleegidega TalTechist mitmel triatlonivõitlusel. Iga etapp andis juurde kogemusi ning liitis meid kui meeskonda.

Vaatamata haigustele, hüppeliigese vigastusele ja vahepealsele väsimusele hoidsin enamjaolt treeningukavast kinni või tegin mõningad mugandused. Loomulikult oli ka neid päevi, kus pigem oleks jalad seinal lebotanud - seda sai ka tehtud -, kuid treener Karmeni kava TrainingPeak platvormil innustas tegutsema. Treenitus andis häid tulemusi juba Tartu suusamaratonil, kus tegin oma isikliku ajarektordi – 63km alla 5 tunni.

Mihkel Kõrgessaar: Minu eesmärk oli sõita rattadistants läbi ajaga 2:31, mis oleks eeldanud keskmist kiirust 35.8 km/h ja keskmist võimsust 273 W. Neid ei suutnud täita. Ajaks jäi 2:41, kiirus 33.7 km/h ja võimsus 235 W. Seepärast natuke jäi kripeldama, peab järgmisel aatsal uuesti proovima.  

Distants iseenesest ei ole pikk, raske on just õige tempo valimine sõltuvalt välistest teguritest (tuul, temperatuur) ja sisetundest.  

Liina Tabri: Juba sportlik atmosfäär, mis reedel Rocca Al Mares vastu võttis, oli eriline, rääkimata võistluspäevast, ülipositiivsest ergutustiimist ja võimsast finišikoridorist punase vaiba ja kaasaelajate rõkkamise saatel. 

Olen kogu elu üsna sportlik olnud, aga see pühapäevane leitsak hirmutas korralikult ära ja lõi eelnevalt plaanitu üsnagi sassi. Kui muidu olen pooled joogipeatused sirgelt vahele jätnud või jooksu pealt läbinud, siis seekord jäin mõnes isegi seisma, et end ikka korralikult märjaks kasta, peod ja müts jääkuubikuid täis toppida ja ikka päriselt ka juua, mitte lihtsalt huuli kasta või loota, et küll jooksu pealt midagi ka suhu jõuab.

Jooksu vältel püüdsin hoolega meeles pidada, et naeratus on juba pool võitu ja kui jalad enam ei jaksa, tuleb käed tööle panna. Kuigi viimane kilomeeter venis tunde järgi vähemalt kahekilomeetriseks, oli emotsioon finišisirgel tiimikaaslaste naeratavaid nägusid nähes nii võimas, et kordaks seda juba peagi uuesti! 

Suur tänu kõigile!

Hendrik Voll: Eelmise aasta septembris helistas mulle koolivend ja tehnikaülikooli nõukogu liige Robert Kitt, kes ütles, et annab mulle eeskuju teatepulga edasi. Selgus, et tegu on väga vastutusrikka rolliga – olla triatloni läbijana ühiskonnas tervislikkuse eeskuju.

Mulle meeldis aga veelgi rohkem mõte sellest, kuidas lisaks minule võiks tehnikaülikoolist olla eeskujusid oluliselt rohkem. Üleskutsele saada triatlonieeskujuks vastas kohe 14 inimest, kellest koguni kuus professorit.

Vahepeal oli väikeseid kadusid ja uusi liitujaid aga kõik 14, kes pühapäeval Ironman 70.3 võistlust alustasid, jõudsid kenasti finišisse, kes üksi kes tiimiga. Jah villid varvastel, krambid säärtes aga naeratused näol. Vägevalt panime! Ja aitäh kümnetele kaasaelajatele ja Ironman tiimile, kes meiega tegeles.